Peegeldus. Sylvia Day

ja mina kõikide tema perekonna liikmetega. Kuid me polnud veetnud piisavalt kaua aega koos, et puudutada erinevaid elulisi teemasid. Ja ausalt öeldes ma arvan, et me polnud nii avameelsed ega uudishimulikud, kui oleksime võinud olla, justkui oleksime kartnud üles kaevata veel rohkem sitta meie niigi keerulises suhtes.

      Olime koos, kuna olime teineteisest sõltuvuses. Ma polnud kunagi nii joobunud kui siis, kui olime koos õnnelikud ja ma teadsin, et Gideoni jaoks kehtis sama. Surusime end nagu läbi pesuväänamisrulli, et nautida täiuslikke hetki koos, kuid need olid nii harvad ja ainult meie kangekaelsus, enesekindlus ja armastus hoidsid meid nende eest võitlemas.

      Aitab küll enese hulluks ajamisest.

      Kontrollisin meilipostkasti ja leidsin Google’i märguande „Gideon Crossi“ kohta. Päevane linkide ülevaade juhatas peamiselt fotode juurde, tehtud Gideonist mustas ülikonnas ilma lipsuta ja minust Waldorf Astorias eelmisel õhtul heategevusõhtusöögil.

      „Issand.” Ennast Vera Wangi šampanjakarva kokteilikleidis vaadates meenus mulle paratamatult ema. Mitte ainult sellepärast, kui sarnased me välimuselt olime – välja arvatud see, et minu juuksed olid pikad ja sirged –, aga ka megamoguli tõttu, kelle käevangu ma kaunistasin.

      Monica Tramell Barker Mitchell Stanton oskas ülihästi trofeenaisena esineda. Ta teadis täpselt, mida temalt oodati ja ta pakkus seda pettumust valmistamata. Ema oli kaks korda lahutatud, kuid mõlemal korral tema enda valikul ja mõlemad lahutused olid jätnud eksmehed tema kaotuse pärast rusutuna maha. Ma ei mõelnud emast halvasti, sest ta tegi kõike nii hästi, kui oskas ega pidanud kedagi enesestmõistetavaks, kuid mina olin kasvanud, püüeldes iseseisvuse poole. Minu õigus „ei“ öelda oli mu kõige väärtuslikum omand.

      Muutsin e-posti akna väiksemaks, panin isikliku elu kõrvale ja hakkasin uuesti otsima turuvõrdlusi marja- ja puuviljamaitseliste kohvide kohta. Korraldasin mõned esmased kohtumised strateegide ja Marki vahel ning aitasin Marki gluteenivaba restorani kampaaniaga. Keskpäev lähenes ja ma olin juba üsna näljane, kui telefon helises. Vastasin tavapärase tervitusega.

      „Eva?” ütles rõhutatud naisehääl. „Olen Magdalene. Kas sul on minut aega?”

      Valvsana naaldusin tooli seljatoe vastu. Korra jagasime Magdalenega lähedust, kui väljendasime kahjutunnet seetõttu, et Corinne oli ootamatult ja soovimatult Gideoni ellu tagasi pöördunud, kuid mul ei läinud kunagi meelest, kui õel Magdalene oli olnud, kui me esimest korda kohtusime. „Ikka. Mis lahti?”

      Ta ohkas ja hakkas seejäel kiiresti rääkima, sõnad lausa tormasid suust välja. „Istusin eile õhtul Corinne’i selja taga lauas. Ma kuulsin veidi, millest nad õhtusöögi ajal Gideoniga vestlesid.”

      Mu kõht tõmbus krampi, valmistudes emotsionaalseks löögiks. Magdalene teadis täpselt, kuidas mu ebakindlust Gideoni suhtes ära kasutada. „Sitta üles keerata, kui ma tööl olen, on sinust väga alatu,” teatasin ma jahedalt. „Ma ei…“

      „Ta ei ignoreerinud sind.”

      Mu suu jäi hetkeks lahti ja Magdalene täitis kiiresti vaikushetke.

      „Ta püüdis Corinne’i ohjata, Eva. Corinne tegi Gideonile ettepanekuid, kuhu sind võiks New Yorgis viia, kuna see on sinu jaoks ikkagi uus linn, aga ta tegi seda, mängides vana mäletad-kui-me-seal-käisime mängu.“

      „Jalutuskäik mööda mälestuste radu,” pomisesin ma, tänulik selle eest, et ma ei olnud eriti palju kuulnud Gideoni vaiksest vestlusest oma eksiga.

      „Just.” Magdalene tegi sügava hingetõmbe. „Sa lahkusid, kuna arvasid, et Gideon ignoreeris sind tema pärast. Tahan, et sa teaksid, et ta näis ainult sinule mõtlevat ja püüdis hoiduda sellest, et Corinne sind muretsema paneks.”

      „Mis sinul sellest?”

      „Kes ütles, et mul midagi on? Ma olen sulle vabanduse võlgu, Eva, selle eest, kuidas ma end sulle tutvustasin.”

