Mälestused. Ilmar Raamot

ülevaadet, meie soomusrongil langenuid ei olnud; haavatud oli alamkapten A. Tõnishof ja kooliõpilane O. Jürgens Tallinnast. Ka teistel soomusrongidel ei olnud mainimisväärseid kaotusi.

      Siis nägime, et Tapa poolt tuleb üks Vene mundris sõdur, püss üle õla ja mingi ese kaenla all, otse meie aheliku suunas. Mõtlesime, et küllap on mõni meie oma meestest, kes jäi Tapale maha „soomust” tegema. Ta võis jõudnud olla meist ehk saja kuni kahesaja sammu kaugusele, kui keegi meie ahelikust hõikas talle vene keeles: „Kakovo polka?” (Millisest polgust?) Mees viskas momentaanselt eseme kaenla alt maha (see osutus üheks seina küljest mahavõetud telefoniaparaadiks) ning pani pikuti meie ahelikku plagama otse meie naabersoomusrongi dessandi suunas. Lõime siis püssid palge ja kogu ahelik avas tollele vaesele jooksjale tule. Olin oma jahimehe laskeosavuses niivõrd kindel, et ei kahelnud, et minu kuul teda tabab. Nii vist mõtlesime kõik, kuid ometi ei tabanud meie kuulidest ükski seda „lootusetut” jooksjat. Ja nii ta maanduski otse meie naaberrongi dessandi rüppe. Sealt hakkas varsti selle järel üks mees meie poole sammuma, kogu aeg valget taskurätti lehvitades. Veerand tundi hiljem oli ta juba meie juures, vandudes, et meie tahtsime teda maha lasta. Oligi meie oma mees, kes meie venekeelse hõike peale „kust polgust” oli arvanud, et tegemist on Vene üksusega, mispärast ta kogu oma lootuse oli pannud väledatele jalgadele. Seekord need päästsid ta elu tõepoolest, kuigi selleks oli vähe lootust. Tal oli sõduriõnne, nagu öeldakse. Varsti järgnes teine analoogiline vahejuhtum, mis aga ei lõppenud asjaosalisele sama õnnelikult. Seisin sõpradega jõekese kaldal asuva talu õuel, kui korraga keegi meist märkas otse keset jõge üht sõdurit kõhuni vees vaenlase kalda suunas sumamas. Tõstsime püssid palge ja nõudsime mehe tagasitulekut. Tal jätkus aga julgust teisele kaldale välja ronida, kuid nähes, et tema peale on sihitud rida püssitorusid, tõstis ta käed üles ja sumas teistkordselt läbi jääkülma vee meiepoolsele kaldale tagasi. Leidsime tema sineli ühest taskust söögiherneid ja teisest rüüstatud mesilast pärineva meekärje. Rinnataskus oli tal üks väike jumalaema pildiga ikoon. Vang seletas, et ta on tööline ühest Petrogradi vabrikust, abielus ja kahe lapse isa.

