Kõik me tunneme. Andreas Weber

elusolenditest niimoodi, et nende kehaline ja hingeline külg jäävad tasakaalu. Tema keel peab olema vastavuses bioloogilise käitumisega, ent ka selle tunnetamisega, kuidas on seda käitumist seestpoolt kogeda. Klassikalise teaduse raames, mis uuenemist ootab, võib selline kõnelemise viis kõlada jultumusena. Kuid kes püüab seda näilist eksiõpetust mõista, saab vastu midagi hindamatut: loodus ja hing ei ole enam eraldatud. Sügav lõhe, mis laiutas meie ja teiste olendite vahel, täpsemalt öeldes, selle maailma vahel, mida me tajume ja selle maailma vahel, mida me kirjeldame, sulgub taas, ja esimest korda oleme me teretulnud.

      Uues bioloogias saab elutungist, mida me ise kogeme ja kõikjal näeme, põhiaksioom. See asendab bioloogilise darvinismi pimedat „olelusvõitlust”. Et teha selgeks, et minu poolt valitud vaatlusviisil on ootamatud tagajärjed, nimetan seda tungi edasikestmise järele igatsuse esimeseks seaduseks. See toimib nii, et kõik, mis elab, ihkab rohkem elu. Organismid on olendid, kellele nende elu korda läheb. Neil on huvid, nii nagu meilgi, neid kannab see tunne, mille tõttu ka ma ise tunnen end organismina organismide hulgas, olgu õiges või vales kohas. Huvi on taju, millega kuldpõrnikas aimab, et roosiõie südamik on tema jaoks hea ja tõrvane maantee halb koht.

      See, mis mind toona nii väga paelus, intuitiivselt ja ületamatu jõuga, oli asjaolu, et ma võisin seda huvi näha. See otsis väljapääsu igas liigutuses, igas märgis, nii, nagu ei oleks loomadel ja taimedel küll teadvust, kuid sellele vaatamata oleks neil mingi kuju ja vormi omandanud siseilm. Ma võisin sellesse siseneda, ma võisin paljaste kätega sellesse sukelduda ja seda puudutada. Ma nägin, et organismide pealispinnal avaldub nende siseelu. See ei ole varjatud, nagu arvas Kreeka filosoof Herakleitos. See on täiesti päevavalgel. Seepärast tuleb meil sõnastada igatsuse teine seadus. See vahetab välja dogma, et kõikidel elusolendite tunnustel on üksainus mõte – suurendada soojätkamisvõimalusi. Igatsuse teine seadus kõlab nii: iha vägi ei ole kunagi nähtamatu, vaid elavas kehas alati olemas. Elamise soov tuleneb janust ja näljast ja naudingust ning kiirgab väljapoole keha liigutuste läbi. Seepärast ei ole elusolendid masinad. Nad on igatsuse tööriistad. Nad on iha, mis on endale keha otsinud ja valitseb seda.

      Tol pärastlõunal tiigi ääres kogesin ma vastupidist sellele, mida loodusteadus on renessansist saati uskunud: et vastuse elu mõistatusele saab välja pressida ainult „katsete piinapingil”. Ei. Saladus on peidetud nähtavale kohale. Kõige elava sügavus ilmneb pealispinnal: sügisene lehtede sära, millimallika kaalutus – elu enda hõljumine! –, lõhna- ja õitemered. Elu ilmutab ikka oma seadusi, tingimusi, milles kõik võib õnnestuda või nurjuda. See on ilmne kõikjal.

      See oligi arusaam, mis minust mu tiigi ääres üle uhkas. See polnud midagi sellist nagu inimhing või inimteadvus, mida ma teiste olendite juures kohtasin. Ma seisin silmitsi vitaalsete tundmustega, mis olid kuju võtnud, ja ma suutsin neist kujudest leida omaenda tundeid.

      Seepärast tuleb meil sisse tuua veel ka igatsuse kolmas seadus. See asendab darvinistlikku dogmat, et kogu kommunikatsioon organismide vahel on alati kasulikkuse teenistuses. Igatsuse kolmas seadus ei kuuletu oletusele, et keel tuleneb paaritusmängust, altruism tähendab pikas perspektiivis tulu maksimeerimist ja kunstiteosed koopaseintel suurendasid jahiõnne. Igatsuse kolmas seadus kõlab nii: iseennast suudame mõista vaid muu elu peeglis. Me vajame kõige võõrama vaatenurka. Looma vaatenurka. Tumma vesiliku vaatenurka. Vaid tema avab meis need sügavused, mis muidu jäävad alatiseks suletuks. Me vajame elamust, et meie ees on millegi sisemus, midagi, mis samal ajal osutub haavatavaks kehaks. Me vajame teisi organisme, sest need on seda, mida oleme ka meie, mida me aga näha ei suuda, kuna me seda oleme.

      See vajadus teiste olendite järele toob meid meie aja suurima probleemi juurde. Pilkudega, millega mitteinimlikud organismid meid vaatavad, kujundavad nad meid – seda, kuidas ja miks me ei tule toime ilma selle vastandlikkuseta, näitan allpool. Need on armulikud silmad, millega teised olendid meid mõõdavad, kuid need on ka nõudlikud silmad. Nad annavad, kuid nad ootavad ka vastust. Vesiliku vaikiv pilk on meile suunatud küsimus. Ja üha sagedamini raputame meie tummalt pead.

