Valge emalõvi. Henning Mankell

harva rohkem kui kuu. Niipea kui oli panka röövitud või keegi oli tapetud, ilmus mõni Umtata kriminaalpolitseinikest ta ukse taha. Vahel viidi ta ülekuulamiseks linna kaasa. Aga enamasti nad leppisid ta alibiga, isegi siis, kui selleks oli viimasel ajal enamasti mõnes kohalikus baaris purjutamine.

      Kui ta oli oma laineplekist hurtsikust välja tulnud, seisis teravas päikesevalguses võõras mees, kes tutvustas end Stewartina.

      Victor Mabasha taipas kohe, et mees valetas. Tema nimi võis olla ükskõik mis, kuid mitte Stewart. Ehkki mees kõneles inglise keelt, kuulis Victor tema hääldusest, et mees oli päritolult buur. Ja buuri nimi ei saanud olla Stewart.

      Mees oli tema juurde tulnud pärast lõunat. Victor Mabasha oli maganud, kui uksele koputati. Ta tõusis kiirustamata üles, tõmbas püksid jalga ja tegi ukse lahti. Ta oli juba harjunud, et tema juurde ei tuldud tähtsa asja pärast. Enamasti oli tulijaks keegi, kellele ta oli raha võlgu. Või keegi, kes oli piisavalt loll, et lootis tema käest raha laenata. Kui külalisteks polnud just politseinikud. Aga nemad ei koputanud. Nad prõmmisid ukse peale, kui nad seda lihtsalt niisama lahti ei rebinud.

      Mees, kes ütles end olevat Stewarti, oli umbes viiekümnene. Seljas oli tal halvasti istuv ülikond ja ta higistas märgatavalt. Oma auto oli ta parkinud teisele poole teed ahvileivapuu alla. Victor märkas, et sellel olid Transvaali numbrimärgid. Tal käis kiiresti peast läbi küsimus, miks oli keegi tulnud nii kaugelt Transkei provintsi ainult selleks, et temaga kokku saada?

      Mees ei palunud luba sisse astuda. Oli vaid sirutanud käe ümbrikuga ja öelnud, et keegi tahab ühe tähtsa asja pärast temaga järgmisel päeval Soweto lähedal kohtuda.

      „Selles kirjas on kõik, mis sul teada on vaja,” oli ta öelnud.

      Mõned poolalasti lapsed mängisid hüti kõrval autoratta mõlkis ilukilbiga. Victor hüüdis neile, et nad jalga laseksid. Lapsed kadusid.

      „Kes?” küsis Victor.

      Ta umbusaldas kõiki valgeid mehi. Kuid kõige rohkem umbusaldas ta valgeid mehi, kes kehvasti valetasid ja lisaks ka arvasid, et ta lepib vaid ümbrikuga, mis talle pihku pistetakse.

      „Seda ei saa ma öelda,” vastas Stewart.

      „Alati leidub keegi, kes tahab minuga kokku saada,” ütles Victor. „Küsimus on ainult selles, kas mina tahan temaga kohtuda?”

      „Kõik on ümbrikus,” kordas Stewart.

      Victor sirutas käe välja ja võttis paksu pruuni ümbriku vastu. Otsekohe tundis ta, et ümbrikus on rahapakk. See oli ühtaegu nii kindlust sisendav kui ka muret tekitav. Tal oli raha vaja. Aga ta ei tahtnud ennast mässida millessegi, millest ta liiga vähe teadis.

      Stewart kuivatas läbimärja taskurätikuga nägu ja kiilaspead.

      „Ümbrikus on kaart,” ütles ta. „Kohtumispaik on ära märgitud. See on Soweto lähedal. Ega sa pole unustanud, milline see välja näeb?”

      „Kõik muutub,” vastas Victor. „Ma tean, kuidas Soweto kaheksa aastat tagasi välja nägi. Aga ma ei tea, mis seal praegu toimub.”

      „See ei ole Sowetos sees,” ütles Stewart. „Kohtumispaik on Johannesburgi viiva kiirtee kõrvaltee ääres. Seal pole midagi muutunud. Sa pead homme hommikul vara sõitma hakkama, et õigeks ajaks kohal olla.”

      „Kes mind näha tahab?” küsis Victor veel üks kord.

      „Ta eelistab oma nime salajas hoida,” ütles Stewart. „Kohtud temaga homme.”

      Victor raputas aeglaselt pead ja ulatas ümbriku tagasi.

      „Ma tahan nime,” ütles ta uuesti. „Kui ma nime teada ei saa, siis ei ole mind õigel ajal kohtumispaigal. Ma ei tule sinna kunagi.”

      End Stewartiks nimetanud mees kõhkles. Victor vaatas teda liikumatul pilgul. Pärast pikka kaalumist näis Stewart mõistvat, et Victor mõtleb seda tõsiselt. Ta vaatas ringi. Mängivad lapsed olid kadunud. Lähima naabrini, kes elas samasuguses viletsas hurtsikus nagu Victorgi, oli umbes viiskümmend meetrit maad. Keegi naine purustas hurtsiku ukse ees keerlevas tolmus viljateri. Mõned kitsed otsisid kuivanud punasest mullast siin-seal välja paistvaid rohukõrsi.