ULJAS RETK LOKSA KÜLA ALLA

      Peale Tapa tagasivallutamist tungisid soomusrongid juba samal päeval Tartu suunas Tamsalu raudteejaamani, mis on Tapalt umbes 13 kilomeetrit. Järgmisel hommikul avastasime Tamsalu jaama läheduses ühe lao, kus müüdi juustu. Seda juhust ostmiseks kasutasime ohtralt, sest õige sõdur on ka siis veel näljane ja armastab süüa, kui ta oma supikatla just on tühjendanud. Juust aga oli meile otse erakorraline maiuspala. Pisut hiljem väljus soomusrongilt nr. 2 umbes 30–35-meheline luuresalk raudteest ida pool asuvat piirkonda läbi kammima. Oma soomusrongile pidime tagasi jõudma mitte enam Tamsalu raudteejaama, vaid juba Kiltsi, mille soomusrongid päeva jooksul kavatsesid vallutada. Kuulusin sellesse salka. Juhiks oli lipnik Bärenklau. Peale Bärenklau tegi retke kaasa veel üks ohvitser. Salk koosnes nagu tavaliselt koolipoistest ja ka vanematest sõduritest. Olles marssinud mõned kilomeetrid, kuulsime, et Loksa küla suunas liigub läänest itta mingi punaste moonavoor. Olime veel Tapal saadud võidujoovastuses ja alustasime kiirmarsis nimetatud voori tagaajamist. Loksa küla läheduses jõudsime samale maanteele, mida mööda liikusid punased. Nagu väeosa sellise liikumise puhul tavaline, oli voorist ühte-teist maantee äärde visatud või pudenenud, muidugi kõlbmatut. Lahti oli lastud või pääsenud ka üks valjastega vana hobusekronu. Olin seekord jälle Lewise kuulipilduja padrunikassettide kandja ja nii see hobune kulus nagu marjaks ära. Ladusin oma kassetid üle hobuse selja ja samamoodi tegid veel paar minu kaaslast. Võtsin hobusel valjastest kinni ja elu oli jälle hoopis kergem. Nii sammusime Loksa külla, mis on Tamsalust umbes kuue kilomeetri kaugusel. Külas kuulsime, et sellest oli äsja läbi läinud üks punaste rügement ja et viimased reed selles vooris olid just mäe või kingu taha kadunud. Tahtmine punastele pisut tina anda oli nii tugev, et unustasime ära oma salga suuruse, et oleme jalamehed ja et meil ei ole teada täpsemat kohta, kus saaksime soomusrongi raskekuulipildujate ja patarei tule varju pugeda. Nii kiirendasime veelgi sammu, et punastele enne järele jõuda, kui nad üle kingu paistvasse umbes ühe kilomeetri kaugusesse metsa ära kaovad. Liikusime kolonnis, jõudsime mõne minutiga kingu otsa, kuid enamlased olid siiski juba metsa jõudnud. Otsustasime kiirust juurde lisada ja neile vähemalt seal järele jõuda. Olime ehk kingu ja metsa vahelisest maast poole osa katnud, kui metsaservalt avati meie peale üksikutest püssidest tuli. Hargnesime silmapilkselt kahele poole teed laiali. Minut hiljem vallutas meid kõiki paanika, mis oli mulle seni tundmata. Pöörasime ümber ja panime tagasi mäetipu poole liduma, nii kuidas keegi jõudis. Kahmasin hobuse seljast kassetid endale üle õla, et need sörkivalt loomalt lumme ei kukuks, kuid valjastest lahti ei lasknud, vaid püüdes end hobusega varjata, litsusin ülesmäge, taipamata, et hobune võiks ehk vaenlasele huvitavam märklaud olla kui üksik jooksja. Niisugune kabuhirmus mõttetu põgenemine võis kesta vahest ühe minuti, kuni meie hulgas leidus mees, kes valju häälega hõikas: „Poisid, ärge jookske, tungime peale!” Moment hiljem oli hirm nagu käega pühitud ja me tormasime suure kisaga uuesti metsa suunas. Kui õigesti mäletan, siis oli esimene, kes metsa äärde jõudis, üks väikese kasvuga gümnasist nimega Roden, pärastine Eesti mereväe ohvitser. Seal oli punastel parajasti käimas raskekuulipildujale padrunilindi pealetõmbamine. Silmapilkselt oli kuulipilduja