Üldajaloo Lugemik (History Reader). Lauri Vahtre

oleks kergem jälgida öisel ajal, vaadates tähtede ja kuu valgust, kui päeva ajal päikest ja päikese valgust.”

      „Kuidas teisiti?”

      „Nii, ma arvan, oleks ta lõpuks võimeline silmadega eristama ja kaema päikest – mitte [pelgalt enam] ilmumeid vees või muul pinnal, vaid teda ennast endale vastavalt tema paigas, nii nagu ta on.”

      „Kindlasti,” ütles tema.

      „Ja alles pärast seda võiks ta päikese suhtes järeldusele jõuda, et tema on see, kes tekitab aastaajad ja aastad ning valitseb kõike nähtavas ruumis ning on mingil viisil kõige selle põhjus, mida nad nägid.”

      „Selge,” ütles tema, „et pärast eelnenut võiks ta selleni jõuda.”

      /-/

      „Niisiis, armas Glaukon,” jätkasin, „tuleb kõigele eespool öeldule rakendada sellist võrdpilti tervikuna – elupaik vanglas kujutab nägemise kaudu ilmuvat ala, tule valgus seal – päikese toimeväge [dynamis]. Kui sa paned ülespoole mineku ja ülal oleva kaemise hinge tõusuteeks mõteldava valda [topos noētos], siis sa ei kaldu kõrvale minugi oletusest – mida sa ju ihkad kuulda. Aga küllap jumal teab, kas see juhtub olema tõele vastav. Mis paistab mulle, paistab sel viisil: tunnetatava vallas on viimasena, ja pingutamisi, nähtav hüve idee [idea]; kui ta aga on nähtud, peab see viima järelduseni, et just tema on kõigele kõige õige ja hea põhjus, mis nähtavas sünnitab valguse ja selle isanda, ning on mõteldavas käskija, mis valitseb tõde ja mõistust [nous]; ja et see, kes kavatseb tegutseda arukalt – olgu era- või riigi-asjades –, peab olema teda näinud.”

      /-/

      Vanakreeka kirjanduse antoloogia, 2006. Koostanud J. Päll. Tallinn: Varrak. Lk 289–292, tlk Marju Lepajõe

      Aleksander Suur

      Aleksander Suure sõjakäikudest räägivad mitmed ajaloolased. Kõige usaldusväärsemalt jutustab neist Plutarchos oma teostes, kus ta võrdleb omavahel mitmeid allikaid ja autoreid, lastes lugejal ise otsustada, milline neist on kõige tõesem. Järgnev katkend kirjeldab Aleksander Suure Aasia sõjaretkede algust ning tema ümber tekkinud legendi.

      Sõjaretk kuningas Dariuse vastu

      /-/

      Üsna varsti pärast seda, kui kreeklased olid kogunenud Istmusele, teatasid nad, et kavatsevad sõdida koos Aleksandriga pärslaste vastu, ning kuulutasid Aleksandri endi väejuhiks. Aleksandri sealviibimise ajal käsid paljud riigiametnikud ja filosoofid teda sel puhul õnnitlemas, kuid vastu ootusi ei külastanud Aleksandrit Sinope Diogenes, kes sel ajal elas Korintoses ega võtnud vaevaks end Craniumi-nimelisest eeslinnast välja vedada. Sellest eeslinnast Aleksander ta ka päikese käes lesimas leidis. Nähes enda ümber palju rahvast, tõusis Diogenes küünarnukkidele, suvatsedes heita Aleksandrile armuliku pilgu. Viimane küsis, on ehk Diogenesel midagi tarvis, ning see vastas: „Jah, palun astuge minu ja päikese vahelt ära.” Aleksander oli sellest vastusest niivõrd vapustatud ja samas üllatunud, kuidas ometi mees temast nii vähe peab, et lahkudes ütles oma kaaslastele, kes samal ajal filosoofi morni oleku üle naersid, et kui ta poleks Aleksander, tahaks ta olla Diogenes.

      /-/

      Kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi koosnes Aleksandri vägi 30 000 jala- ja 4000 ratsaväelasest. Julgemaid oletused pakuvad aga, et sinna kuulus 43 000 jala- ja 3000 ratsaväelast.