      „Jan Kleyn,” ütles ta vaikse häälega. „Sinuga tahab kokku saada Jan Kleyn. Unusta ära, et ma seda sulle ütlesin. Aga sa pead õigel ajal kohal olema.”

      Siis pöördus ta ringi ja läks oma auto juurde. Victor jäi samale kohale seisma ja vaatas, kuidas mees tolmupilve kadus. Auto sõitis liiga kiiresti. Victor mõtles, et see oli tüüpiline valge mees, kes tundis end mustade elurajoonis ebakindla ja kaitsetuna. Stewarti jaoks oli see nagu vaenlase territooriumile tulek. Ja tegelikult see ju nii oligi.

      Ta muigas selle mõtte peale.

      Valged inimesed olid hirmunud inimesed.

      Siis mõtles ta, kuidas Jan Kleyn oli laskunud nii madalale, et kasutas säärast sõnumitoojat.

      Või oli see veel üks Stewarti vale? Võib-olla polnudki Jan Kleyn teda saatnud? Võib-olla saatis teda hoopis keegi teine?

      Ilukilbiga mänginud lapsed olid tagasi. Mees läks hurtsikusse, süütas petrooleumilambi, istus kipakale voodile ja rebis ümbriku aeglaselt lahti.

      Vanast harjumusest avas ta ümbriku altpoolt. Kirjapommide detonaator oli peaaegu alati ümbriku ülemisele poolele kinnitatud. Vähesed inimesed oskasid posti teel saadetud pommi karta ja enamik avas ümbriku nagu tavaliselt.

      Ümbrikus oli musta tušipliiatsiga hoolikalt joonistatud kaart. Kohtumispaik oli märgitud punase ristiga. Ta nägi kohta vaimusilmas. Seal oli võimatu eksida. Lisaks kaardile oli ümbrikus punaste 50-randiste patakas. Ilma üle lugemata teadis Victor, et kokku oli viis tuhat randi.

      See oli kõik. Polnud mingit teadet, miks Jan Kleyn teda näha tahab.

      Victor pani ümbriku muldpõrandale ja sirutas end voodis välja. Linad lõhnasid hallituse järele. Nähtamatu sääsk tiirles näo kohal. Ta keeras pead ja silmitses petrooleumilampi.

      Jan Kleyn, mõtles ta. Jan Kleyn tahab minuga kokku saada. Sellest on nüüd kaks aastat möödas. Tookord ta ütles, et meil ei ole tulevikus enam kunagi teineteisega pistmist. Aga nüüd tahab ta mind jälle näha. Miks?

      Ta tõusis voodis istuli ja vaatas kella. Kui ta tahab järgmisel päeval Sowetos olla, tuleb tal juba täna õhtul Umtatas bussi peale minna. Stewart eksis. Ta ei saanud homme hommikuni oodata. Johannesburgi oli peaaegu üheksasada kilomeetrit.

      Tal polnud vaja otsustada. Raha vastuvõtmine tähendas, et tal tuli sõita. Tal polnud mingit tahtmist Jan Kleynile viis tuhat randi võlgu jääda. See oleks sama, nagu ise endale surmaotsus välja kuulutada. Nii palju ta Jan Kleyni teadis, et see, kes teda alt veab, ei pääseks iialgi terve nahaga.

      Ta tõmbas voodi alla pressitud koti välja. Kuna ta ei teadnud, kauaks ta ära jääb või mida Jan Kleyn tahab, et ta teeks, pakkis ta kotti ainult mõned särgid, aluspüksid ja paari tugevaid kingi. Kui ülesanne peaks pikemaajaliseks kujunema, ostab ta vajalikud riided. Siis eemaldas ta ettevaatlikult voodipäitsi tagumise osa. Seal olid kaks rasvaga määritud ja kilesse pakitud nuga. Ta pühkis rasva kaltsuga ära ja võttis särgi seljast. Laes rippuva konksu küljest võttis ta eritellimusel tehtud noavöö. Ta tõmbas selle endale ümber ja nentis rahulolevalt, et sai vöö endisesse auku kinnitada. Kaalus polnud ta juurde võtnud, ehkki oli mitu kuud veetnud õlut juues, kuni rahad otsa lõppesid. Ta oli endiselt heas vormis, kuigi sai varsti juba kolmkümmend üks aastat vanaks.

      Kui ta oli noaterasid sõrmega katsunud, pistis ta noad tuppe. Oleks pidanud ainult kergelt käega vajutama, et veri oleks hakanud mööda sõrmi alla tilkuma. Siis eemaldas ta voodiotsast veel ühe tüki ja võttis välja samuti kookoserasvaga sisse määritud ning kilesse mähitud püstoli. Ta istus voodile ja tegi relva väga hoolikalt puhtaks. See oli 9-millimeetrine Parabellum. Ta laadis relva spetsiaalse laskemoonaga, mida sai osta ainult ühe Ravenmore’i illegaalse relvakaupmehe käest. Kaks lisamagasini keeras ta kotti särgi vahele. Siis kinnitas ta üle õla kabuuririhma ja pistis püstoli kabuuri. Nüüd võis ta Jan Kleyniga kohtuma sõita.

      Varsti