Peegeldus. Sylvia Day

tahtsin ja palju ma suutsin vastu võtta.

      Äkitselt lasi ta oma naeratusel välkuda ja see pani mul südame seisma.

      Seistes silmitsi selle hingematvalt ilusa näoga, mida raamisid läikivad tumedad juuksed, tundsin põlvi nõtkumas. Gideon oli väga klanitud ja viisakas, välja arvatud nende siidiste salkude moraalitu pikkus.

      Ta nuhutas ninaga vastu minu oma. „Sa ei saa mulle niiviisi naeratada ja siis minema jalutada. Ütle, mida sa mõtlesid, kui ma telefoniga rääkisin.”

      Naeratasin virilalt. „Sellest, kui imeline sa oled. See pole normaalne, kui tihti ma sellest mõtlen. Oleks aeg sellest juba üle saada.”

      Gideon haaras mu reie tagaosast ja tõmbas mind endale lähemale, õrritades mind oma oskusliku puusade hööritamisega minu omade vastas. Voodis oli ta kohutavalt andekas. Ja ta teadis seda. „Olgu ma neetud, kui ma seda sul teha lasen.”

      „Ah nii?” Kuumus lookles veenides, keha oli liiga näljane tema puudutuste järele. „Ega sa taha ometi öelda, et sa igatsed veel üht suurte silmadega naist enda külge rippuma, härra Vihkab-Kõrgendatud-Ootusi.”

      „See, mida ma tahan,” nurrus Gideon, võttes mu lõua pihku ja silitades pöidlaotsaga mu alahuult, „on see, et sa oled nii hõivatud mulle mõtlemisega, et sul pole muu jaoks aega.”

      Hingasin värinaga sisse. Mind hukutas täielikult hõõguv pilk Gideoni silmis, provokatiivne toon hääles, tema keha kuumus ja suud vesistama panev naha lõhn. Ta oli minu narkootikum ja mul polnud soovi seda harjumust muuta.

      „Gideon,” hingeldasin ma võlutuna.

      Vaikse ohkega surus Gideon oma voolitud suu minu omale, peletades mahlaka, sügava suudlusega kaugemale mõtted sellest, mis kell juba oli… Suudlusega, mis peaaegu segas mul nägemast ebakindlust, mida Gideon äsja oli ilmutanud.

      Surusin sõrmed tema juustesse, et teda paigal hoida, ja suudlesin teda vastu, keel libises üle tema keele, paitas seda.

      Olime paar olnud väga lühikest aega. Vähem kui kuu.

      Mis veel halvem – kumbki meist ei teadnud, mida tähendab olla sellises suhtes nagu meil oli ja mida püüdsime hoida – suhe, milles keeldusime teesklemast, et me ei ole tõsiselt katki.

      Gideon pani käed mulle ümber ja embas mind omastavalt. „Tahtsin veeta nädalavahetuse koos sinuga Florida Keysis – paljalt.”

      „Hmm, kõlab mõnusalt.” Rohkem kui mõnusalt. Kui väga poleks Gideon mulle kolmeosalises ülikonnas ka meeldinud, eelistasin teda rohkem ihualasti. Ei tahtnud mainida, et ma polnud sellel nädalavahetusel saadaval…

      „Aga nüüd pean nädalalõpu hoopis äri ajades veetma,” pomises Gideon, huuled mu suud paitamas.

      „Sa lükkaksid töö edasi, et koos minuga olla?” Gideon oli tihti varem töölt ära tulnud, et koos minuga aega veeta ja ma teadsin, et see läheb talle üht-teist maksma.

      Mu ema oli kolmandat korda abielus ja kõik tema abikaasad olid edukad, üht või teist sorti rikkad mogulid. Teadsin, at ambitsioonide hinnnaks olid pikad tööpäevad.

      „Maksan teistele inimestele piisavalt palka, et saaksin ise koos sinuga olla.”

      Kaval haak, aga märgates Gideoni pilgus ärritatud helki, muutsin teemat. „Aitäh sulle. Teeme nüüd kohvi, enne kui aeg otsa saab.”

      Gideon tõmbas keelega mööda mu alahuult ja laskis mu seejärel vabaks. „Tahaksin homme õhtul kell kaheksa õhku tõusta. Pakin midagi lahedat ja kerget kaasa. Arizonas on kuiv kuumus.”

      „Mida?” Ma pilgutasin silmi Gideoni eemalduvale seljale, kui see kontorisse kadus. „Kas sa teed äri Arizonas?”

      „Kahjuks küll.”

