Kõik me tunneme. Andreas Weber

rakud

      Selles osas tunnistan ma, kuidas mind nooruses haaras igatsus looduse järele – ja veendumus, et loodus peab kätkema endas enamat kui vaid täiuslikult talitlevaid üksikdetaile. Mind paneb meelt heitma, et enamik biolooge ei oska öelda, mis on „elu” – ja asutan end reisile, et lõpuks asjale seletus leida. See, mis ma avastan, seab bioloogia täiesti uude valgusse. See näitab, et paljud omadused, mis on meile tuttavad meie endi juurest, korraldavad juba rakkudegi ülesehitust. Loomulikult ei ole rakul teadvust. Kuid aistingud, sisemaailm ja väärtused on elu otsustavad omadused ja moodustavad lausa füüsikalise jõu. Millest see tuleb, et juba kõige primitiivsem eluolend ei ole masin? Järgnevatel lehekülgedel kirjeldangi seda raku uut füüsikat.

      2. Soov elada

      Ma olen kärnkonn. / Ja ma kannan kalliskivi.

GERTRUD KOLMAR

      Kas olete kunagi kärnkonnale silma vaadanud? Tema silmad on suured ja ümmargused, just nagu tume vesi. Kuid iirised, milles avaneb pupill, helgivad kullakarvaliselt.

      Ärge kartke. Astuge rahulikult lähemale. Siis näete, kuidas need tillukesed juveelid kummuvad. Nende sisemus koosneb tuhandetest läikivatest kortsukestest, mikroskoopilistest kuristikest ja mäestikest, mille kohal säravad eksinud tähed. Kärnkonn vastab meie pilgule öötaevaga.

      Sel pole mingit tähtsust, ütlete teie? Kärnkonn on lihtsalt üks loom ja see, kuidas meie temasse suhtume, maitseasi? Ehk on ta teie meelest koguni kole? Oodake üks hetk. Vaadake veel korra. Vaadake niimoodi, nagu mina vaatasin. Te näete, et miski vastab teie pilgule. Et teie ees on midagi, mis ei ole elutu asi ega ese. Midagi, mis elab.

      Olen palju semestreid järjest püüdnud välja uurida, mis lood selle miskiga õigupoolest on. Olen vanaaegsetes auditooriumites konni lahanud, täiskiilutud laborites baktereid klooninud ja uduvihmas Läänemere mudast tillukesi usse välja sõelunud, et mõista, kuidas elu talitleb. Olen teinud isegi diplomieksami. Ja ometi on mulle alati tundunud, et midagi on vajaka. Justkui jääks meil, teadlastel, kaasaegsetel teadusinimestel, loomade ja taimede juures midagi olulist kahe silma vahele. Justkui oleksime pimedad just nimelt selle suhtes, mis meid üldse panigi elusolendite vastu huvi tundma. Justkui otsiksime mehhanismi mingi aparaadi sisemusest ning lõhuksime seda tehes hoolimatult ära pealispinna.

      Kogu mu senine elu on möödunud seda miskit otsides. Lõpuks ma selle ka leidsin – sest teadus ise leidis selle taas üles, sajandite järel, mil ta oli endale eesmärgiks seadnud ignoreerida ilmselget, et suuta olla täpne. Leidsin selle ehk ka sellepärast, et soovisin alati, et minu tunded ja mõtted oleksid kooskõlas. Kõik sai alguse palju aastaid tagasi kärnkonnast. Või täpsemini: tervest tiigitäiest kahepaiksetest, kõige erinevamatest liikidest.

      Oli üks neid hõbehalle Põhja-Saksamaa talvelõpupäevi. Hekid põllutee veerel näisid selges läbipaistvas õhus pruunid ja räsitud. Oli nii külm, et rattaga sõites hakkasid kõrvad tuulest valutama. Ja ometi peitus kõikides värvides mingi soe toon, mingi märkamatu tõotus, mis oli mind välja meelitanud.

      Kool oli läbi ja ma sõitsin läbi ühistu põldude ühe väikese tiigi äärde. Tiigid olid peidus hõreda roostiku taga, tardunud lepa-, valgepöögi- ja sarapuuhekkide hapras varjus. Mõni neist veekogudest ei olnud palju suurem lombist, kuhu oli kogunenud talveniiskust ja kus algav kevad nüüd arglikult pead tõstma hakkas. Oma väikeste tiikidega lõi maa otsekui silmad taeva poole valla. Alles hiljuti olime siin veel uisutanud. Koduteel, kiiresti laskuvas hämaruses olime üksteisele õudusjutte rääkinud. Kõndisin Mara Simoni kõrval, kellesse olin lootusetult armunud. Ta ei märganudki mind. Kui püüdsin teda uisusprindis lüüa, heitis ta oma blondi paažisoenguga pea kuklasse ja saatis mulle välkuva pilkliku naeratuse, millest pidi mulle piisama mitmeks päevaks.

      Lasksin oma jalgrattal kolletunud rohu sisse kukkuda ja kummardusin vee kohale. Hoolega vaadates võisin näha, et see ei olnud täielikult sile rikkumata veepeegel. Pealispinna must marmor hüples aeg-ajalt. See lõhkes, moodustades mulle, nagu sajaks lõpmatult aeglaselt vihma, purunes kildudeks justkui vaiksete värinatena, mis kalda poole levisid. Tundus, nagu pärlendaks seal salapärane süsihappegaas, kevade varjatud koostisosa, mida ma mõista ei suutnud.

