Valge emalõvi. Henning Mankell

kõik tavalised vargad on?” ohkas Martinson, kui nad istet võtsid. „See on ju täiesti uskumatu lugu. Kõik, mis meil on, on usklik, tapetud ja kaevu topitud naine. Ja maharaiutud must sõrm.”

      „Ma olen sinuga nõus,” ütles Wallander. „Aga nii väga kui me ka tahaksime, ei saa seda sõrme kõrvale jätta.”

      „Meil on liiga palju lahtisi niidiotsi, mis suvaliselt ringi hõljuvad,” ütles Svedberg ärritunult ja sügas oma kiilaspead. „Meil tuleb kõik olemasolev kokku korjata. Ja seda tuleb teha kohe. Muidu ei jõua me üldse kuhugi.”

      Wallander tajus Svedbergi sõnades varjatud kriitikat tema juhitud uurimise pihta. Kuid talle ei tundunudki see täiesti valena. Alati on ohtlik keskenduda liiga kiiresti ainult ühele jäljele. Piltlikult väljendunud Svedberg peegeldas lihtsalt liiga hästi segadust, mida ta ise tundis.

      „Sul on õigus,” ütles Wallander. „Vaatame siis, mis meil on. Louise Åkerblom tapetakse. Me ei tea täpselt, kus, ja me ei tea, kes on tapja. Aga me teame enam-vähem, millal. Surnukeha leidmise koha lähedal plahvatab maja, mis peaks tühjana seisma. Tulekahju jäänustest leiab Nyberg keeruka raadiosaatja osad ja põlenud püstolipära. Püstolit valmistatakse litsentsi alusel Lõuna-Aafrikas. Lisaks sellele leiame õue pealt äraraiutud musta sõrme. Edasi on keegi püüdnud Louise Åkerblomi auto tiiki peita. Puhas vedamine, et me selle nii kiiresti leiame. Samamoodi nagu tema surnukehagi. Edasi me teame, et teda on tulistatud täpselt otsaette ja kõik jätab hukkamise mulje. Helistasin enne koosolekut haiglasse. Miski ei viita sellele, et ta oleks seksuaalkuriteo ohvriks langenud. Ta lasti lihtsalt maha.”

      „See kõik tuleb läbi sorteerida,” ütles Martinson. „Me peame rohkem materjali saama. Sõrme, raadiosaatja, püstoli kohta. Pärijaid esindava Värnamo advokaadiga tuleb otsekohe kontakti võtta. Keegi lihtsalt pidi selles majas olema.”

      „Jagame ülesanded enne koosoleku lõppu omavahel ära,” ütles Wallander. „Mul on tegelikult veel kaks mõtet, millest tahaksin rääkida.”

      „Alustame siis nendest,” ütles Björk.

      „Kes oleks võinud Louise Åkerblomi maha lasta?” küsis Wallander. „Vägistaja oleks olnud mõeldav. Kuid arsti esialgse hinnangu järgi pole teda vägistatud. Kehal pole peksmise ega vangishoidmise jälgi. Tal pole vaenlasi. See paneb mind mõtlema, et see kõik on eksitus. Ta on kellegi teise asemel tapetud. Teine võimalus, et ta juhtus tunnistajaks millelegi, mida ta poleks tohtinud näha ega kuulda.”

      „Siin tuleb mängu maja,” ütles Martinson. „See asub kinnistu lähedal, mida ta üle vaatama läks. Ja selles majas on kahtlemata midagi toimunud. Ta võis midagi näha ja lasti maha. Peters ja Norén käisid majas, mida ta vaatama pidi. Ma pean silmas leskproua Wallini maja. Nad mõlemad ütlesid, et sealkandis on täiesti võimalik ära eksida.”

      Wallander noogutas.

      „Jätka,” ütles ta.

      „Ega rohkem väga palju polegi,” ütles Martinson. „Mingil põhjusel raiutakse kellegi sõrm ära. Kui see just plahvatusega seoses ei toimunud. Aga vigastus sellele ei viita. Niisuguse jõuga plahvatuses jääb inimesest ainult pulber järele. Sõrm oli aga terve, kui jätta kõrvale asjaolu, et see oli küljest ära.”

      „Ma ei tea Lõuna-Aafrikast kuigi palju,” ütles Svedberg. „Peale selle, et see on rassistlik maa, kus esineb palju vägivalda. Rootsil ei ole Lõuna-Aafrikaga diplomaatilisi sidemeid. Lisaks ei mängi me nendega tennist ega aja äriasju. Vähemalt ametlikult mitte. Mulle ei mahu absoluutselt pähe, miks peaksid mõned niidid Lõuna-Aafrikast Rootsi hargnema? Need võiksid viia enam-vähem kuhu tahes, aga mitte siia.”

