Matused ja laulupeod. Mari Saat

>Lugejale

      Mälu

      MÄLU ON NAGU KAEV: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Mõni asi jääb valusalt meelde, mõni nagu kaoks, ükskõik kumba pidi: ega sa palju olnule ei mõtle, sest see pole tähtis – tähtis on, mis tuleb. Jah, vahel kaevukaant paotatakse, tavaliselt unenägudes, ja mida siis näed, pole tavaliselt see, mida oled mäletanud, vaid justkui kusagilt mujalt, midagi, mida pole ei näinud ega kuulnud…

      Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.

      Mõnele teisele ütleb ta hoopis midagi muud, tema enda näo järgi. Ja kui see teine sinu lugu loeb, ütleb ta: ei, kõik oli hoopis teisiti! Kas ei ole sellel oma võlu, et meil kõigil on erinev mälu, mitte päris ühesugune? Keegi, vist Carl Gustav Jung – kui ma õigesti mäletan – ütles küll, et on rahva mälu, rahvuse mälu kusagil alateadvuses, aga nii kui püüad seda väljendada, seguneb see enese kujutlustega… Nii tulebki siis lugeda ka siinseid lugusid – minu isikliku mälu kõverpeeglipilte olnud ajast, neid, mis mulle nüüd parajasti meelde tulevad ja nii, nagu nad meelde sõuavad.

      Voorimees

      MINA PEAN ENNAST 20. sajandi inimeseks. Tolle sajandi märksõnad on tuumarelv ja tehnika progress. Osalt ulatun isegi 21. sajandisse, kus maailm on võrgustatud interneti kaudu ja autod, lennukid ning Skype muudavad isegi füüsilise keha jaoks kaugused tühiseks. Aga mul on üks mälupilt, mis muudab mu kuuluvuse moodsasse maailma küsitavaks.

      Üks talveõhtu: tume taevas, valge maa, tänavalaternad. Sõitsin lahtises saanis isa ja ema vahel kusagilt koju, kesklinna, Kreutzwaldi tänavale. Ma ei saanud olla rohkem kui neljane, aga vist ka mitte vähem kui kolmene, sest kui mind saanist välja tõsteti, seisin kindlalt oma jalgadel. Nii et pidi olema aasta 1950 või 1951. Kas tõesti sõitis siis veel Tallinnas ringi voorimees saaniga – olid sõiduteed, millel saanijalased libisesid? Sest mäletan just pehmet sõitu, mitte jalaste kriginat liivatatud teel või kivisillutisel.

      Millegipärast seostub see sõit mulle Tšehhoviga. Võib-olla loeti mulle siis ette „Kaštankat“ või midagi muud Tšehhovi-aegsest lumisest Moskvast ja ma ei sõitnudki tegelikult saaniga – nägin seda vaid tagantjärele unes? Ega laste mälu ei tea usaldada, sest nemad ei oska veel hästi lahutada unenägu tõelisusest – unenägu võib olla tõelisem kui tõelisus. Siiski, minul see pilt eristub unenäopiltidest, kus alatasa kuhugi kihutasin hobuse seljas – mitte iialgi autos ega mootorrattal või jalgrattal ega saanis, ikka hobusel ratsa. Viimane selline unenägu oli mul kuueaastaselt, see pidi olema kuueselt, sest elasime siis juba Nõmmel, kus esimeseks sündmuseks oli minu kuues sünnipäev. Seal Nõmmel nägin, et kihutan puuhobusel ümber elutoa ümmarguse laua. Hobune oli nagu karussellihobused, aga kappas oma jalgadel. See unenägu tundus kuidagi alandav – puuhobune ja ümmargune laud, sihitu keerutamine… See lõpetas minu uljad ratsanikuuned.

      Niimoodi on nende lapsepõlve mälupiltidega – kui piilud kaevu ja näed seal hoopis midagi, mida ei saa sinu elus kuidagi juhtunud olla, mitte praeguses elus, ja on ometi nii tõeline. Võib-olla seepärast, et armastasin liiga palju taha vaadata, polnud mul kunagi autodega asja. Minu vend Madis elas ettepoole, teda huvitasid autod, vist sündimisest saati. Minule on auto alati olnud vaid liiklusvahend, millega tuleb leppida, kui tahad kuhugi kohale jõuda. Pealegi ajas autosõit südame pahaks.

      Aga saani ei ole ma kunagi hiljem Tallinnas näinud, voorimeestki mitte. Lumist sõiduteed, kus saani jalased oleksid võinud libiseda, nägin küll hiljaaegu, mõne aasta eest – kas oli see 2010. aasta detsembris, kui oli üle hulga aja esimene lumme uppunud talv? Kui inimesed veel külmast talvest ja lumeuputusest vaimustusid, isegi lumerookimisest… See kestis just ühe talve, järgmisel olid kõik juba tüdinenud – peale väikeste laste –, ja tüdinenud olid just need, kes oma eramaja aias pidid end lumest läbi kaevama.

