Veel on aega. Erik Tohvri

aga keegi ei vastanud.

      „Midagi ei aita, me peame kohe sinna sõitma!” otsustas Merle ja pani telefoni käest.

      „Nüüd, vastu ööd? Me ei saa ju üle väina, laevad öösel ei käi! Ja homme peame mõlemad tööl olema,” püüdis Einar asju õigesse ritta seada.

      „Tööl, see on tühiasi, kui on elu või surma küsimus… Aga et laevad ei käi, siis jah… Meretagune asi! Oota, ma helistan Kärdla haiglasse!”

      Tänu internetile ja arvutile sai Merle vajaliku numbri kiiresti kätte. Ja siis selguski, et Erna Mangel on tõesti haiglasse viidud.

      „Esialgu vaid jälgimisele, tal oli tõenäoliselt väike insult, aga loodame, et ei midagi hullu,” seletas valvearst.

      „Aga tema mobiiltelefon ei vasta,” kaebas Merle.

      „See jäi tal koju, ise kahetses ka ja eks oleks ju siit mõne teise leidnud, aga peast ta ei teadnud teie numbrit. Ma ütlen talle edasi, et helistasite, siis ta ei muretse teie pärast,” lubas tohter lahkesti ja jutt sellega lõppes.

      „Näed siis, temaga on kõik korras,” tegi Einar kergendatult kokkuvõtte, nagu oleks kuuldud vabastav sõnum tema teene olnud. Merle aga jäi mõtlikuks.

      „Ega see õige asi ei ole, seitsmekümneaastane vanainimene elab üksinda maal. Talveajal ja pealegi veel mere taga Hiiumaal!”

      „Mis me siis peaksime tegema – kas ehitame endale uue ja suure maja, et kõik koos elama mahuksime? Kust selleks peaks raha võtma?” küsis mees aasivalt. Ema oli haiglas ilma suurema hädata, pealegi tohtrite hoole all. Hea sõnum oli mure minema viinud.

      „Ta peab vähemalt talveajaks linna tulema! Kui nad isaga kahekesi Oapõllul elasid, siis oli iseasi, aga ema üksinda – see ei kõlba!”

      „Siiamaani on küll hakkama saanud, pole häda midagi.”

      „Ära unusta, et inimesed vananevad ja jäävad haigemaks,” ütles naine õpetlikult.

      „Kuhu me ta siin paneme? Meil on ju tematagi neli inimest ja vaid kaks tuba!”

      „Ära unusta, et see siin on tema korter!” andis Merle vastu, ja see ütlemine kõlas omamoodi etteheitena. Einar oli kõigiti hea mees, aga tal jäi puudu pealehakkamisest, et pere heaks midagi suuremat korda saata. Suurema korteri hankimisest oli Merle mitmeid kordi juttu teinud, aga Einar kaitses end nagu kilbiga: meil pole raha!

      „Laename! Kõik laenavad, miks meie ei võiks?”

      „Võlg on võõra oma, kas sa pole kuulnud!” Jutt oli sellega lõppenud ja Einar siirdus jälle oma maailma, teatmeraamatutes tuhnima. Ning nüüdki vastas mees naise meenutamisele hoopiski tõrjuvalt:

      „Ega meie neid siit välja ei ajanud, nemad tahtsid ise oma Oapõllule elama minna! Ja juba ammu, sinna on juba… neliteist aastat! Kohe läksid, kui ema pensionile jäi. Kogu häda on selles, et isa ära suri, kahekesi nad said hästi hakkama…”

      „Inimesed saavad vanemaks, aeg läheb edasi, kõik muutub,” püüdis Merle vahele öelda, aga Einar lasi oma rida edasi.

      „Siin pole meil ju ema kuskile panna, saad ju ise aru! Tead küll, kui ta linna arsti juurde tuleb ja ööseks jääb, siis pean mina poiste toas põrandal magama,” seletas Einar.

      „Noh, mitte just põrandal, sul on ju täispuhutav madrats! Saaksime hakkama küll,” arvas Merle, kuigi mitte just innukalt. Kogu jutt oli lootusetu, algatatud naise poolt vaid ühe eesmärgiga – neile on vaja suuremat korterit! Siis aga ütles kaheteistkümnene Mart ootamatult vanainimeseliku tooniga vahele:

      „Mis elu see siis oleks, kui vanaema linna kolib – pead-jalad koos, pole ruumi istuda ega astuda. Siis peame hakkama püsti magama!”

      Arutati veel siia-sinna ilma mingile otsusele jõudmata ja lõpuks tegi pereema Merle kokkuvõtte, mis küll ei pakkunud lahendust, vaid kuigipalju lohutust.

