Mälestused. Ilmar Raamot

selle paigutamiseks polnud lihtsalt ruumi, ja nii me tõstsime selle Aegviidu jaamas rongilt jälle maha. Kaua meil nood elektripatareid rongil seisid, ei mäleta, kuid küllap ka nende hilisem saatus oli vist sarnane peegli omaga.

      Päev hiljem lahkusime ilma „soomust” tegemata ka Aegviidu jaamast, sest sõjaliin oli juba nihkunud Kehra jaama piirkonda. Kehra jaamal puudus pumbamaja, ja nii hakkasime vedurile vett võtmas käima Raasiku jaamas, mis oli Tallinnast umbes 30 kilomeetri kaugusel. Raudteejaamade mahajätmine Lehtsest Kehrani ei sündinud mitte vaenlase survest raudteeliini mööda, vaid peamiselt meie jalaväe taganemise pärast põhja pool raudteed, mis oli kogu aeg meile ähvarduseks, et soomusrongid võivad kotti jääda.

      Ilmne oli kõigile, nii juhtkonnale Tallinnas kui ka sõduritele rindel, et kui nii edasi läheb, siis võivad juba lähemad päevad Tallinnale ja ehk ka kogu meie vabadusvõitlusele saatuslikuks osutuda. Oli tungiv vajadus iga hinna eest seisata vaenlase pealetung Tallinnale, esimesel võimalusel üle minna vastupealetungile ja vaenlase kuues diviis tagasi paisata.

      Tallinnas oli jõutud formeerida osa esimesest jalaväepolgust, Kalevlaste Maleva pataljonist ja kahurväest. Need üksused saadeti 2. jaanuaril rindele.

      Samal päeval (2. jaanuaril 1919) andis sõjavägede ülemjuhatajaks ülendatud polkovnik J. Laidoner väeosade ülematele korralduse ja juhtnöörid kõigil rinnetel üleminekuks „aktiivsele kaitsele”. See tähendas vaenlase pealetungi seismapanekut ja, kus võimalik, algatuse enda kätte kiskumist. „Aktiivse kaitse” raames arenesid siis 2. ja 7. jaanuari vahel murdelahingud, mis saavutasid oma eesmärgi – vaenlase pealetung pandi seisma ja algatus võeti vaenlaselt üle.

ESIMESED SOOMLASED RINDEL

      30. detsembril 1918 jõudis jäälõhkujal „Väinämöinen” Helsingist Tallinna esimene Soome vabatahtlike üksus: alampolkovnik M. Ekströmi pataljoni esimene kompanii kapten A. Eskola juhtimisel. Soomlaste ilmumine Tallinna sadamasse tõi nii sõjaväele kui ka rahvale uut lootust ja julgust. Peatselt järgnesid sellele Ekströmi pataljoni teised roodud.

      Kapten Eskola roodust ilmusid 2. jaanuaril omal käel soomusrongile nr. 2 kaks meest: üks neist kandis Soome kapteni või leitnandi mundrit ja tutvustas ennast Pentilana, teine pidi olema tema adjutant või muu asjamees, ning see kandis Soome allohvitseri mundrit. Viimases tundis leitnant Ehrmann ära oma koolivenna Gunnar Ambrosiuse Tallinna Nikolai gümnaasiumist.

      Mõlema tulnuka sooviks oli nii kiirelt kui võimalik lahingusse pääseda. Seda nende soovi ei olnud meie soomusrongil raske täita: parajasti oli rongilt väljumas üks 16-meheline maakuulajate salk leitnant Nigul Ehrmanni ja Oskar Enkelbergi juhtimisel. Soomlased soovisid millegipärast olla salga ratsamaakuulajad ja nii muretseti neile hobused. Salga ülesandeks oli ümbruses luuret teostada ja selle raames välja selgitada, kelle valduses on momendil Anija vallamaja ja selle ümbruskond.

      Salk sel õhtul Kehra mõisa ümbruskonnast kaugemale ei jõudnud ja nii saadeti öö Kehra mõisas mööda. Järgmisel päeval jõuti Anija vallamaja ja selle ümbrus läbi kammida. Selgus, et vallamajas asub 1. jalaväepolgu 13. rood kapten Leonhard Krulli juhtimisel. Ümbruses punaseid ei olnud, välja arvatud Priske saeveski, kust 5. jalaväepolgu 3. roodu osa oli äsja taganema löödud.

      Ehrmanni luuresalga ülesanne oli sellega täidetud, kuid parajasti siis saabus kapten Krullile käsk Priske saeveski tagasi vallutada. Soomusronglased soovisid seda kuuldes ekspeditsiooni Priske vastu kaasa teha. Arusaadav, et niisugune soomusronglaste toetus Krullile ja tema roodule meelt mööda oli. Ühiselt tehti lahingukava: leitnant Ehrmann võttis üldjuhtimise enda peale ja öö saabudes asuti ülesannet teostama.

      Metsa mööda liikudes oli jõutud Priske saeveskini, kust Viljandi kommunistliku polgu koosseisu kuuluva roodu valve tulijatele püssitule avas. Mõne valangu järel olid aga punased laskmise katkestanud ja hõiganud, et „kes teie olete – kas punased või valged?”. Kui siis meie poolt oli küsitud: „Aga kes teie olete?”, siis oli kõlanud käsklus „Seltsimehed, tuld!”.

      Seejärel algas meie rünnak ja Priske saeveski vallutati 3.–4. jaanuari ööl.

