Üldajaloo Lugemik (History Reader). Lauri Vahtre

lüüasaamisi. Livius näeb ühe põhjusena omavahelisi vaidlusi ning otsustamatust.

      Kuna suurem osa ajast oli kulunud vaidlustele, mitte arutlemisele, kutsus Hannibal enamuse armeest, mis oli kogu päeva lahinguvalmis seisnud, laagrisse tagasi. Siiski saatis ta nomeedlased üle jõe, et need ründaksid laagrisse vett toovaid salku. Vaevalt olid nomeedlased jõudnud vastaskaldale, kui sundisid suure kisa ja lärmiga kogu salga metsikus segaduses laiali jooksma, ning kappasid eelkindlustuse juurde, jõudes peaaegu laagriväravateni välja. Sellist korrapäratut abivägede käitumist pidasid roomlased oma laagri solvamiseks ja ainult üks asi hoidis neid tagasi teispool jõge peatuvate vägede juurde tormamast – sel päeval oli võim Pauluse käes.

      Järgmises päeval oli ülemjuhatajaks Varro, kes ilma igasuguse pikema jututa andis sõjakäsu ja juhtis väed üle jõe. Kuigi Paulus seda sammu heaks ei kiitnud, ei jäänud tal muud üle, kui järgneda. Ületanud jõe, tugevdati vägesid seal laagris olnud lisajõududega, saades end lahinguvalmis. Paremale ehk jõele kõige lähemale seati rooma ratsavägi, selle kõrvale jalavägi. Teisele poole äärde ehk vasakule jäi liitlaste ratsavägi, liitlaste jalavägi asetses nende ratsaväe ja rooma leegionite vahel. Eesliini moodustasid odamehed ja teised kergemalt relvastatud üksused. Vägedejuhatajad jagunesid mõlema tiiva vahel, Terentius Varro vasakul, Amilius Paulus paremal.

      Niipea, kui läks valgeks, saatis Hannibal ette plejaadid ja kergjalaväe. Ta saabus ka ise kohale ning näitas igale üksusele tema koha täpselt kätte. /-/

      Järgnenud lahingus lasi Hannibal roomlaste tsentril edasi tungida, lüües siis roomlaste tiivad puruks ning piirates nende keskosa sisse. Cannae lahing sai ümberhaaramismanöövri klassikaliseks näiteks, sama võtet on kasutanud hiljem paljud väejuhid.

      The Mammoth Book of True War Stories, 2005. New York. Lk 115–116, tlk M. Laar

      Julius Caesar

      44. aastal eKr mõrvati Rooma vastne valitseja Julius Caesar – ta meelitati Senatisse ja pussitati surnuks. Umbes nelikümmend vandenõulast mõrvas Caesari kartuses, et ainuvalitsejana saadab ta laiali Senati ja muutub türanniks. Järgnes segaduste ja kodusõja aeg.

      Caesari viimasteks sõnadeks on peetud Suetoniuse järgi küsimust „Kas sina, mu poeg?” või Shakespeare’i järgi „Ka sina, Brutus?” Marcus Junius Brutus oli Caesari armukese poeg ja seega pole ime, et Caesar võis suhtuda temasse kui oma kasupoega. Just Brutus oli aga vandenõu algataja, kutsudes end ja oma kaaslasi „vabastajateks”.

      Siin on ära toodud Rooma ajaloolase Damaskuse Nikalause, kes ise oli 44. aastal eKr 20-aastane, kirjeldus Caesari mõrvamisest.

      Halvad ended

      Enne kambrisse [Senatisse] sisenemist tegid preestrid tema [Julius Caesari] jaoks veel viimase ohverdamise. Märgid olid selgelt ebasoodsad. Pärast ebaõnnestunud ohverdamist proovisid nad veel mitu korda, lootes saada paremaid tulemusi. Viimaks tuli neil teatada, et ei suuda jumalikku tahet selgelt lugeda, kuna mingi nähtamatu kuri vaim on end ohvriloomadesse peitnud. Caesar oli pahane ja kuni päikeseloojanguni loobus ilmutuse otsimisest, preestrid aga jätkasid jõupingutusi.

      Mõrvarid, kes olid kohal, rõõmustasid ennete üle, samas aga palusid Caesari sõbrad senati kohtumine sel päeval preestrite ennustuse tõttu ära jätta, millega Caesar ka nõustus. Kuid mõned osavõtjad tulid üles, teatades Caesarile, et senat on koos. Caesar heitis pilgu sõpradele, kuid Brutus tuli tema juurde ja ütles: „Hea isand, tule ja ära pööra nende meeste jutule tähelepanu ega lükka edasi seda, mida Caesar ja tema vägevus peavad korda saatma. Muuda oma vaprus ise soodsaks märgiks.” Nende sõnadega veenis ta Caesarit, võttis paremast käest ja juhtis üsna lähedal asuvasse senatisse. Caesar järgnes vaikides.

