Valge emalõvi. Henning Mankell

kuidas ta viimati kaheksa aastat tagasi seal oli olnud. Üks kohalik kaupmees oli maksnud talle konkureeriva poeomaniku mahalaskmise eest 500 randi. Nagu tavaliselt, oli ta kasutusele võtnud kõikvõimalikud ettevaatusabinõud ja kõik üksikasjalikult ette planeerinud. Aga midagi läks juba algusest peale nihu. Üks politseipatrull sõitis juhuslikult mööda ja ta põgenes Sowetost ülepeakaela. Sellest alates polnud ta seal kordagi käinud.

      Aafrika päikeseloojang oli lühike. Äkki ümbritses teda pimedus. Kaplinna ja Port Elizabethi viivalt kiirteelt kostis summutatud mootorihääli. Kauguses huilgas politseisireen ja ta mõtles, et Jan Kleynil pidi tema poole pöördumiseks olema väga eriline põhjus. Neid, kes tuhande randi eest oleksid olnud nõus ükskõik kelle maha laskma, oli palju. Aga Jan Kleyn oli andnud talle avansiks viis tuhat randi, ja kindlasti mitte ainult sellepärast, et Victorit peeti terve Lõuna-Aafrika kõige paremaks ja külmaverelisemaks palgamõrtsukaks.

      Tema mõttelõnga katkestas kiirteelt kostvast mürast eristuv automootori hääl. Kohe seejärel nägi ta lähenevaid autotulesid. Ta peitis end eemale varju, võttis püstoli välja ja vabastas kaitseriivi.

      Auto peatus kõrvaltee otsas. Autotuled valgustasid tolmuseid põõsaid ja laiali lammutatud autovrakke. Victor Mabasha ootas pimeduses. Nüüd olid kõik ta meeled ergud.

      Autost tuli välja mees. Victor nägi kohe, et see polnud Jan Kleyn. Seda olekski vaevalt võinud oodata. Jan Kleyn saatis teised ära tooma neid, keda ta näha tahtis.

      Victor libises ettevaatlikult ümber autovraki ja tegi väikese ringi, et mehele tagantpoolt läheneda. Auto oli peatunud täpselt seal, kus ta oli oletanud, ja ta oli enne oma liikumist harjutanud, et see oleks täiesti hääletu.

      Ta peatus mehele väga lähedal ja vajutas püstolitoru tolle pea vastu. Mees võpatas.

      „Kus on Jan Kleyn?” küsis Victor Mabasha.

      Mees pööras ettevaatlikult pead.

      „Ma viin sind tema juurde,” ütles mees. Victor Mabasha märkas, et mehel oli hirm.

      „Kus ta on?” küsis Victor Mabasha.

      „Ühes farmis Pretoria lähedal, Hammanskraalis.”

      Victor Mabasha taipas otsekohe, et see polnud lõks. Ta oli üks kord varemgi Jan Kleyniga Hammanskraalis kohtunud. Ta pistis püstoli kabuuri tagasi.

      „Siis on kõige targem minema hakata,” ütles ta. „Hammanskraali on sada kilomeetrit.”

      Ta istus tagaistmele. Mees rooli taga vaikis. Peagi nägi ta Johannesburgi tulesid, kui nad kiirteel linnast põhja poolt möödusid.

      Iga kord Johannesburgi lähedale sattudes tundis ta, kuidas metsik viha selle linna vastu taas lõkkele lõi. See oli nagu kiskja, mis teda pidevalt jälitas ja uuesti ellu ärkas ning tuletas meelde seda, mida ta üle kõige unustada tahtis.

      Victor Mabasha kasvas üles Johannesburgis. Isa oli kaevur ja viibis harva kodus. Pikki aastaid oli ta töötanud Kimberley teemandikaevandustes, hiljem rüganud Johannesburgist kirdesse jääva Verwoerdburgi kaevanduskäikudes. Neljakümne kahe aastaselt olid ta kopsud läbi. Victor Mabasha mäletas siiamaani õudset sisinat, millega ta isa viimasel eluaastal õhku ahmis, ja hirmu isa silmades. Kõik need aastad oli ema püüdnud kodu ja üheksa lapsega hakkama saada. Nad elasid slummis ja Victor mäletas oma lapsepõlve kui ühtainust pikka ja lõputut alandust. Ta hakkas varakult selle vastu mässama, kuid tema protesti oli vääriti mõistetud. Ta oli sattunud noorte varaste seltskonda, jäi vahele ja sai vangikongis valgetelt politseinikelt armutult peksa. See ainult võimendas tema kibestumust ning ta pöördus tagasi tänavale ja kuritegelikku ellu. Erinevalt paljudest oma kaaslastest oli ta alanduse üleelamiseks valinud teise tee. Selle asemel et otsida kontakti aegamööda kasvava poliitilise liikumisega, oli ta otsustanud minna vastupidises suunas. Vaatamata sellele, et valgete surve oli ta elu ära rikkunud, pidas ta valgetega head läbisaamist ainsaks võimaluseks sellest pääseda. Ta hakkas valgete varastatud kauba ärikate tellimusel varastama, vastutasuks oli aga nende kaitse all. Kui talle pärast 20-aastaseks saamist pakuti 1200 randi valget kaupluseomanikku solvanud mustanahalise poliitiku tapmise eest, ei kõhelnud ta hetkegi. See pidi olema lõplikuks tõenduseks, et ta oli valgete poolel. Ja tema kättemaks oli see, et nood ei mõistnud, kui sügavalt ta neid põlgas. Nende arvates oli ta lihtsameelne kaffir, kes teadis, kuidas ühel mustanahalisel tuleb Lõuna-Aafrikas käituda. Kuid oma sisimas vihkas ta valgeid ja täitis just sellepärast nende tellimusi.