vallutatud ja lisaks vist veel viis hobuserege kraamiga. Punased kadusid metsa. Nüüd olid meie ohvitserid olukorra peremehed ja oli pisut aega ka plaanitseda, mida teha. Otsustati, et tagasiminek enne pimedat on kardetavam kui metsaservas ahelikus vaenlase ootamine. Nii lamasime paar tundi ahelikus, lasksime aeg-ajalt mõne kogupaugu metsa, et näidata enda julgust ja kohalolemist, kuna metsast kostis selgesti meieni käsklusi ja omavahelist sõimu. Ilmselt ei olnud vaenlasel ülevaadet, kui palju meid on või mida me tema suhtes kavatseme, ja nii eelistas ta samuti ootamist või vajas lihtsalt aega edasiseks sammuks. See oli üks aeglasemaid päevi minu elus, sest varsti kannatasin külma all ja õhtu ei tahtnud ega tahtnud talvisele lühikesele päevale vaatamata kätte jõuda. Kuid ta tuli siiski ja seejärel olime juba oma luuresalgaga Kiltsi jaamas. Soomusrongi aga seal ei olnud ning mahajäetud jaamahoone oli tühi ja külm. Leidsime kellegi, kes teadis ütelda, et üks soomusronge on juba Kiltsist lõuna suunas edasi sõitnud. Kuna sõjarinne oli kuskil Tapa kandis, siis viibisime mõnikümmend kilomeetrit vaenlase selja taga. Endastmõistetav, et korraldasime kohe ka valvepostid ja väikese luure ümbrusse. Varsti saabus informatsioon, et üks vaenlase väeüksus on marssimas läänest itta teed mööda, mis läbib Kiltsi raudteejaama. Meie ohvitseride ja ka sõdurite vahel tekkis lahkarvamus, mida teha – kas sammuda kiirelt raudteed mööda Tartu suunas, et jõuda meie soomusrongile olukorrast teadet viia, või punaseid Kiltsi jaama lähedal varitseda ja siis neid ootamatult rünnata. Lepiti kiirelt kokku, et talitatakse nii, kuidas keegi soovib. Kümmekond meest, peamiselt vanemad mehed, lahkus ühe ohvitseriga, teine osa, peamiselt koolipoisid, lipnik Bärenklau juhtimisel, asetus raudtee ülesõidukohale metsa vaenlast varitsema. Oli selgelt kuulda, kuidas vaenlase kolonn pahaaimamatult meile iga minutiga lähemale ja lähemale sammus, kuni esimesed mehed jõudsid raudtee ülesõidukoha peale. Avasime siis tule. Sel momendil sõitis kahe rinde vahelt läbi meie supirong, mis koosnes vedurist ja kahest kaubavagunist ja mis oli seisnud Kiltsi jaamast mitte kaugel lõuna pool. Et ka see meid lihtsalt maha jättis, siis tõmbasime ka sellele pihta, et meie kokad saaksid pisut nuusutada püssirohu lõhna. Rongi läbisõidul oli lahingule võib-olla otsustav mõju, sest ei olnud kahtlust, et vaenlane pidas seda rongi soomusrongiks ja nägi, et raudteeliin on terve ja meie valduses. Lahing oli paari minutiga läbi, sest vaenlane põgenes kabuhirmus – nagu tavaliselt sellistel puhkudel sõjakirjasaatjad teavad ütelda. Ühelt vangilt kuulsime, et meie vastas oli olnud üks kompanii madruseid ja neljast kahurist koosnev patarei. Järgmisel hommikul meie luure enam madruseid üles ei leidnud, küll aga oli vaenlase patarei meestest mahajäetuna „lahinguplatsil”. See oli tolles olukorras enam kui rikkalik sõjasaak ja me olime sellele päevale uhked.

      Nüüd, mil vaenlane põgenes, tuli meil aga tegelda lahingu kurvema küljega. Meie rivis oli üks vanem sõdur, kelle mõlemad jalad olid läbi lastud. Need jooksid verd, kuid mees ise kannatas valu vaikides. Otsustasime selle sõduri kõigepealt jaamahoonesse kanda. Keegi sõjakogemustega sõdur õpetas, et improviseerime talle püssidest kanderaami. Neli püssi pandi kõrvuti maha, mees tõsteti nende peale, neli paari kandjaid võttis püssiotstest kinni, ja nii asusime haavatuga minekule jaamahoone suunas. Lumi oli metsaserval kaunis sügav ja tuli