Peegeldus. Sylvia Day

see saavutab mu üle võimu. Suur kergendus oli teada saada, et ta oli tundnud sama murrangut seoses minuga.

      Gideoni käed embasid mu abaluusid ja tõmbasid mind lähemale, kuni meie otsmikud kokku puutusid. „Mitte keegi pole varem seda näinud, Eva. Sa oled ainus.”

      Mu kõri tõmbus valusalt kokku. Mitmes mõttes oli Gideon karm kutt, kuid ta oskas mu vastu nii armas olla. Peaaegu et lapsikult, mis mulle väga meeldis, kuna see oli puhas ja siiras. Kui teised ei vaevunud vaatama tema hämmastavalt ilusa näo ja muljetavaldava pangaarve taha, siis polnud nad seda väärtki, et teda tunda. „Mul polnud sellest aimugi. Sa olid nii… jahe. Näis, et ma ei mõjunud sulle mitte kuidagi.”

      „Jahe?” küsis ta halvustavalt. „Ma põlesin su järele. Sellest ajast saadik olen omadega täiesti läbi.”

      „Jessas. Tänan väga.”

      „Sa panid mind ennast vajama,” kähises ta. „Nüüd ei talu ma mõtet, et pean kaks päeva ilma sinuta hakkama saama.”

      Hoides Gideoni lõuga oma pihkudes suudlesin teda õrnalt, huuled meelitavad ja vabandavad. „Ma armastan sind samuti,” sosistasin ma vastu tema ilusat suud. „Ka mina ei suuda sinust eemal olla.”

      Gideon suudles mind vastu ahnelt, õgivalt, kuid hoidis mind enda vastas õrnalt ja aupaklikult. Nagu oleksin ma kallis. Kui ta tagasi tõmbus, olime mõlemad hingetud.

      „Ma pole isegi sinu tüüp,” narrisin ma, püüdes enne tööle jõudmist õhustikku pingevabamaks muuta. See, et Gideon brünette eelistas, oli hästi teada ja dokumenteeritud.

      Tundsin, et Bentley tõmbas kõnnitee äärde ja jäi seisma. Angus astus autost välja, et meil lasta omaette olla, jättes mootori ja kliimaseadme tööle. Vaatasin aknast välja ja nägin kõrval Crossfire’i hoonet.

      „Kui nüüd tüübist rääkida…“ Gideon lükkas pea kuklasse ja toetas selle vastu istme seljatuge. Ta hingas sügavalt sisse. „Corinne oli üllatunud, kui sind nägi. Ta lootis hoopis teistmoodi naist näha.”

      Mu lõug tõmbus krampi, kui Gideon oma endist kihlatut mainis. Kuigi ma teadsin, et nende suhe oli pigem sõprus, milles puudus armastus ja tekitas Gideonis üksindustunnet, ei takistanud see kadeduseussil minu sees edasi närida. Armukadedus oli üks minu mürgisemaid puudusi. „Kuna ma olen blond?”

      „Kuna… sa pole üldse tema moodi.“

      Mul jäi hing kinni. Ma polnud selle peale tulnud, et Corinne oli Gideonile standardiks olnud. Isegi Magdalene Perez – üks Gideoni sõpradest, kes soovis, et tähendaks talle rohkemat – oli tunnistanud, et kasvatas juuksed pikaks, kuna tahtis Corinne’iga sarnaneda. Kuid ma polnud taibanud selle tähelepaneku keerulisust. Issand… kui see osutus tõeks, siis oli Corinne’il Gideoni üle tohutu võim, palju suurem, kui ma suutsin välja kannatada. Mu süda hakkas kiiremini peksma ja kõhus keeras. Ma vihkasin seda naist täiesti mõistmatul kombel. Vihkasin, et ta oli kunagi isegi Gideoniga seksinud. Vihkasin kõiki naisi, kes olid tunda saanud Gideoni puudutust… tema iha… tema kütkestavat keha.

      Hakkasin end tema sülest maha libistama.

      „Eva.” Gideon hoidis mind paigal, haarates mu reitest kõvemini kinni. „Ma ei tea, kas tal on õigus.”

      Heitsin pilgu mind hoidvatele kätele ja kui ma nägin Gideoni parema käe sõrmes pühendumist tähistavat sõrmust – märki minu omandiõigusest – siis ma rahunesin. Samuti rahunes segadust täis pilk Gideoni näol, kui talle silma vaatasin. „Sa ei tea?”

      „Kui ma seda tegin, siis ebateadlikult. Ma ei otsinud teda teistes naistes. Ma ei teadnudki, et üldse midagi otsisin, kuni sind nägin.”

      Kui kergendus mu hinge täitis, libistasin peopesadega üle Gideoni kuuerevääride. Võib-olla polnud ta teadlikult Corinne’i otsinud ja isegi kui oli, erinesin ma temast väga nii välimuse kui temperamendi poolest. Olin Gideoni jaoks unikaalne; naine, kes oli igas mõttes teistsugune kui kõik ülejäänud. Soovisin, et sellest jätkuks, et armukadedusest võitu saada.

