Kõik me tunneme. Andreas Weber

vorme ja funktsioone saab ära seletada nende tõhususega selektsioonis, ja ainult sellega. Kuid selleks ajaks oli õpetlane juba ka vana mees, kes kannatas aeg-ajalt paanikahoogude all, mis tal hinge kinni nöörisid ja teda terveteks päevadeks töötuppa aheldasid. Ta lahkus oma esinduslikust viktoriaanlikust majast vaid harva ja talle meeldis kasvatada kasvuhoonetes eksootilisi taimi. Need meenutasid talle tema reisi uurimis-purjelaevaga Beagle. Peale selle töötas õpetlane uurimuse kallal vihmausside, nende kõige leebemate Maa asukate käitumisest. Tema viimase raamatu pealkiri on „Emotsioonide väljendumine inimestel ja loomadel” (The Expression of the Emotions in Man and Animals). Seal on Darwin kaugel sellest, et taandada kõike elavat pelgalt masinavärgiks, vastupidi. Tema järeltulijad talle aga siis enam suuremat tähelepanu ei pööra, iseenda vari, nagu ta on, elav monument, millel seisab kiri „by means of survival of the fittest”.

      Me Ristega olime kõmpinud ehk umbes veerand tundi. Olime juttu rääkinud ja natuke nalja visanud. Valgus oli märkamatult kustunud ja nüüd oli see päriselt kadunud. Jäime natukeseks seisma, kuni meile sai selgeks, et oleme pigis. Kui läheksime edasi, eksiksime lootusetult ära. Mis kell hommikul valgeks läheb?, küsisin ma. Riste ei vastanud. Püksid liibusid jäiselt vastu mu jalgu. Kummalisel kombel ei tundnud ma hirmu. Vihane ma ka ei olnud. Kurgus oli küll tunne, et olen ärritatud, kuid ma suutsin selgelt mõelda. Teadsin, et oli olnud rumal tegu jala astuma hakata, kui hakkas juba pimedaks minema. Meil tuleb siia jääda, ütlesin ma. Oli tunda lume ja sambliku lõhna. Õhul oli külm, kristalliline maitse, just nagu tekitaks puude lõhn reaktiivi, mis sadestab kogu mustuse ja toob enesega atmosfääri kummaliselt ebareaalse puhtuse – anorgaanilise puhtuse, mis ei jäta elule võimalustki. Olime omapead.

      Paari minuti pärast lajatas külm täie jõuga. Ma ei tundnud enam eriti oma jalgu. See ei olnud mitte niivõrd halva enesetunde seisund, mitte niivõrd ebamugav külmatunne, kuivõrd see oli midagi kõikehaaravat, ja mulle oli selge, et ma ei saa end selle vastu kuidagi kaitsta. Märkasin, kuidas külm hakkas mind täitma nagu mingi võõras jõud, mille vastu ma olin relvitu. Riste hambad plagisesid. Hüplesime natuke, kuid see oli pikemas plaanis liiga pingutav. Siis surusime end teineteise vastu ja püüdsime sirgelt seisma jääda.

      Meenutasin, mida Kull oli mulle meie esimesel kohtumisel öelnud: „Kogu elu on vajadus.” Kui õige see oli! Tundus, et ma enam millestki muust ei koosnegi.

      „Kuidas aga moodustub keha?” küsis Kull ja kallutas end oma nagisevas tugitoolis minu poole. „Mis see on, mis teeb selle keha võimalikuks? Mis tekitab vormid, et need saaksid alluda Darwini selektsioonile? Mis hoiab koos masinavärki, mis loendab geene? Millised jõud mõjutavad keha, nii et see on võimeline muutuma?” Darwin oli Kulli meelest öelnud ainult pool tõde, ent oli esitanud seda täie pähe. Sest tema teooria töötab ammu valmis kehadega. Darwini selektsioon teeb oma valiku juba kujunenud organismide hulgast ja jõuab niimoodi Kulli silmis pettuse teel kogu elumõistatuse lahenduseni. Ent selektsioon ei oska tänini midagi öelda selle kohta, kuidas suunatakse olendi ülesehitust ja ka mitte selle kohta, mil moel see muutub. Evolutsiooniteooria ning hiljem geneetika edu ja siis nende kahe kombinatsioon „sünteetilises evolutsiooniteoorias” või „new synthesis’es” tegi bioloogiast teaduste kuninganna. Ent jäi küsimus: mis annab miljarditele kõrgreaktiivsetele ainetele ühesainsas rakus nende kuju? Mis mõjutab neid mõttekalt käituma? Mis korrastab kõige elava masinavärki, mis hoiab kujuteldamatult kitsas ruumis ometi töös tohutul hulgal erinevaid protsesse ja aineid? Milline mateeria jõud ühendas tema elemendid esimeseks elavaks rakuks? Kull ütles, et see aspekt, mis Karl Ernst von Baeri kõige enam huvitas, on ikka veel lahtine: millest see tuleb, et mõni asi ilmutab oma aktiivsust täiesti iseenesest? Ta märkis: „Kirjeldus, kuidas elusolendid muutuvad, ei seleta, mis on elu.”

      Muide, seda bioloogia küsimust võis jälle valjul häälel esitama hakata alles üsna hiljuti. Õpikud loetlevad küll tohutul hulgal omadusi, mis kuuluvad elu juurde – näiteks kasvamine, iseliikuvus, kommunikatsioon, DNA olemasolu. Need kõik aga ei aita jõuda asja tuumani. Mis see elu siis on? Veel 1980-ndatel ja 1990-ndatel aastatel võis noor bioloog, kes selle küsimuse vastu liiga avalikult huvi tundis, karjäärilootused maha matta.

