Üldajaloo Lugemik (History Reader). Lauri Vahtre

aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!

      7 Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab!

      8 Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!

      9 Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki talitusi,

      10 aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on!

      11 Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.

      12 Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!

      13 Sa ei tohi tappa!

      14 Sa ei tohi abielu rikkuda!

      15 Sa ei tohi varastada!

      16 Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!

      17 Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!”

      Piibel, 1999. Tallinn: Eesti Piibliselts. 2Ms 20:1–17

      Buddha

      Buddha Gautama ehk Siddhārtha Gautama (traditsioonilise dateeringu järgi 563 – 483 eKr) oli õpetaja, jutlustaja ja filosoof, budismi rajaja. Ta sündis valitsejaperekonnas ja legendi järgi kasvatati teda nii, et ta ei näeks ega teaks midagi maailmas eksisteerivatest hädadest ja viletsustest. Ometigi õppis noormees tundma ka neid, lahkus paleest ja asus vaimsete otsingute teele. Selgus (virgumine) saabus pikkade eksirännakute järel pärast 40-päevast mediteerimist bodhipuu all. Buddha mõistis, et kannatuste põhjuseks on tema ihad ja selleks, et võita kannatusi, tuleb võita oma ihad. Tema esimest jutlust, mille ta pidas oma viiele rännukaaslasele, nimetatakse Seadmuseratta käivitamiseks. Selles sisalduvad kokkusurutud kujul budismi tähtsaimad tõed.

      Nõnda olen ma kuulnud:

      Ükskord jäi Bhagavat [siin: Buddha] peatuma Vārānasi Sārnāthi Hirveparki. Seal kõneles ta viiele mungale: „Mungad, erakrändur ei tohiks anduda kahele äärmusele!

      Missugusele kahele?

      Sellele, mis on nautivalt naudingumõnudele andumine, nii tühisele, matslikule,pööbellikule, vääritule ja mõttetule, ning tollele, mis on enesepiinamine, nii kannatusrikkale, vääritule ja mõttetule.

      Mungad, Nõndaläinu eemaldus nendest äärmustest ja hakkas mõistma keskteed, seda teed, mis annab nägemise ja annab teadmise ning viib rahusse, tarkusesse, virgumisse ja nirvaanasse.

      Ja mis, mungad, on too kesktee, mida Nõndaläinu mõistis, tee, mis annab silma ja annab teadmise ning viib rahusse, tarkusesse, virgumisse ja nirvaanasse?

      See on õilis kaheksaosaline tee, ning täpsemalt: õige vaade, õige kavatsus, õige jutt, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine ja õige keskendumine. See, mungad, ongi kesktee, mida Nõndaläinu mõistis. See annab silma ja annab teadmise ning viib rahusse, tarkusesse, virgumisse ja nirvaanasse.

      See aga, mungad, on õilis tõde kannatusest. Sündimine on ju kannatusrikas, vananemine on ju kannatusrikas, haigus on ju kannatusrikas, suremine on ju kannatus-rikas, samuti on kannatusrikkad mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga valmistab kannatusi ja eemalolek meeldivast valmistab kannatusi. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse koostisosa valmistavad kannatusi.

      See aga, mungad, on õilis tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on janu uuestisündimise järele, millega kõikjal ja alati käivad koos naudinguid otsivad himu ja kirg, ning täpsemalt lõbujanu, elujanu ja surmajanu.

      See aga, mungad, on õilis tõde kannatuse lakkamisest. Selleks on tolle janu jäägitu ja kiretu kadumine, tolle hülgamine ja mahajätmine, tollest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine.

      See aga, mungad, on õilis tõde kannatuste lakkamisele viivast teest. Selleks on õilis kaheksaosaline tee, ja nimelt: õige vaade, õige kavatsus, õige jutt, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine, õige keskendumine.

      „See on õilis tõde kannatusest,” nõnda mõeldes, mungad, sain ma silma, sain teadmise, sain mõistmise, sain tarkuse ja sain valguse näha varem tundmatuid seadmusi.