      /-/

      Kuningas Dariuse väejuhid olid kogunud kokku suured väed ja võtnud sisse kohad Granicuse jõe vastaskaldal. Selleks, et Aasiasse sisse murda, tuli siinolevast Aasia väravast läbi tungida. Jõe sügavus ja vastaskalda ebatasane maastik pani paljusid kahtlema, kas ikka on mõtet lahingut alustada, kuna Makedoonia kuningatel polnud tavaks käesoleval kuul võidelda. Kuid Aleksander vaigistas kahtlused, kinnitades, et tema kohta need tavad ei kehti. Ja kui talle soovitati sel päeval enam mitte midagi ette võtta, sest oli juba hilja, vastas Aleksander, et ta häbistaks Elespanti, kui kardaks Granicuse jõge. Ja pikemalt vaidlemata ületas ta jõe 13 jala- ja ratsaväe üksusega, sõites otse edasi vastu tohutule noolerahele, mida lennutasid nende poole vastaskaldal ootavad vastaste ratsa- ja jalaväelased. Aleksandri ettevõtmine paistis rajanevat pigem meeleheitel ja uljusel kui kainel mõistusel. Ometi jäi ta jonnakalt oma plaani juurde ning jõudis suure vaevaga vastaskaldale, tõustes mööda ääretult mudast ja libedat perve ülespoole. Ja kohe pidi ta asuma ka käsivõtlusse, sest läks aega, kuni jõge ületavad mehed end mingisugusessegi lahingukorda said. /-/

      Samal ajal, kui ratsavägi pidas ohtlikku võitlust, ületasid jõe Makedoonia faalanksi jalaväelased ja asusid mõlemast küljest rünnakule. Vaenlane ei suutnud esimest löökigi vastu pidada ning põgenes, ja seda kõike tänu kreeka palga-sõduritele /-/.

      Aleksandri näiliselt ebamõistlikult uljas käitumine oli tegelikult vägagi läbimõeldud. Selles lahingus tõmbas Aleksander kogu vastase tähelepanu endale, võimaldades jalaväel ületada rahulikult jõgi ning vaenlane purustada. Ka soodustas selline käitumine jutte Aleksandri jumalikkusest.

      Aleksander Suure surm Babülonis 323. a eKr

      Kui sõjakäikudest kirjutas kõige usutavamaid teoseid Plutarchos, siis Aleksander Suure paljudest eluloolastest oli ilmselt kõige täpsem Arianus, kes koostas oma kroonika kuninga ametlike päevikute järgi. Siinne katkend algab sellega, kui Aleksander enne oma surma end juba halvasti tundis.

      Mõni päev hiljem ohverdas Aleksander jumalatele – ühed ohvrid toomaks head õnne, teised preestrite soovitatud – ning seejärel pidutses sõpradega hilise ööni. Kõneldakse, et ta jagas lahkelt armee osadele ja kompaniidele ohvriande ja veini. Väidetavalt olevat ta mingi hetk tahtnud peolt lahkuda ja magama minna, kuid tema kõige ustavam kaaslane Medius palus tal peole jääda kinnitades, et see saab olema vägev.

      Esimene päev

      Kuninglikud päevaraamatud kirjeldavad, kuidas Aleksander jõi ja pummeldas Mediusega. Hiljem ta tõusis, käis vannis ja magas. Seejärel ta naasis õhtustamaks Mediusega ja pidutses jällegi hilise õhtutunnini välja. Peolt lahkudes käis ta vannis, sõi natuke ja läks magama. Selleks ajaks oli tal juba palavik.

      /-/

      Neljas päev

      Hommikul käis ta vannis ja ohverdas. Niarchius ja teised pealikud said juhised seada end valmis, et kahe päeva pärast merele minna.

      Viies päev

      Sel päeval käis ta taas vannis ja ohverdas, siitpeale palavik enam ei langenudki. Sellele vaatamata kutsus ta pealikud kokku ja käskis neil reisiks valmistuda. Pärast õhtust vanni oli ta juba väga haige.

      /-/

      See info pärineb kuninglikest päevaraamatutest, sealt samast loeme, et sõdurid soovisid teda näha, ühed lootsid kohtuda Aleksandriga enne tema surma, teised olid aga kuulnud, et Aleksander on juba surnud ja seda varjatakse nende eest. Paljud tungisid suures leinas tema tuppa, soovides temaga kohtuda. Kõneldakse, et vaadates möödamarssivat sõjaväge, jäi Aleksander sõnatuks. Ometi tervitas ta igatüht kas peanoogutuse või silmapilgutusega.

      /-/

      Aleksandrit peeti jumalaks ning tema surma võimatuks. Samuti näitab katkend, kui tihe side valitses tema ja armee vahel.

      The Mammoth Book of True War Stories, 2005. New York. Lk 452–455, tlk M. Laar.

      Plutarchos. Aleksander Suure surm Babülonis, 323. a eKr. Tlk M. Laar

      Kättesaadav: EyeWitness to History http://www.eyewitnesstohistory.com

      Hannibal

      Titus Livius oli Antiik-Rooma tuntuim ja populaarseim ajaloolane. Tema Rooma minevikku käsitlevad teosed olid luulelised ning ilmselt osalt ka välja mõeldud, kuid see-eest väga populaarsed. Titus Livius ei kurnanud end kuivade faktidega, vaid kirjutas ajalugu rohkem oma kaasaja positsioonilt,