      Mõtlesin selle üle. Jep, ta oli mulle võlgu selle eest, kuidas ta mind tualetis oma õela armukadeda jamaga ründas. Loomulikult ma ei uskunud, et see oli Magdalene ainus motiiv. Võib-olla, et mina olin ainult kahest halvast parem. Võib-olla hoidis ta vaenlasi oma külje all. „Okei. Aitäh sulle.”

      Ega ma vastu vaielnud – ma tundsin end paremini. Raskus, mille olemasolust mul aimugi polnud, oli äkki kadunud.

      „Üks asi veel,” jätkas Magdalene. „Gideon tuli sulle järele.”

      Haarasin kõvemini telefonitorust kinni. Gideon tuli mulle alati järele… kuna ma kogu aeg põgenesin. Mu paranenud seisund oli nii õrn, et olin õppinud seda iga hinna eest kaitsma. Kui miski mu stabiilsust ähvardas, ma põgenesin.

      „Gideoni elus on olnud teisi naisi, kes on samasuguseid ultimaatumeid proovinud, Eva. Nad tüdinesid või tahtsid rohkem tähelepanu või mingit suurt žesti… Nad kõndisid minema ja lootsid, et Gideon neile järele jookseb. Tead, mida ta tegi?”

      „Mitte midagi,” ütlesin ma vaikselt, kuna tundsin oma meest. Meest, kes ei veetnud kunagi vaba aega naistega, kellega keppis ega keppinud kunagi naisi, kellega sotsiaalselt suhtles. Mina ja Corinne olime selle reegli ainukesed erandid ning see oli veel üks põhjus, miks Gideoni eks mind kohutavalt armukadedaks tegi.

      „Ei midagi rohkemat, kui laskis Angusel nad turvaliselt koju viia,” tunnistas Magdalene, sundides mind mõtlema, et see oli taktika, mida ta ise oli mingil ajal tunda saanud. „Aga kui sina lahkusid, tuli ta sulle kohe järele. Ja ta oli nagu teine inimene, kui hüvasti jättis. Ta oli nagu… eemal.“

      Sest Gideon kartis. Sulgesin silmad, kui end mõttes jalaga tagusin. Kõvasti.

      Gideon oli mulle rohkem kui korra öelnud, et teda kohutas see, kui ma põgenesin, kuna ta ei suutnud leppida mõttega, et ma ei tule enam tagasi. Mis kasu sellest oli, kui ma ütlesin, et ei oska elu ilma Gideonita ette kujutada, kui ma talle tegudega muud näitasin? Mis ime siis, et ta ei avanud end mulle ega rääkinud midagi oma minevikust?

      Ma pidin põgenemisele lõpu tegema. Me mõlemad Gideoniga pidime seisma ja sellega võitlema meie endi pärast, kui tahtsime loota, et meie suhe kestab edasi.

      „Kas nüüd olen mina sulle võlgu?” küsisin ma ükskõikselt, lehvitades Markile vastu, kui ta lõunale läks.

      Magdalene hingas sügavalt välja. „Me Gideoniga oleme teineteist juba kaua aega tundnud. Meie emad on parimad sõbrannad. Me puutume aeg-ajalt kokku, Eva ja ma loodan, et leiame viisi, kuidas saame ebamugavusi vältida.”

      See naine oli mulle ligi astunud ja öelnud, et kohe, kui Gideon „mulle oma riista sisse paneb“, on minuga „kõik“. Ja ta oli sellega välja tulnud just siis, kui ma olin eriti haavatav.

      „Kuule, Magdalene, kuni sa draamasid ei tekita, saame me läbi.” Ja kuna ta oli nii otsekohene… „Ma suudan ise ka suhte Gideoniga kihva keerata, usu mind. Mul pole abi tarvis.”

      Magdalene naeris vaikselt. „Arvan, et minu viga oli see, et olin liiga ettevaatlik ja liiga leplik. Sinuga peab ta palju vaeva nägema. Mis siis ikka… Ma olen juba minuti ära kulutanud. Lasen sul nüüd minna.“

      „Kena nädalavahetust,” ütlesin ma tänu asemel. Ma ei suutnud ikkagi tema motiivi usaldada.

      „Sulle samuti.”

      Kui ma telefonitoru hargile asetasin, libises mu pilk enda ja Gideoni fotole. Järsku haaras mind kadedus ja omanditunne. Ta oli minu, kuid ikkagi polnud ma päevast päeva kindel, et ta jääb minu omaks. Ja mõte sellest, et mõni teine naine ta endale saab, ajas mind hulluks.

      Tõmbasin alumise sahtli lahti ja otsisin nutitelefoni kotist välja. Ajendatud vajadusest, et Gideon võiks tunda sama kirge minu vastu, saatsin talle sõnumi oma äkilisest meeletust näljast ta tervenisti alla neelata:

      Annaksin mis iganes, et saaksin praegu su riista imeda.

      Mõtlesin, milline Gideon oli, kui ma tal suhu võtsin… need metsikud hääled, mida ta tegi, kui tal tulema hakkas…

      Püsti seistes kustutasin teksti kohe, kui nägin, et see oli saadetud, seejärel