      „Tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatusest,” nõnda mõeldes, mungad, sain ma silma, sain teadmise, sain mõistmise, sain tarkuse ja sain valguse näha varem tundmatuid seadmusi.

      „Ma tunnen seda õilsat tõde kannatusest,” nõnda mõeldes, mungad, sain ma silma, sain teadmise, sain mõistmise, sain tarkuse ja sain valguse näha varem tundmatuid seadmusi.

      „See on õilis tõde kannatuse põhjustajast,” nõnda mõeldes, mungad, sain ma silma, sain teadmise, sain mõistmise, sain tarkuse ja sain valguse näha varem tundmatuid seadmusi.

      „Üle on vaja saada just sellest õilsast tõest, kannatuse põhjustajast,” nõnda mõeldes, mungad, sain ma silma, sain teadmise, sain mõistmise, sain tarkuse ja sain valguse näha varem tundmatuid seadmusi.

      „Ma olen saanud üle sellest õilsast tõest, kannatuse põhjustajast,” nõnda mõeldes, mungad, sain ma silma, sain teadmise, sain mõistmise, sain tarkuse ja sain valguse näha varem tundmatuid seadmusi.

      „See on õilis tõde kannatuse lakkamisest,” nõnda mõeldes, mungad, sain ma silma, sain teadmise, sain mõistmise, sain tarkuse ja sain valguse näha varem tundmatuid seadmusi.

      „Omaks on vaja võtta just see õilis tõde kannatuse lakkamisest,” nõnda mõeldes, mungad, sain ma silma, sain teadmise, sain mõistmise, sain tarkuse ja sain valguse näha varem tundmatuid seadmusi.

      „Ma olen omaks võtnud selle õilsa tõe kannatuse lakkamisest,” nõnda mõeldes, mungad, sain ma silma, sain teadmise, sain mõistmise, sain tarkuse ja sain valguse näha varem tundmatuid seadmusi.

      „See on õilis tõde kannatuse lakkamisele viivast teest,” nõnda mõeldes, mungad, sain ma silma, sain teadmise, sain mõistmise, sain tarkuse ja sain valguse näha varem tundmatuid seadmusi.

      „Kujustada on vaja just seda õilsat tõde kannatuse lakkamisele viivast teest,” nõnda mõeldes, mungad, sain ma silma, sain teadmise, sain mõistmise, sain tarkuse ja sain valguse näha varem tundmatuid seadmusi.

      „Ma olen kujustanud selle õilsa tõe kannatuse lakkamisele viivast teest,” nõnda mõeldes, mungad, sain ma silma, sain teadmise, sain mõistmise, sain tarkuse ja sain valguse näha varem tundmatuid seadmusi.

      Niikaua, mungad, kuni mu tõelusepärane teadmine ja nägemine ei olnud nende Nelja Õilsa Tõe abil kolmes järgus ja kaheteistkümnel moel täielikult puhastunud, ei kuulutanud ma, et olen selles jumalaid, kuradeid ja Brahmasid sisaldavas maailmas jõudnud erakute, vaimulike, olevuste, jumalate ja inimeste seas täiusliku ülima virgumiseni.

      Kuid nüüd, mungad, kui mu tõelusepärane teadmine ja nägemine on nende Nelja Õilsa Tõe abil kolmes järgus ja kaheteistkümnel moel täielikult puhastunud, kuulutan ma, et olen selles jumalaid, kuradeid ja Brahmasid sisaldavas maailmas jõudnud erakute, vaimulike, olevuste, jumalate ja inimeste seas täiusliku ülima virgumiseni.

      Teadmine ja nägemine on minus, mu vabanenud meel on kõigutamatu. See on minu viimne sünd, uut ei tule enam.”

      Nõnda lausus Bhagavat. Viis munka olid rahul ja tundsid rõõmu Bhagavati jutluse üle.

      Selle jutluse ajal tekkis auväärsel Kaundinjal täiuslik ja puhas Seadmusesilm: kui miski on tekkinud, siis sellel on kalduvus lakata.

      Kui Bhagavat oli Seadmuseratta nõnda käima pannud, siis hõikasid maajumalad:

      „Selle