      Uut vaatenurka valmistasid ette – mis mind enam ei üllatanudki, kui ma Kulli kuulasin – veel kaks Eesti juurtega mõtlejat: baltisakslane Jakob von Uexküll ja tema poeg Thure, kes pani Saksamaal 1960-ndatel aastatel aluse psühhosomaatilisele meditsiinile. Jakob von Uexküll arendas tüki maad edasi Baeri käsitlust, et otsustava tähtsusega on uurida elusolendi aktiivsust ja mitte vaadelda teda kui loodusseaduste passiivset kõlakasti. Meil kurioosse puugiuurijana kooliraamatutesse tagandatud, arendas Uexküll 20. sajandi algul välja „looduse tähendusõpetuse”. Ta ei käsitlenud elusolendeid kaugjuhtimisega kellavärkidena, nagu teevad Richard Dawkinsi tüüpi evolutsioonibioloogid, ega otsinud ka pelgupaika üleloomuliku „elujõu” juurest. Sellest kõnelesid niinimetatud vitalistid nagu Saksa professor Hans Driesch. Driesch mõistis elujõu all loodusteaduslikult käsitamatut energiat, mis Jumala kombel sekkub kõikidesse eluprotsessidesse. Uexküll valis kolmanda tee: tema käsitluse järgi arenevad organismid hoopis eesmärkide kohaselt, mis on nende ehitusplaanis kindlaks määratud. Ent just nimelt neid ettekirjutusi järgides tõestavad nad oma iseseisvust väliste mõjutuste suhtes, mis vabastab nad pelgalt mehaanilisest põhjuslikkusest. Uexkülli silmis on elusolendid subjektid.

      Uexküll pidi pärast esimest Eesti iseseisvuse väljakuulutamist 1918. aastal oma kodumaalt lahkuma, ta juhatas Hamburgis üht väikest laborit. Õpetlane hoidis bioloogiaga tegeledes madalat profiili – see-eest aga mõjutas ta otsustavalt 20. sajandi filosoofe, teiste hulgas Ernst Cassireri ja Martin Heideggeri. Eestimaalase bioloogia sunnib meid geneetikat vaatlema teistsuguse nurga alt, selgitas mulle Kull sellal kui väljas hakkas märgi helbeid taevast alla keerlema. „Elusolend ei ole mehhanism, mis peab end vaenulikus maailmas maksma panema, talitledes võimalikult tõhusalt,” ütles ta.

      Siis kirjeldas ta mulle oma käsitluse tuuma ja ma pean tunnistama, et mul pidi selle peale, mis ta rääkis, hing kinni jääma. „Elusolend on ringikujuliselt suletud protsess. Elu – need on molekulid, mis toodavad üha uusi endasuguseid. Need on struktuurid, mis säilitavad iseennast. See on liha, mis loob liha, hoolimata põrmugi maailmast, mis jääb väljapoole.” See enesele keskendatus on hämmastavalt järjekindel, seletas mulle Kull: objektiivne reaalsus ei avalda organismile sellise vaatenurga puhul mingisugust mõju. Ta ei ole sunniviisiliselt oma välismaailma füüsikaseaduste poolt ette määratud, vaid järgib oma seesmist impulssi, et realiseeruda kehana. Kõiki mõjusid – olgu need siis geenide või keskkonna omad – interpreteeritakse vastavalt sellele enesesäilitamise eesmärgile. See ei vasta mõistagi sugugi läänelikule mõtlemistraditsioonile, kus peavad olema selged põhjused ja tagajärjed, tegijad ja taust, süüdlased ja süütud, edukad ja luuserid.

      Mul käis pea kergelt ringi. Kus võis siin veel leida kindlat pinda? Mis olime meie, kui mitte mateeria, millest me koosnesime? Äkki oli iga olend „liikumatu liigutaja”, nagu kreeklased olid nimetanud jõudu, mis andis tõuke nende kosmosele ja kõikidele asjadele selle sees? Kuidas oli see võimalik, et iseenesest tekkis kord, vastupidiselt füüsikute veendumusele, et universumis kasvab ainult korratus, mitte kunagi struktureeritus? Ja mulle sai otsekohe selgeks Kulli ja Eesti bioloogide koolkonna nägemuse võitmatu eelis – see on vastavuses läbipõimunud kooslusega, mida elav rakk endast kujutab. Geneetilise mõju lineaarne mõistmine seevastu – üks geen mõjutab ühte omadust – pigem raskendab nendest protsessidest arusaamist. Sealjuures see arutu hulga tillukeste ehitusdetailide korrastatud kokkukõla ju alles kõige elava dünaamika moodustabki. Otsustasin Kulli nii kaua küsimustega pommitada, kuni olen kõigest aru saanud.

      Kuid juba paar päeva hiljem metsas olin sunnitud tema definitsiooni seesmiselt omaks võtma. Elu oli see, mida ma tahtsin. Seal jäises pimeduses edasi olla. Elu. Elu tähendab „ihkamist”, oli Kull öelnud – ja sel ajal kui mu jalad vähehaaval läbi külmusid, kaotasin aegamööda igasuguse huvi oma kultuurilise kasvatuse vastu. Minust sai jälle loom, kes võib surra.

      Elu kui ettekujutus

      Uexkülli ideel on bioloogia suhtes kaugeleulatuvad tagajärjed. Kui elu põhimõtteks on subjektiivsus ja kui subjektiivsuse saladus