      Uhh…oot. Selle asemel, et riskida kofeiinilaksust ilma jäämisega, lükkasin vaidluse edasi ja jätkasin teed kööki. Läksin läbi Gideoni avara korteri, mis oli suurepärase sõjaeelse arhitektuuriga ja kitsaste kaarakendega, kontsaklõbin vaheldumas – kord kajamas siledal parketil, kord summutatud Aubussoni vaipadel. Luksuslikud ruumid olid kujundatud tumeda puidu ja neutraalsete kangastega, kuid seda muutsid erksamaks kontrastsed detailid. Kuigi Gideoni kodus polnud rahaga koonerdatud, jättis see sooja ja külalislahke mulje – hubane paik, kus puhata ja end hellitatuna tunda.

      Kui kööki jõudsin, ei raisanud ma aega ja torkasin termoskruusi ühe-tassi kohvimasina alla. Gideon järgnes mulle, pintsak käsivarrele visatud ja mobla käes. Panin tema jaoks teise kruusi tila alla, enne kui ta külmiku juurde koort võtma läks.

      „Paistab, et mul siiski veab.” Pöördusin Gideoni poole ja meenutasin talle probleemi oma korterinaabriga. „Saan siis sel nädalavahetusel Caryga asju klaarima hakata.”

      Gideon pistis mobla pintsaku põuetaskusse, seejärel riputas kuue köögileti äärde baaritooli leenile. „Sa tuled minuga kaasa, Eva.”

      Pahinal välja hingates lisasin kohvile koort. „Mida tegema? Alasti ringi lippama ja ootama, millal sa töö lõpetad ja mind keppima hakkad?”

      Gideoni pilk kinnitus mu silmisse, kui ta oma kruusi võttis ja liiga rahulikult mõttesse jäädes auravat kohvi rüüpas. „Kas me hakkame vaidlema?”

      „Kas sa muudad asja keeruliseks? Me ju rääkisime sellest. Tead küll, et ma ei saa Caryt üksi jätta pärast seda, mis eile õhtul juhtus.” Mitmekehaline pundar, mille ma elutoast olin leidnud, andis uue tähenduse sõnale „grupiseks“.

      Panin koorepaki külmikusse tagasi ja tundsin, kuidas Gideon tahtejõu abil mind pidurdamatult enda poole tõmbas. Nii oli olnud algusest saadik. Kui Gideon tahtis, suutis ta panna mind oma tahet tundma. Ja väga, väga raske oli ignoreerida seda osa minust, mis tahtis tema soovile järele anda. „Sina hoolitsed oma äri eest ja mina oma parima sõbra eest, seejärel saame jälle kokku ja hoolitseme teineteise eest.”

      „Ma jõuan alles pühapäeva õhtuks tagasi, Eva.”

      Oi… Tundsin kõhus teravat pistet, kui kuulsin, et peame nii kaua lahus olema. Enamik inimesi ei veetnud iga hetke koos, aga meie polnud nagu enamik. Meil mõlemal esines emotsionaalseid probleeme, ebakindlust ja teineteisest sõltuvust, mis vajas regulaarset kontakti, et hoida meid normaalselt funktsioneerimas. Mulle ei meeldinud Gideonist lahus olla. Suutsin harva rohkem, kui paar tundi olla temale mõtlemata.

      „Ka sina ei suuda seda mõtet taluda,” ütles Gideon vaikselt, uurides mind pilgul, mis märkas kõike. „Pühapäevaks oleme mõlemad väärtusetud.”

      Puhusin kohvile peale ja rüüpasin kiire sõõmu. Mind häiris see, et pean kogu nädalalõpu Gideonita mööda saatma. Mis veel halvem – vihkasin mõtet, et tema veedab nii palju aega ilma minuta. Tal oli eemal olles palju valikuid ja võimalusi – naisi, kes polnud omadega nii väga sassis ja kellega oli kõik palju lihtsam.

      Mul õnnestus siiski öelda: „Me mõlemad teame, et see pole just tervislik, Gideon.”

      „Kes seda räägib? Mitte keegi teine ei tea, mis tähendab meie nahas olla.”

      Olgu, selles osas oli tal õigus.

      „Me peame tööle minema,” ütlesin ma, teades, et see tupik ajab meid mõlemaid päev otsa hulluks. Pidime asja hiljem korda ajama, kuid praegu olime ummikus.

      Gideon toetas puusa köögileti vastu, pani pahkluude kohal jalad risti ja jätkas kangekaelselt. „Meil on vaja seda, et sa tuled kaasa.”

      „Gideon.” Mu jalg hakkas vastu põranda travertiinplaati kopsima. „Ma ei saa sinu pärast oma elust loobuda. Kui ma muutun trofeenaiseks, saab sul minust kiiresti villand. Põrgu päralt, ma ajaksin endal südame pahaks. See ei tohiks meid ära tappa, kui me paar päeva silume oma elu muid osi, isegi kui see meile ei meeldi.”

      Gideoni tabas mu pilgu. „Sa oled trofeenaise jaoks liiga keeruline.”

      „Pada sõimab katelt.”

      Gideon ajas end sirgu, kehitas minema oma meeliskleva sensuaalsuse ja haaras mind koheselt oma karmi jõulisusega. Nii