      Kohe pärast Priske vallutamist pöördus leitnant Ehrmanni ja Enkelbergi luuresalk soomusrongile tagasi, jättes Priske edasise kaitse kapten Krullile.

      Mispärast hakkasid punased kahtlema, kas ei ole mitte tegemist tule avamisega oma meestele – nähtavasti nad ei uskunud, et Eesti väeüksused ka ööpimeduses julgevad pealetungi ette võtta. See tohiks iseloomustada Vabadussõja kõnesolevat ajajärku üldiselt, sest tollal teineteist öösiti ei rünnatud.

      Priskelt saadud sõjasaagi hulgas oli Eesti Viljandi kommunistliku polgu mitmesuguseid dokumente, nende hulgas ka üks käskkiri, milles tehti roodudele korraldus vangivõetud soomusronglased kohapeal maha lasta, mobiliseeritud jalaväesõduritega aga inimlikult ümber käia.

      Nii teadsime soomusrongil must-valge dokumendi põhjal, milline saatus meid punaste kätte vangilangemisel ootab. Õnneks ei olnud soomusrongil nr. 2 Vabadussõjas vaenlase kätte vangilangemisi, küll aga rohkesti punaste sõdurite vangistamisi.

      Mõlemad maakuulajatena kaasa ratsutanud Soome vabatahtlikud said selles lahingus haavata: Ambrosiust oli kuul tabanud rinnust Ehrmanni läheduses viibides. Ta toimetati Raasiku raudteejaama ja sealt Tallinna haigla, kus ta varsti suri.

      Pentila oli saanud kerge käehaava. Ta oli viinud esimesena teate Priske äravõtmisest kindral Tõnissoni staapi, mis asus tollal Raasikul. Seal oli ta seletanud, et Priske veski olid nad Ambrosiusega ainult kahekesi vallutanud. Vähemalt oli tema jutust selliselt aru saanud sealviibiv sõjakirjasaatja Karl August Hindrey. Hindrey pani selle loo ka niiviisi paberile ja see ilmus ajakirjanduses. Jutt sel kujul meile soomusronglastele ei meeldinud. Leitnant Ehrmann komandeeriti Tallinna ülemjuhataja staapi asja klaarima. Sõidu otseseks tulemuseks oli sõjatsensuuri sisseseadmine Eestis, nii et ajalehtedelt võeti võimalus avaldada kontrollimata teateid. Veel Ehrmanni staabis viibimisel ja tema juuresolekul oli kapten Paul Lill (pärastine kindralmajor) alamkapten Richard Masingule ülesandeks teinud vastava päevakäsu teksti koostamiseks.

      3. jaanuaril enne lõunat ilmus meie rongile uus grupp soomlasi, seekord kaheksa meest. Ka nemad ei olnud jõudnud roodu rindelemarssimist ära oodata ja olid kohale tulnud omal algatusel. Olid näljased. Sattusin juhtumisi kapten J. Lepa silma alla. Ta pöördus minu poole, üteldes: „Raamot, võtke need soomlased ja vaadake, kas saate mõnest lähemast talust neile kehakinnitust, ja tooge nad siis jälle rongile tagasi.” Selleks oli küll meie seniste kogemuste järgi otsustades väga vähe lootust, kuid mul oli õnne. Ühes Kehra jaama lähedases talus kaeti meile päris korralik hommikueine. Isegi puhas valge lina pandi lauale ja ka lauanõud olid korralikud. Olin selle üle tõesti rõõmus, sest kuidagi ei tahtnud seda, et soomlastel oleks meie elamisest ja külalislahkusest halb mulje jäänud. Pakkusin toidu eest ka raha, kuid ka seda ei võetud. Mis nende soomlastega edasi juhtus, ei tea.

      Rongile tagasi jõudnult selgus, et välja läheb uus luuresalk. Oli minu kord sellesse kuuluda. Ka see koosnes, nagu eelmise päeva leitnantide Ehrmanni ja Enkelbergi omagi, kelle saatusest meil ei olnud teateid, umbes kahekümnest mehest ja meie ohvitserideks olid leitnant Robert Maibaum ja lipnik Boris Vares. Ka meie ülesanne oli üldiselt samasuunaline kui leitnant Ehrmanni oma: pidime looma sideme kapten Krulli 1. polgu 13. roodu osaga. Viimane pidi asuma kuskil Kõrve küla piirkonnas, mis on Kehra jaamast otsejoones umbes 12 kilomeetrit põhja pool ja Priske saeveskist 4–5 kilomeetrit ida pool. Käsk oli igal juhul kapten Krulli asukoht kindlaks teha ja juhul, kui Kõrve küla on veel vaenlase käes, see koostöös kapten Krulli rooduga vallutada ja edasi selgitada, kuidas on olukord Priske saeveskis ja tarbe korral ka sinna abi anda. Puudulikud andmed kõnelesid, et Prisket kaitses 5. polgu 3. rood, kuid et see oli sealt välja löödud. Lõpuks pidime kaares ida poole tungima ja siis Aegviidu jaama välja jõudma. Aegviidu raudteejaama tagasivallutamine meie salga eemal olles oli soomusrongi enda kavas.

      Õhtupimedas saime kapten Krulli roodu ühe jaoga ühenduse. See asus kas Kõrve külas või selle läheduses ühes talus. Kapten Krull pidi asuma Anija vallamajas või selle ümbruses ja ka meie soomusronglasi pidi selles ümbruses liikvel olema. Selgus, et Kõrve küla on Krulli meeste valduses. Priske arvati olevat vaenlase käes. Jäime Kõrvesse öömajale. Ajasime siis Krulli