Peegeldus. Sylvia Day

ma, mis oli tema tegelik vastuväide meie lahusolekule – Nathan. Minu endine kasuvend. Elav õudusunenägu minu minevikust, ja Gideon näis kartvat, et see võib minu olevikku tagasi pöörduda. Möönsin ehmudes, et tal võis õigus olla. Anonüümsuse kilp, mis oli mind aastaid kaitsnud, oli purunenud, kuna minu suhe Gideoniga oli avalikkuse suure tähelepanu all.

      Issand… meil ei olnud üldse aega selle jamaga tegelda, kuid ma teadsin, et see polnud asi, milles Gideon järele annab. Ta oli mees, kes täielikult nõudis enda omandit, ajas konkurendid minema halastamatu järjekindlusega ega lasknud minuga kunagi midagi halba juhtuda. Olin tema turvapaik, tema jaoks haruldane ja hindamatu.

      Gideon heitis pilgu kellale. „Aeg minna, mu inglike.”

      Ta haaras pintsaku, siis kutsus mind käeviipega oma luksuslikku elutuppa, kust ma krabasin ridiküli ja koti, kus olid sees mu tänavakingad ja muud vajalikud esemed.

      Mõni minut hiljem olime juba Gideoni eraliftiga alumisele korrusele laskunud ja tema Bentley linnamaasturi tagaistmele maandunud.

      „Tere, Angus,” tervitasin ma autojuhti, kes puudutas oma vanamoelise sohvrimütsi serva.

      „Tere hommikust, preili Tramell,” vastas ta naeratades. Ta oli vanem härrasmees, kelle punastesse juustesse oli ohtralt halli lisandunud. Ta meeldis mulle paljudel põhjustel, üks neist, mitte vähetähtis, oli fakt, et ta oli sõidutanud Gideoni ringi põhikoolist alates ja tema eest südamest hoolitsenud.

      Kiire pilk Rolexile, mille ema ja kasuisa olid mulle kinkinud, ütles mulle, et ma jõuan tööle õigeks ajaks… kui me liiklusummikusse kinni ei jää. Jõudsin sellele vaevalt mõelda, kui Angus osavalt tänavale taksode ja autode merre libises. Pärast pingelist vaikust Gideoni korteris äratas Manhattani lärm mind sama tõhusalt kui kofeiinilaks. Signaalide tuututamine ja rehvide müdin üle kanalisatsiooniaukude kaante muutsid mu erksamaks. Kiirelt liikuvate jalakäijate ojad voolasid ummistunud tänava mõlemal küljel, hooned sirutusid ambitsioonikalt taeva poole, jättes meid varjudesse, kuigi päike tõusis üha kõrgemale.

      Jumal, ma ikka tõsiselt armastasin New Yorki. Iga päev võtsin aega, et imada seda endasse, püüdsin tõmmata seda enda poole.

      Toetasin selja vastu nahkistet, võtsin Gideoni käe pihku ja pigistasin seda. „Kas sa tunneksid end paremini, kui me Caryga nädalalõpuks linnast lahkuksime? Äkki teeme kiire süsti Vegasesse?”

      Gideoni silmad tõmbusid kissi. „Kas ma ohustan kuidagi Caryt? Kas sellepärast ei taha sa Arizonasse tulla?”

      „Mida? Ei. Mitte sellepärast.” Kergitasin end, nii et sain Gideonile otsa vaadata. „Vahel kulub terve õhtu, enne kui ta end mulle avama hakkab.”

      „Mitte sellepärast?” kordas Gideon mu vastust, eirates kõike peale mu esimeste sõnade.

      „Caryle vist tundub, et ta ei saa mind enam kätte, kui tal on vaja rääkida, sest ma olen kogu aeg sinuga,” selgitasin ma, hoides kahe käega kruusist, kui me teeaugust läbi sõitsime. „Kuule, sa pead tema suhtes armukadedusest üle saama. Kui ma ütlen, et ta on mulle nagu vend, Gideon, siis ma ei tee nalja. Ta ei pea sulle meeldima, aga sa pead mõistma, et ta on minu elu püsiv osa.”

      „Kas sa ütled talle sama asja minu kohta?”

      „Ma ei pea seda tegema. Ta teab. Ma püüan praegu kompromissile jõuda…“

      „Ma ei tee kunagi kompromisse.”

      Ma kergitasin kulme. „Äris sa kindlasti ei tee. Aga see on suhe, Gideon. See nõuab andmist ja…“

      Gideoni urin katkestas mu lause. „Minu lennuk, minu hotell ja kui sa territooriumilt lahkud, võtad turvameeskonna kaasa.”

      Tema äkiline vabatahtlik allaandmine üllatas mind ja ma vaikisin pika minuti. Piisavalt pika, nii et Gideoni kulmud kerkisid läbitungivate siniste silmade kohal ja tema pilk ütles, et muud valikut pole.

      „Kas sa ei arva, et see on veidi äärmuslik?” suskasin ma. „Cary on ju koos minuga.”

