.

Ta suudles mind südantrebestava õrnusega. „Sööme nüüd, enne kui toit ära jahtub.”

      TÕMBASIN selga Cross Industries T-särgi ja jalga Gideoni pidžaamapüksid, mille sääred pahkluude kohal üles rullisin. Viisime küünlad kohvilauale ja sõime ristatud jalgadega põrandal istudes. Gideonil oli veel seljas mu lemmiksviiter, aga ta vahetas viigipüksid mustade pidžaamapükste vastu.

      Lakkudes huultelt tomatikastme jälgi, rääkisin talle oma ülejäänud päevast. „Mark kogub julgust, et teha oma partnerile abieluettepanek.”

      „Kui ma õigesti mäletan, on nad juba mõnda aega koos olnud.”

      „Kolledžist alates.”

      Gideoni suu kõverdus. „Oletan, et see on ikkagi raske asi, mida teha, isegi kui vastus on kindel.”

      Hoidsin pilgu taldrikul. „Kas Corinne oli närvis, kui ta sinule ettepaneku tegi?”

      „Eva.” Gideon ootas, kuni ma pika vaikuse järel pea tõstsin. „Me ei hakka sel teemal rääkima.”

      „Miks mitte?”

      „Sest see pole tähtis.”

      Uurisin Gideoni nägu. „Kuidas sa end tunneksid, kui teaksid, et on keegi teine, kellele ma jaatavalt vastaksin? Teoreetiliselt.”

      Ta heitis mulle ärritunud pilgu. „See oleks teistmoodi, sest sa ei ütleks jah, kui see mees sulle mitte midagi ei tähenda. Mida mina tundsin, oli… paanika. See tunne ei kadunud, kuni Corinne kihluse tühistas.”

      „Kas sa ostsid talle sõrmuse?” Mõte sellest, kuidas Gideon teisele naisele sõrmust otsis, tegi mulle haiget. Vaatasin oma kätt, sõrmust, mille ta mulle oli kinkinud.

      „Mitte midagi sellist nagu see,” ütles ta vaikselt.

      Mu käsi tõmbus rusikasse, kaitses sõrmust.

      Gideon sirutas paremat kätt ja pani selle üle minu oma. „Ostsin Corinne’ile sõrmuse esimesest ettejuhtuvast poest. Mul polnud midagi mõtteis, nii et valisin ühe, mis nägi välja nagu tema ema oma. Väga erinevad asjaolud, kas sa ei leia?”

      „Jah.” Mina ei disaininud seda sõrmust, mida Gideon kandis, aga ma otsisin kuuest poest, enne kui selle õige leidsin. See oli plaatinast, täis musti teemante, ja meenutas mulle oma armsamat tema laheda meheliku elegantsi ja julge, valitseva stiiliga. „Anna andeks,” ütlesin ma grimassi tehes. „Ma olen totu.”

      Gideon tõstis mu käe oma huultele ja suudles sõrmenukke. „Mina ka, aeg-ajalt.”

      See sundis mind naeratama. „Ma arvan, et Mark ja Steven on teineteise jaoks täiuslikud, kuid Markil on teooria, et meestel tekib tung abielluda, aga see kaob, kui selle põhjal piisavalt kiiresti ei tegutseta.”

      „Ma pigem arvan, et asi on rohkem õiges partneris kui õiges ajastuses.”

      „ Hoian pöialt, et neil kõik laabuks.” Võtsin veiniklaasi kätte. „Tahad telekat vaadata?”

      Gideon toetas selja vastu diivanit. „Ma tahan vaid sinuga olla, mu inglike. Pole tähtis, mida me teeme.”

      KORISTASIME õhtusöögijäljed koos ära. Kui ma sirutasin käe loputatud taldriku järele, mille Gideon mulle nõudepesumasinasse panemiseks ulatas, pettis ta mu ära. Ta võttis hoopis mu käest kinni ja asetas osavalt taldriku letile. Ta haaras mul talje ümbert ja kukkus tantsides keerutama. Elutoast tabas kõrv ilusa laulu, mida esitas naise puhas, meeliköitev hääl.

      „Kes laulab?” küsisin ma, juba hingetu, tundes Gideoni võimast keha enda vastas liikumas. Iha, mis kogu aeg meie vahel hõõgus, lõi lõkkele, muutes mind erksaks ja elusaks. Iga närvilõpe muutus tundlikuks, oli valmis Gideoni puudutuseks. Kihk hakkas kuumas ootuses kerima.

      „Pole aimugi.” Gideon juhtis mind ümber köögisaare elutuppa.