      Heitsin kõhuli ja nihkusin veele lähemale. Vedelik ümbritses mu randmeid jäise jõuga, kui ma käed prooviks üle mudase kaldaserva välja sirutasin. Üks nõksatav liikumine sundis mind tarduma. Muda keerles lombi põhjast üles ja langes jälle nagu aegluubis teraliselt alla. Vahtisin pärani silmi vette.

      Siis nägin ma looma. Märkamatult tõukas ta end põhjaporist lahti, tõusis vaikselt ülespoole nagu vilajas õhupall, tasakaalustades oma õõtsuvat lendu nelja lühikese jalaga. Ta torkas nina läbi veepinna ja saatis sellega üle tiigi kerge lainetuse. Loom hingas korra – ja vajus alla tagasi. Nägin, et tema keha alumine pool säras erkoranžilt. Sabast ja seljast kasvas välja sakiline hari nagu muinasjutulohel.

      Mu süda jättis löögi vahele. Looduse sügavus avanes korraga siinsamas, tavalisel hilistalvisel koolipäeval, Põhja-Saksamaa madalmiku videvikus. Olend triivis tummalt läbi vee, tõusis vaevuhoomatava nobedusega ülespoole. Avastasin veel teisegi looma, siis kolmanda. Nad lasksid end üles kanda ja võtsid õhku, seejärel langesid tagasi alla oma hõljuvasse olekusse. Nägin läbi liikumatu vee nende silmi, mis minust nagu läbi vaatasid ja mind ometi otsekui enda külge imesid. Neis maagilistes kristallkuulides väreles elu. Mida kauem ma vahtisin seda minu ees laiuvat vedelat sfääri, seda enam hakkas see avarduma, kuni mulle tundus, just nagu vaataks vesi ise mulle loomade tummade pilkude läbi otsa.

      Mingil hetkel ajasin end püsti ja vabastasin end nende olendite silmavaate lummusest. Paar päeva hiljem ostsin endale määraja. Need loomad olid tähnikvesilikud Triturus vulgaris ja lohehari kuulus nende kevadise pulmarüü juurde. Ma ei osanud aimatagi, et neid loomi ei näe ma enam kunagi.

      Kuju võtnud tunne

      Olin toona veel laps. Või pigem oli see iga, mil vähehaaval lakatakse laps olemast. Teised hakkasid oma vanematelt sääreväristajaid nõudma ja peagi võis ühte või teist näha oma peenikeste käsivarte ja hiigelsuure, kõhna keha kohta liiga raske kiivriga uue Zündappi seljas. Nad passisid oma masinatega kooliväravas koos vanemate klasside lahedate kuttidega. Tegid suitsu. Väikesed vandeseltslaste kambad, kuhu minul pääsu polnud. Ka Mara Simon seisis teiste hulgas.

      Olin viisteist ja ma olin meie ridamaja vastas rentinud väikese aia, kolmnurkse tüki maad liivase parkimisplatsi ja viljapõllu vahel. Kui teised pärastlõunal kokku said, et suitsu teha, põlvitasin mina oma peenarde vahel, külvasin salatit ja kurgirohtu või kiskusin oma musta koorikuga kaetud sõrmedega naate ning orasheina noorte porgandite vahelt välja.

      Kõigele vaatamata leidis randevuu Mara Simoniga ikkagi aset. Oli päikeseline kolmapäeva pärastlõuna. Lükkasin aia tarbeks mõeldud seasõnnikut täis käsikäru üle tänava, kui mulle tuli vastu õhetavapõsine Mara jalgrattal, särav ja ligipääsmatu. Vaatasin ennast: väljaveninud põlvedega velvetpüksid, sõnnikust määrdunud saapad. Hoidsin hinge kinni. Kui Mara mööda vuhises, püüdsin suunata oma abitut pilku tema silmisse, kuid need olid minu eest otsekui kuulikindla klaasiga kinni kaetud. Õhtul kirjutasin talle kirja. Vastuse kribas ta punase vildikaga: „Teised poisid meeldivad mulle rohkem,” seisis seal.

      Paranemisperioodil viibisin peaaegu terve suve õues. Õppisin tundma linnuhääli, leidsin metsistunud hekist pruunselg-põõsalinnu pesa. Ma ei teadnud toona, millist vaimset traditsiooni ma järgisin, kui hüppasin ratta seljast maha, et päästa päikeses sätendava rohelise lauluritsika elu. Ma ei teadnud, et sellised poeedid nagu Novalis ja Coleridge olid loodust niimoodi mõistnud – kuju võtnud tundena. Ma ei teadnud, et meie ajastu meelest on sellisel romantikal lõpp ning seda peetakse möödunud aegade sentimentaalseks moeks.

      Sõitsin veel kesksuvelgi sageli oma tiigi äärde, teadmata, et see on viimane suvi, mille seal veedan. Kui veetaimed ja vetikad suuremaks kasvasid, olid vesilikud hästi varjatud. Ma ei näinud neid enam. Seeeest olin avastanud paksude kärnkonnade paarikesed, olin imestusega jälginud, kuidas sitked isasloomad vees sebides kuduga lõhkemiseni täidetud emaste külge klammerdusid ja nende lihavatel koibadel