      „Sa annad mulle andeks, kui ma pärast eilset õhtut ei usalda sinu turvalisust tema kätte.” Kohvi rüübates andis Gideoni hoiak selgelt mõista, et tema jaoks oli vestlus läbi. Ta oli omale vastuvõetavad valikud välja käinud.

      Ma oleksin võinud sellise isemeelsuse pärast õelaks muutuda, kui poleks mõistnud, et Gideoni motivatsiooniks oli minu eest hoolitsemine. Minu minevikus oli kurje luukeresid ja suhe Gideoniga oli mind asetanud meedia kõrge tähelepanu alla ning see võis meelitada Nathan Barkeri otse minu ukse taha.

      Lisaks see, et kontroll kõige üle, mis teda ümbritses, moodustas osa sellest, milline mees Gideon oli. See oli kaubaga kaasas ja ma pidin sellega kohanema.

      „Olgu,” nõustusin ma. „Milline hotell sulle kuulub?”

      „Mul on neid mitu. Võid ise valida.” Ta pööras pead ja vaatas aknast välja. „Scott saadab sulle meiliga nimekirja. Kui oled otsusele jõudnud, anna talle teada ja ta korraldab kõik ära. Me lendame koos välja ja tuleme koos tagasi.”

      Toetasin õla vastu istet, rüüpasin kohvi ja märkasin, kuidas Gideoni käsi oli reiel rusikas. Tumendatud klaasi peegeldusel näis tema nägu rahulik, kuid ma tunnetasin tema pahameelt.

      „Aitäh sulle,” pomisesin ma.

      „Ära hakka. Mul pole selle kõige üle hea meel, Eva.” Tema lõualihas tõmbles. „Su korterikaaslane keerab sita kokku ja mina pean nädalavahetuse ilma sinuta mööda saatma.”

      Vihkasin, seda, et ta peab õnnetu olema, võtsin tal kohvi käest ja pistsin kruusid tagaistme topsihoidjatesse. Seejärel ronisin talle sülle, jalad harkis. Põimisin käed talle kaela ümber. „Hindan väga, et sa järele andsid, Gideon. See tähendab mulle palju.”

      Gideon heitis mulle põletava pilgu. „Ma teadsin kohe, kui sind nägin, et sa ajad mu hulluks.“

      Naeratasin, meenutades meie esimest kohtumist. „Kui ma perseli Crossfire’i fuajee põrandal lösutasin?”

      „Enne. Väljas.”

      Kulmu kortsutades küsisin: „Kus väljas?”

      „Kõnniteel.” Gideon haaras mul puusadest ja pigistas neid omastaval, käskival viisil, mis tekitas minus iha tema järele. „Ma olin koosolekule minemas. Minut veel ja ma poleks sind näinud. Olin just autosse istunud, kui sa nurga tagant välja ilmusid.“

      Mäletasin küll, kuidas üks Bentley tol päeval kõnnitee ääres ootas. Tulles olin olnud liiga ametis hoone imetlemisega ega märganud läikivat sõidukit, aga olin seda lahkudes tähele pannud.

      „Sa lajatasid mulle nagu puuga pähe kohe, kui ma sind nägin,” tunnistas Gideon pahuralt. „Ma ei suutnud silmi sinult ära pöörata. Tahtsin sind kohe saada. Tohutult. Peaaegu, et raevukalt.”

      Kuidas ma ei teadnud, et meie esimene kohtumine tähendas palju rohkem, kui ma algul arvasin? Mina mõtlesin, et me koperdasime juhuslikult teineteise otsa. Kuid Gideon oli hoonest selleks päevaks lahkumas… mis tähendas, et ta tuli meelega sisse tagasi. Mulle järele.

      „Sa seisatasid just Bentley kõrval,” jätkas Gideon, „ja kallutasid pea kuklasse. Sa vaatasid hoonet alt ülesse ja ma kujutasin sind ette põlvili, mulle samamoodi otsa vaatamas.”

      Vaikne urin Gideoni hääles sundis mind tema süles nihelema. „Mismoodi?” sosistasin ma, võlutuna tema leegitsevast pilgust.

      „Põnevusega. Väikse aukartusega… väikse alandlikkusega.” Ta haaras mul tagumikust ja tõmbas mind endale lähemale. „Mitte keegi poleks suutnud mind takistada sulle järgnemast. Ja seal sa olid, just nii nagu ma sind tahtsin, peaaegu mu ees põlvitamas. Tol hetkel käis mul peast läbi pool tosinat fantaasiat sellest, mida ma sinuga teeksin, kui sa alasti mu ees oleksid.”

      Ma neelatasin, kui mulle meenus samasugune reaktsioon teda nähes. „Kui ma sind esimest korda nägin, mõtlesin kohe seksist. Karjuvast, linu kraapima panevast seksist.”

      „Ma märkasin seda.” Gideon libistas kätega üle mu selja. „Ja