      Rünnak

      Nähes Caesarit sisenemas, tõusis Senat aupaklikult. Vandenõus osalejad seisid tema lähedale. Kohe kõrvale läks Tillius Cimber, kelle venna oli Caesar pagulusse saatnud. Tuues ettekäändeks paluda alandlikult oma venna eest, Cimber lähenes ja haaras Caesari tooga äärest, tehes kätega justkui veel austavama liigutuse. Caesar tahtis püsti tõusta ja käsi liigutada, kuid Cimber takistas teda, mis ärritas Caesari.

      See oli meestele märguandeks. Kõik tormasid kiirelt oma pistodasid välja tõmmates Caesarile peale. Esiteks torkas Servilius Casca teda vasakusse õlga, rangluust veidi ülespoole. Ta oli sihtinud küll rangluud, kuid ärevuses mööda löönud. Caesar tõusis, et end kaitsta, ja möllus kutsus Casca kreeka keeles oma venda. Viimane kuulis teda ja torkas oma mõõga Caesari ribidesse. Pärast seda lõikas Cassius talle näkku ja Decimus Brutus läbistas külje. Kuid siis, kui Cassius Longinus tahtis järjekordset lööki anda, lõi ta mööda ja tabas Marcus Brutust kätte. Minucius lõi samuti Caesarit ja tabas Rubriust reide. Jäi mulje nagu nad oleksid lahingus, võideldes Caesari vastu.

      Kaetud paljude haavadega, langes Caesar Pompeiuse kuju ette. Paistis, et kõik tahtsid mingil moel mõrvale kaasa aidata: polnud kedagi, kes ei oleks seal lamavat keha löönud; ta heitis hinge olles haavatud kolmekümmend viis korda.

      Julius Caesari mõrvamine, 44. a eKr. Tlk M. Laar.

      Kättesaadav: EyeWitness to History http://www.eyewitnesstohistory.com

      Ovidiuse kunst

      Rooma üks suurimaid poeete, Publius Ovidius Naso (43 eKr – 17 pKr) oli edukas juuraharidusega kohtunik ja riigiametnik, kes loobus oma senisest karjäärist, et pühenduda peamiselt armastusluulele. Tema menu oli tormiline, kuid oma karjääri tipus ta pagendati Roomast. Ühe põhjusena kahest nimetab Ovidius liiga amoraalsest luuletust „Armastuse kunst”. Tegelikult peetakse peamiseks põhjuseks hoopis teist viga, mille Ovidius jätab targu avalikustamata. „Maailma äärel”, nagu ta ise märgib, ilmselt Musta mere ääres, elas ta kuni surmani. Lõik õpetusluuleks nimetatud luuletusest „Armastuse kunst”.

      1. raamat

      Kui meie rahvast ehk mõni armastuskunsti ei tunne,

      õppigu siit ning siis tehku, mis õppinud, teoks.

      Kärmeid laevu ju kunst juhib aerude-purjede kaudu,

      kunst juhib vankreid teel. Armugi juhtigu kunst.

      Alguses hoolt pea, et see leida, kes süütab su armu,

      kui lähed teenima nüüd vastsete lippude all.

      Meeldiva näitsiku pead oma nõusse sa seejärel võitma,

      siis aga vaatama, et armastus kestma ka jääks.

      Need kolm tulpa on teel, mida peab läbi sõitma me vanker;

      kiirele rattale need määravad suunda ja maad.

      Kaarjais teatreis ent eelkõige sa küttima hakka –

      on neis kohtades saak rikkam kui aimadki sa.

      Leida sa võid nii armsama siit kui kaaslase mänguks,

      neid, keda pea lased käest, neid, keda hoidma sa jääd.

      Nii nagu sipelgad reas on jookslemas siia ja sinna,

      kui terikandvais suis moona nad viies on tööl,

      või nagu metsade all või niitude lõhnavas heinas

      on mesilindude summ lendlemas lillede seas,

      nii siin mängude peal ülimukitud naisigi tõtleb;

      tihtigi on nende hulk kõhklema sundinud mind.

      Vaatama saabuvad nad ning vaadata laskma ka ennast.

      Ohtu ja hukku see koht karskele meelele toob

      /-/

      Käima sa seal pead ka, kus võistlevad suurtsugu traavlid;

      ruumikas tsirkuses näed mõndagi rõõmu sa veel.

      Ei seal sõrmede keelt salamahti sa rääkida pruugi,

      et peanoogutus