      „Võib-olla just selle pärast,” pomises Martinson.

      Wallander haaras Martinsoni kommentaarist otsekohe kinni.

      „Mida sa sellega mõtled?” küsis ta.

      „Mitte midagi,” ütles Martinson. „Ma lihtsalt arvan, et me peame hoopis teisel tasandil mõtlema hakkama, kui tahame selle juurdluse kuidagi järje peale saada.”

      „Täpselt minu seisukoht,” pistis Björk vahele. „Homme tahan selle kõige kohta igaühe kirjalikku kommentaari. Vaatame, kas natuke mõtlemisaega viib meid edasi.”

      Nad jaotasid tööülesanded ära. Wallander võttis Värnamo advokaadi üle Björkilt, kes lubas tegeleda sõrme esialgse ekspertiisi kättesaamisega.

      Wallander valis advokaadibüroo telefoninumbri ja palus kiire asja pärast advokaat Holmgreniga ühendada. Holmgren ei võtnud nii kaua telefoni, et Wallander jõudis juba ärrituda.

      „Asi puudutab üht teie halduses olevat Skåne kinnistut,” ütles Wallander. „Maja, mis maha põles.”

      „Täiesti arusaamatu juhtum,” ütles advokaat Holmgren. „Aga ma kontrollisin järele, et pärandi kindlustus katab kogu kahju. Kas politseil on mingit seletust, kuidas see juhtus?”

      „Ei,” vastas Wallander. „Aga me töötame selle kallal. Mul on terve rida küsimusi, millele ma teie käest nüüd vastust sooviksin.”

      „Loodetavasti ei võta see kaua aega,” ütles advokaat. „Mul on väga kiire.”

      „Kui me seda telefonis räägitud ei saa, siis kutsub Värnamo politsei teid jaoskonda,” ütles Wallander ega hoolinud oma järsust hääletoonist.

      Kulus silmapilk, enne kui advokaat vastas.

      „Esitage oma küsimused, ma kuulan.”

      „Me ootame endiselt faksi pärijate nimede ja aadressidega.”

      „Ma lasen need teile saata.”

      „Siis tahaksin teada, kes otseselt kinnistu eest vastutas?”

      „Mina. Ma ei saa sellest küsimusest hästi aru.”

      „Majale tuleb ju aeg-ajalt pilk peale heita. Katust parandada, hiirelõkse üles panna. Kas seda kõike teete samuti teie?”

      „Üks pärijatest elab Vollsjös. Tema käib vaatamas, et kõik korras oleks. Tema nimi on Alfred Hanson.”

      Wallander sai mehe aadressi ja telefoninumbri.

      „Maja on niisiis aasta tühjana seisnud?”

      „Kauem kui aasta. Pärijad pole jõudnud kokkuleppele, kas müüa või mitte.”

      „Ehk et keegi pole majas elanud?”

      „Loomulikult mitte.”

      „Kas olete selles kindel?”

      „Ma ei saa aru, kuhu te sihite? Maja on olnud tühi ja lukus. Alfred Hanson on mulle regulaarselt helistanud ja öelnud, et kõik on nii, nagu peab.”

      „Millal ta viimati helistas?”

      „Kuidas mul see meeles peaks olema?”

      „Ma ei tea. Aga tahaksin meelsasti sellele küsimusele vastust.”

      „Mingil ajal aastavahetuse paiku, ma arvan. Aga ma pole päris kindel. Miks see tähtis on?”

      „Esialgu on kõik tähtis. Aga ma tänan info eest.”

      Wallander lõpetas kõne, avas telefonikataloogi ja otsis sealt Alfred Hansoni aadressi. Siis tõusis ta püsti, haaras jope ja läks toast välja.

      „Ma sõidan Vollsjösse,” ütles ta Martinsoni kabineti ukselt. „Plahvatanud majaga on midagi imelikku.”

      „Minu meelest on kogu see lugu imelik,” vastas Martinson. „Rääkisin muuseas just Nybergiga, enne kui sa tulid. Ta ütleb, et ärapõlenud raadiosaatja võib olla Vene päritolu.”

      „Vene?”

      „Nii ta ütles. Mina ei tea midagi.”

      „Veel üks riik juures,” ütles Wallander. „Rootsi, Lõuna-Aafrika ja Venemaa. Millega see lõpeb?”

      Umbes pool tundi hiljem keeras ta Alfred Hansoni talu õuele. See oli suhteliselt uus maja, mis ülejäänud taluhoonete taustal teravalt silma torkas. Mõned hundikoerad