      Andusin tema meisterlikule juhtimisele, mulle meeldis, et tantsimine oli kirg, mida jagasime, ja olin rabatud puhtast rõõmust, mida Gideon tundis lihtsalt minuga koos olemisest. Sama lust pulbitses minus ja muutis mu sammud kergemaks, kuni tundus, et liugleme. Kui me helisüsteemile lähenesime, muutus muusika valjemaks. Kuulsin laulus sõnu tume ja ohtlik ning komistasin üllatusest.

      „Kas liiga palju veini, mu inglike?” õrritas Gideon mind lähemale tõmmates.

      Aga mu tähelepanu oli naelutatud muusikale. Laulja valule. Piinavale suhtele, mida ta võrdles vaimu armastamisega. Need sõnad meenutasid mulle päevi, mil uskusin, et olin Gideoni jäädavalt kaotanud, ja mu süda hakkas valutama.

      Tõstsin pilgu Gideoni näkku. Ta jälgis mind tumedate, sädelevate silmadega.

      „Sa näisid nii õnnelik, kui isaga tantsisid,” ütles ta ja ma teadsin, et ta tahtis meie vahele taolisi hinnalisi mälestusi.

      „Ma olen ka praegu õnnelik,” kinnitasin talle, kuigi mu silmad hakkasid kipitama, kui nägin tema igatsust, intiimselt tuttavat ihalust. Kui hingi saaks soovidega paari panna, siis meie omad oleksid lahutamatult ühte seotud.

      Panin käe Gideoni kukla taha ja tõmbasin tema suu alla oma huultele. Kui need kokku puutusid, tema tantsurütm vääratas. Ta jäi seisma ja kallistas mind nii kõvasti, et mu jalad tõusid põrandalt üles.

      Erinevalt murest murtud lauljast ei olnud mina armunud kummitusse. Ma armastasin lihast ja verest meest, kes tegi vigu, kuid õppis neist, meest, kes üritas end kõvasti minu jaoks paremaks muuta, meest, kes tahtis sama meeleheitlikult kui mina, et meie suhe toimiks.

      „Ma pole kunagi õnnelikum kui siis, kui olen sinuga,” ütlesin Gideonile.

      „Ah, Eva.”

      Tema suudlus tegi mu hingetuks.

      „See oli poiss,” ütlesin ma.

      Gideoni sõrmed joonistasid mu naba ümber ringe. „See oleks veider.”

      Lösutasime täies pikkuses diivanil, vaadates minu lemmikpolitseisarja. Gideon oli kõveras mu selja taga, lõug mu õlal ja jalad minu omadega segamini.

      „Nii need asjad käivad,” ütlesin ma talle. „Šokiefekt ja muu taoline.”

      „Ma arvan, et see oli vanaema.”

      „Oi, issand.” Keerasin pead, et talle otsa vaadata. „Ja arvad, et see poleks veider?”

      Gideon irvitas ja vajutas musilaksu mu põsele. „Tahad, veame kihla?”

      „Ma ei vea kunagi kihla.”

      „Ah, ole nüüd ikka.” Tema sõrmed olid harali vastu mu kõhtu ja hoidsid mind paigal, kui ta küünarnukile tõusis, et mulle otsa vaadata.

      „Eip.” Tundsin Gideoni oma tuharate vastas, tema tugevat, rasket peenist. See ei olnud erekteerunud, kuid sellest hoolimata äratas mu tähelepanu. Uudishimulikult panin käe meie vahele ja võtsin selle pihku.

      Tal läks koheselt kõvaks. Üks must kulm kerkis. „Kabistad mind, mu inglike?”

      Pigistasin teda õrnalt. „Nüüd olen ma kuum ja vaevas ega saa aru, miks mu uus naaber ei ürita midagi enamat.”

      „Äkki ta ei taha, et asi liiga kiiresti kaugemale läheb, muidu ta hirmutab su ära.” Gideoni silmad sädelesid teleka valguses.

      „Ongi nii või?”

      Ta nuhutas ninaga vastu mu oimukohta. „Kui tal vähemalt pool aju olemas on, ei lase ta sul minema pääseda.”

      Ah… „Äkki ma pean ise esimese sammu tegema,” sosistasin ja põimisin sõrmed Gideoni randme ümber. „Aga järsku arvab ta siis, et ma olen liiga kergemeelne?”

      „Ta mõtleb ainult sellest, et küll tal ikka veab hullult.”

      „Noh, sel juhul…” Keerasin end ümber, näoga Gideoni poole. „Terekest, naabripoiss.”

      Ta tõmbas sõrmeotsaga üle mu kulmujoone. „Tere. Mulle meeldib see vaade.”

      „Külalislahkus pole ka halb.”

      „Ah