      Vahel luges ta lehest, et keegi tema endistest semudest on üles poodud või pikaks ajaks vanglasse saadetud. Ta kurvastas nende saatuse pärast, kuid teadmine, et ta ise käis ellujäämise nimel õiget rada, mis võib-olla annab talle kunagi võimaluse oma tulevik väljaspool slummi üles ehitada, ei jätnud teda kunagi maha.

      Ta oli 22-aastane, kui kohtus esmakordselt Jan Kleyniga. Kuigi nad olid üheealised, kohtles mees teda üleoleva põlgusega.

      Jan Kleyn oli fanaatik. Victor Mabasha teadis, et ta vihkas mustanahalisi ja suhtus neisse kui loomadesse, keda valged järjekindlalt taltsutama pidid. Ta oli varakult liitunud fašistliku Buuri Vastupanuliikumisega ja kõigest mõne aastaga seal juhtivale positsioonile tõusnud. Kuid ta polnud poliitik, vaid töötas Lõuna-Aafrika luure teenistuses, jäädes ise varju. Tema suurimaks trumbiks oli absoluutne hoolimatus. Tema jaoks polnud mustanahalise mahalaskmisel või roti tapmisel mingit vahet.

      Victor Mabasha vihkas ja imetles Jan Kleyni. Tema kindel veendumus buuri rahva väljavalitusest, tema surmapõlgav hoolimatus avaldasid muljet. Näis, nagu suudaks ta kõiki oma mõtteid ja tundeid kogu aeg kontrolli all hoida. Asjata oli ta püüdnud Jan Kleyni juures mingit nõrkust leida. Neid lihtsalt polnud.

      Kaks korda oli ta Jan Kleyni tellimusel inimese tapnud. Ta oli oma ülesannetega hästi toime tulnud. Jan Kleyn oli olnud rahul. Kuid hoolimata sellest, et nad olid korduvalt kohtunud, polnud Jan Kleyn seni kordagi ta kätt surunud.

      Johannesburgi tuled jäid aegamööda selja taha. Pretoria poole suunduv autodevool muutus hõredamaks. Victor Mabasha nõjatus istme vastu ja sulges silmad. Varsti saab ta teada, mis oli muutnud Jan Kleyni seisukohta, et neil ei tule enam kunagi kohtuda. Ta pidi tunnistama, et on pinges. Jan Kleyn poleks teda iialgi kutsunud, kui asi poleks olnud väga tähtis.

      Maja asus umbes kümme kilomeetrit Hammanskraalist väljas künkal. Seda ümbritses kõrge tara ja lahtiselt jooksvad hundikoerad valvasid, et keegi kõrvaline sisse ei tungiks.

      Jahitrofeesid täis toas istusid sel õhtul kaks meest ja ootasid Victor Mabashat. Kardinad olid ette tõmmatud ja teenijad koju saadetud. Mehed istusid teine teisel pool rohelise vildiga kaetud lauda. Nad jõid viskit ja jutlesid tasasel häälel, nagu majas võiks kõigest hoolimata olla veel keegi, kes neid kuuleb.

      Üks meestest oli Jan Kleyn. Ta oli äärmiselt kõhn, nagu oleks äsja raskest haigusest paranenud. Näojooned olid teravad ja meenutasid erksat lindu. Tal olid hallid silmad, õhukesed heledad juuksed, seljas tume ülikond valge särgi ja lipsuga. Hääl oli kähe ja ta kõneles mõõdukas tempos, peaaegu aeglaselt.

      Teine mees oli tema täielik vastand. Franz Malan oli pikk ja lisaks ka paks. Kõht rippus üle püksivärvli, ta punetas näost ja higistas ohtralt. Pealtnäha oli see vägagi isemoodi paar, kes sellel 1992. aasta aprilliõhtul Victor Mabasha saabumist ootas.

      Jan Kleyn vaatas kella.

      „Poole tunni pärast on ta kohal,” ütles ta.

      „Loodetavasti on sul õigus,” vastas Franz Malan.

      Jan Kleyn võpatas, nagu oleks teda järsku relvaga sihitud.

      „Kas mul pole alati õigus?” küsis ta. Ta rääkis endiselt vaikse häälega. Kuid selles oli eksimatult äratuntav ähvardav toon.

      Franz Malan silmitses teda mõtlikult.

      „Siiamaani küll,” vastas ta. „See oli lihtsalt üks mõte.”

      „Sa mõtled valesid mõtteid,” lausus Jan Kleyn. „Raiskad asjatu muretsemisega oma aega. Kõik läheb nii nagu planeeritud.”

      „Ma loodan jah,” ütles Franz Malan. „Mu ülemus paneks mu pea pakule, kui midagi