      Kunagi ei ole hävinud rohkem liike kui tänapäeval – ja ükski teine loomarühm ei kuiva kokku kiiremini kui just nimelt kahepaiksete oma. Hilistel 1980-ndatel aastatel tegid teadlased kindlaks, et üha rohkem vesilike, kärnkonnade ja konnade populatsioone kogu maailmas kadus välkkiirelt. Nad ei hääbunud pikkamööda paljude aastate jooksul põdurusse, vaid olid ühekorraga lihtsalt läinud: kui aasta tagasi kubisesid Costa Rica ürgmetsasood veel kuldkärnkonnadest, siis järgmisel kevadel ei leitud sealt enam mitte ainustki isendit. Taoline kadumine jätkub tänini. Ainuüksi viimastel aastatel on Maalt kadunud kaugelt üle saja liigi kahepaikseid ja koos nendega iga kord üks elu ainulaadne voldistik.

      Teadlased ei ole põhjuste osas ühel meelel. Mõned peavad süüdlaseks suurenenud UV-kiirgust, teised sissetoodud seeni. Üks Ameerika toksikoloog süüdistab viimasel ajal „Roundup’i”, Monsanto farmaatsiakontserni igasse maailma nurka laiali pihustatud taimekaitsevahendit. Kõige surmavam põhjus aga on see, et ruumi jääb üha vähemaks. Ruumi väikestele veekogudele, milles maa saab vaikselt uneledes iseennast silmitseda. Ja nii kaovad kahepaiksed lihtsalt ära, justkui oleksid nad otsustanud seda maailma edaspidi boikoteerida.

      Väljasuremine ei tee kära. Liigid kaovad diskreetselt. Nad lähevad hääletult, nagu ei tahaks pahameelt tekitada, nagu ei tahaks kauem segada. Seda ei pruugi märgatagi kui täpsemalt ei vaata, kui igal kevadel selles kohas, seal, kus igatsetud olendid peavad välja ilmuma, pingsalt järele ei uuri. Seda võib märgata vaid siis kui tuleb asjatult ootama jääda, kui aasta edenedes saab ootusest kõle lein.

      Kogusin toona peotäie konnakudu. Selleks surusin oma sõrmed munatombu sisse, et eraldada oma jagu, rebida osake tervikust välja. See oli peaaegu võimatu, nii kõvasti oli mass seotud ja nii raske oli näha, kuskohalt läksid üksikute rebude piirid. Ehkki kuduklomp oli jagatud paljudeks tillukesteks punktikesteks, näis see siiski ühena. Tugev ja samas järeleandlik vastupanu mu kätele tekitas otsekui pealesunnitud lõbutunde, kuid ka instinktiivse pelguse. See oli just nagu judin, mis käib üle selja, kui lüüa hambad elavasse lihasse.

      Paigutasin oma konnaelu kämbud siis vanasse akvaariumi. Kes vaatab, kuidas kahepaikse munarakk areneb, kogeb vaat et olematu täpi muutumist eluenergiaks. Sellest saab sina. Äärepealt et mittemiski hakkab tukslema ja areneb olendiks – peaaegu omaette maailmaks. Mustad kuulikesed neid ümbritseva läbipaistva klaaskeha keskmes pikenevad, keerduvad ja rabelevad end vabaks. Elu lööb silmad lahti saja liikuva pupillina.

      Jätsin tookord akvaariumile kaane peale panemata. Niikaua kui kullesed ilma ihuliikmeteta vees ringi tukerdasid ei tundunud see vajalik. Siis kasvasid neile õhkõrnad tagajalad, varsti pärast seda väikesed esijalad. Ühe kuuma varasuvise päeva lõpuks olid kõik tillukesed konnad läinud. Nad olid teinud eriliselt suure arenguhüppe ja akvaariumist jalga lasknud. Leidsin neid hiljem koristades radiaatori tagant, kapi alt – kõvad muumiad, tardunud oma konn-olemises. See oli väike jumalagajätt suure jumalagajätu ettekuulutajana.

      Kuna loomade näol seisab meie hing äratundmatul kujul meie ees, kaotame koos nende kadumisega muudki kui ainult võõraid aardeid. Me loobume millestki, mis meile korda läheb. Need on loomingulisuse teisendused, millest meil tuleb loobuda. Need on väljendusvormid, mis on aja keerdkäikudes saanud ainulaadseks ja mida saab asendada ainult läbi uue evolutsiooni, läbi uue geoloogia. Elu väljendusvormid nagu see, et emane pisi-puukonn (Dendrobates pumilio) haub oma munad välja maismaal ja asetab äsjakoorunud kullesed ükshaaval tillukestesse veelompidesse ning toidab neid seal ülejäänud viljatute munadega. Või see, et köidikkonn (Alytes obstetricans) seob oma järelkasvu kandva pärlinööri hoolikalt enese tagakeha ümber ning valvab seda nagu hunt kutsikaid.

      Olendite vaieldamatu kohalolek on see, mis tagab ammendamatuse ja koos sellega lootuse. See on see, mis ei vasta inimlikule mõõdupuule ega kuuletu tema võimule. See on absurdsus, planeerimatus. See on ime saada tasuta midagi hinnalist, millega uneski ei oleks osanud arvestada. Kingitus, mis kukub otsekui taevast sülle, ilma et oldaks seda ära teeninud.

      Paar aastat hiljem, stuudiumi ajal Freiburgis, käisin ma abiks konnatara juures. Olid soojad veebruariööd, õhus sageli peent vihmaudu. Mulle meeldiski pimedas ringi joosta kui keegi mind ei näinud. Mulle sobiski