      Siis sellel esimesel lumerikkal talvel sõitsin trammiga kesklinna ja seal mu ees oli Viru tänav nagu lumeväli, kus oleks võinud kelgutada, suusatada ja saaniga sõita… Vaatasin seda Viru tänavat, mis nagu polnudki linnatänav või kui, siis saja aasta tagune, ja jälle oleksin olnud nagu kusagil Tšehhovi-aegses Moskvas või Peterburis, kus poisike jookseb läbi tuisu kirja posti viima, abipalvet vanaisale, et see päästaks ta hirmsast kingsepa õpipoisi ametist. Ta on selle kirja jaoks hoolega raha kogunud – ümbriku ja margi jaoks –, aga kirjal on peal aadress: Külasse vanaisale… Või jalutab daam koerakesega ja oma igatsusega armastuse järele: nii nagu koerake rihmakese otsas, nii on tema hing seotud igatsuspaelaga oma armsama külge…

      Motoriseeritud liiklusvahendid

      VÄIKSEST PEAST OLI MINU elu tähtsaim olend hobune. Kuigi ma polnud teda õieti lähedalt näinudki. Aga oma unedes kihutasin hobuse seljas galoppi – mitte traavi, aga just galoppi; ja ma joonistasin hobuseid ja voolisin neid, ja film oli minu meelest hea, kui seal oli ükskõik missugune hobune. Minu vennale see-eest meeldisid autod, mootorrattad, lennukid – kõik, mis liikus ja põrises ning oli minu meelest elutu ja igav. Siiski oli nende motoriseeritud liiklusvahenditega seotud huvitavaid ettevõtmisi, tollal eriti mootorratastega.

      Minu ema Emilia oli pärit Hiiumaalt, nii et üles kasvanud külas. Aga külaelu ei meeldinud talle kohe mitte. Võib-olla seepärast, et ta isa oli köster-kooliõpetaja ja nõnda olid ema mängu- ja kasvukohtadeks kirik, surnuaed ja koolimaja, inimestega või inimeste mälestustega seotud kohad. Oma elu lõpupoole meeldis talle käia jalutamas kalmistul, eriti Metsakalmistul Tallinna veeres. See oli tema jaoks nagu linn, surnute linn, võrreldes väikeste maakalmistutega, mis olid kui külad. Tal oli seal tuttavaid. Eriti meeldis talle jalutada näitlejate haudade vahel. Talle oli alati meeldinud teater; kui ta oli noor, Hiiumaal, oli ta näiteringis mänginud, ja kui ta jalutas kalmistul ühe hauakivi juurest teise juurde, ütles ta ikka midagi näitleja kohta, kelle kivi juures peatus. Minule oli see huvitav ja võib-olla on minulgi seepärast Metsakalmistul eriti hea tunne – nagu kõnniks rõõmsas paigas igavesti elavate seas…

      Kuueteistaastaselt pidi ema minema linna töökohta otsima ja kuigi ta pärast oma isa surma käis kõik suved maal emal abiks heinateol, elas ta päriselt ikka Tallinnas. Aga ta oli sügavalt veendunud selles, et lapsed pidid saama suveks linnast välja, ja nii kui mina juba tõusin kindlalt oma jalgele, üüris ema meile paariks suvekuuks toa linna lähedale mere äärde: alguses Piritale, aga hiljem juba päris maale, Piritalt umbes kolm bussipeatust edasi Merivälja poole metsavahitallu.

      See oli tollal täitsa sügav maa: talus peeti lehmi ja äratuskella asemel kiresid kuked. Talu õue pealt läks pikk kõrgete jämedate hõbepajudega ääristatud allee välja maanteele. Hooned olid vanad ja viletsad, laastukatustega, mis vett enam ei pidanud, aga hõbepajud olid vägevad. Teisel pool teed kasvas noor hõre männimets – helepruunid, sirged siledad männitüved, läikiv okkavaip, läbi joonitud sipelgate radadest, kevadel karukelladest õrnlilla; sealt läbi viis liivane rada randa, kus me elasime suurema osa ajast, kui oli vähegi ilma.

      Selles talus elasid suviti veel Juta ja Lii, kes olid minu vennast natuke vanemad, ja vahetevahel üks heleda peaga poiss, kes alatasa solvus. Võib-olla et Juta ja Lii narrisid ja kiusasid teda liiga palju, nagu minu suurt venda Madistki – tüdrukud olid poistest paar aastat vanemad –, aga mu vend narrimisest eriti ei hoolinud, elas selle nagu muuseas üle.

      Hommikuti anti meile igaühele vannilina kaenlasse, ujumispüksid jalga ja saadeti randa. Nii on mul meeles – nagu olnuks see meie igapäevane elu. Ma ei tea, et meie järele oleks seal keegi valvanud. Võib-olla pidi mu vend minu järele valvama, sest ta oli minust kolm aastat vanem. Seda ma ei tea, mis ülesanded talle olid antud, igatahes me ehitasime seal liivast losse ja laevu.