      „Võib-olla see ei olnudki eelistus, pigem muster.” Paitasin sõrmeotsaga tema kulmujoont. „Peaksid dr. Peterseni käest küsima, kui täna sinna läheme. Soovin, et teaksin rohkem vastuseid pärast kõiki neid teraapia-aastaid, aga ma ei tea. Meie vahel on palju seletamatut, eks ole? Ma ei tea siiani, mida sa minus näed ja mis sind minu küljes kinni hoiab.”

      „See on see, mida sina näed minus, mu inglike,” ütles Gideon vaikselt ja tema näojooned pehmenesid. „Et sa tead, mis minus on, aga tahad mind ikkagi sama palju kui mina sind. Igal õhtul magama jäädes kardan, et kui ärkan, oled sa läinud. Või et ma hirmutasin su minema… et ma nägin sind vaid unes…“

      „Ei, Gideon.” Jeesus. Iga päev murdis ta mu südame. Raputas mind.

      „Tean, et ma ei räägi sulle, mida su vastu tunnen, nii nagu sina mulle räägid, kuid ma olen sul olemas. Sa tead seda.”

      „Jah, ma tean, et sa armastad mind, Gideon.” Hullupööra. Kohutavalt. Meeletult. Just sedasi, nagu olid minu tunded tema vastu.

      „Ma olen sinuga seotud, Eva.” Pea ikka veel kuklas, tõmbas Gideon mind enda poole magusaimateks suudlusteks – tema tugevad huuled liikusid õrnalt minu omade all. „Ma tapaksin sinu pärast, kui vaja,” sosistas ta, „loobuksin kõigest, mis mul on, sinu pärast… aga ma ei loobuks sinust. Kaks päeva on piir. Ära palu rohkemat; ma ei saa seda sulle lubada.”

      Ma ei võtnud tema sõnu kergelt. Gideoni rikkus eraldas teda, andis talle väe ja kontrolli, mis oli temalt mingil eluetapil varastatud. Ta oli kannatanud brutaalsust ja vägivalda, just nagu minagi. See, et ta pidas väärtuslikumaks kaotada meelerahu, et mind endale hoida, tähendas mulle rohkem kui sõnad ma armastan sind.

      „Mul on neid kaht päeva vaja, boss ja ma teen sulle hiljem kõik tasa.”

      Süngus Gideoni pilgus kadus ja selle asemele ilmus seksikas kuumus. „Ohoo? Kas plaanid mind seksiga maha rahustada, mu inglike?”

      „Jah,” tunnistasin ma häbitult. „Rohke seksiga. Tundub, et sinu puhul toimib selline taktika hästi.”

      Gideoni suu kiskus muigele, kuid tema pilgus peitus teravus, mis kiirendas mu hingetõmbeid. Sünge pilk, mille ta mulle heitis, meenutas mulle – nagu ma oleksin saanud seda unustada –, et ta pole mees, keda saab juhtida või taltsutada.

      „Ah, Eva,” nurrus ta, lamaskledes autoistmel äsja hiire pessa meelitanud rammusa pantri röövelliku muretusega.

      Tundsin kehas mõnusat värinat. Kui see oli Gideon, kes tahtis mind nahka panna, siis olin rohkem kui rahul.

      2

      JUST ENNE, KUI ma astusin 20. korrusel liftist välja, Waters Field & Leamani – selle reklaamifirma, kus ma töötasin – vestibüüli, sosistas Gideon mulle kõrva: „Mõtle minust päev otsa.”

      Pigistasin rahvast täis liftikabiinis salaja tema kätt. „Kogu aeg.”

      Gideon jätkas sõitu ülemisele korrusele, kus asetses Cross Industries peakorter. Crossfire kuulus temale, see oli üks paljudest kinnisvaradest, mida ta suurlinnas omas, kaasa arvatud kortermaja, kus mina elasin.

      Ma proovisin sellele mitte tähelepanu pöörata. Minu ema oli karjääri- ja trofeenaine. Ta oli loobunud minu isa armastusest küllusliku elustiili kasuks, millest mina hästi aru ei saanud. Mina oleksin armastust iga kell tähtsamaks pidanud kui rikkust, kuid oletan, et mul oli seda kerge öelda, sest mul oli oma raha – suur investeerimisportfell. Mitte et ma seda kunagi puudutanud oleksin. Ma ei kavatsenud seda kunagi kasutama hakata. Olin maksnud liiga kõrget hinda ega suutnud ette kujutada, et miski suudaks seda kinni maksta.

      Megumi, administraator, laskis mind klaasist turvauksest sisse ja tervitas mind laia naeratusega. Ta oli ilus naine, sama noor kui mina, stiilse bob-soenguga – läikivad mustad juuksed raamisid tema kauneid asiaatlikke näojooni.

      „Tere,” ütlesin ma tema laua juures peatudes.