      „Kui ema sellest praegusest hädast terveks saab, siis peame tema elu kergendamiseks midagi välja mõtlema! Suvel ta rääkis, et tahaks pesumasinat osta, aga jutt sinna jäigi… Selle me peame talle küll hankima!”

      „Tal pole ju veevärki, ilma ei hakka see masin tööle…” ajas Einar vastu, kuid Merle pani kohe asjad paika.

      „Siis pead sina kõigepealt Oapõllule pumbad ja veetorud panema, et vesi köögis oleks! Sa mõtle – tänapäeval käib üksik vanainimene endale ämbriga kaevust vett toomas, ja veel talveajal, lumega!”

      „Mina pean… Ega mina pole mõni torujüri, mina ei ole elus mingisugust ehitustööd teinud, isa ei lasknud ligigi! Oapõllul korra proovisin laudu seina lüüa, aga vanamees saatis mu minema, sest laudadele jäid vahed sisse! Sõimata sain pealegi, et mul on klaverimängija käed, millega ei saagi midagi asjalikumat teha… Ja sina tahad, et ma torutööd hakkaksin tegema, sellest pole mul aimugi,” ajas Einar vastu. Tema hobi oli teaduskirjanduse lugemine, eriti huvitas teda ajalugu. Oli pärast keskkooli juttu teinud, et läheks ülikooli ajalugu õppima, aga sai isalt sedamaid võimuka vastulöögi.

      „Lolliks läinud või – seda punast võltsitud ajalugu? Meie peresse ei ole kommunisti tarvis! Minul ei ole mingit ülikooli ja näed – mina saan elus iga asjaga hakkama!” oli Artur Mangel vihaselt öelnud. Isal oli üldse komme ennast kiiresti vihaseks rääkida.

      „Torutöö jaoks peame siis meistri võtma,” arvas Merle.

      „Meistri? Kas sa kujutled, mis see maksma läheb?” küsis Einar tusaselt. Muidugi oleks ju kena ema elu igatpidi kergemaks teha, aga mis see kõik kaasa toob… Ja raha oli nende peres viimse sendini arvel.

      „Imelik – isa oskas sul kõiki töid, kuidas sina temast nii kaugele kukkusid?” aasis Merle, mehe eneseuhkust turgutada püüdes, aga too ei võtnud vedu.

      „Torutööd ei osanud temagi – kaevu lasi puurida ja pumba sinna külge panna ikka meistritel, ise oskas ainult aiakastmisvoolikut ühendada. Ja emale seletas, et üle kümne minuti ei tohi pump järjest käia, aga see oli küll rumal jutt, seda tean isegi mina…” meenutas Einar, aga kuidagi emotsioonideta, nagu asi teda ei puudutakski. Merle silmitses meest kõrvalt ja jättis siis ütlemata, mis tema sellest loost arvab. Kadunud Artur Mangel ja tema suhted perekonnaga – see oli omamoodi tabuteema, millest ei tavatsetud pikka juttu teha.

      5

      Oapõllul jätkus kevadest sügiseni rohkesti tegevust. Nii peenramaa, kasvuhoone kui mitmed lillepeenrad nõudsid harimist, külvamist, istutamist, umbrohuga võitlemist, ja mis kõige tüütum tundus – muru niitmist, sest kevadsuvel kasvas rohi tõesti silmanähtavalt. Varem oli Artur õunapuudealuse rohu vikatiga maha niitnud, aga kui haigus seda enam teha ei lasknud ja mehe lõpuks täiesti voodisse sundis, pidi Erna paratamatult ka selle kohustuse endale võtma. Siis tõid Einar ja Merle emale Tallinnast muruniiduki ning Erna lõpetas vikatiga vehkimise, mis alati abaluude ümbruse valulikuks tegi ja pealegi niitja oskamatuse tõttu inetult triibulise muruvaiba maha jättis. Selle kõrval oli masinaga ühtlaseks pügatud muru sedavõrd ilus, et Erna hakkas puudealust niitma iga nädal; põriseva ja bensiinisuitsu ajava masina juhtimine põõsaste ja õunapuude vahel nõudis küll omajagu jõudu ja osavust, vahepeal pidi ka puhkama, aga tulemus oli seda väärt. Niisugune edasi-tagasi tatsumine aga ei mõjunud Oapõllu perenaise haigele põlvele sugugi hästi, see hakkas aina enam valu tegema, ning kui perearst lõpuks naise Tallinna ortopeedi juurde suunas, avaldas röntgenipilt kogu tõe.

      „Liiges on kulunud, siin aitab ainult operatsioon! Paneme teile uue põlve,” ütles tähtsa näoga tohter sedavõrd ükskõikselt, nagu nendiks, et olete end kuskilt veidike määrinud, ma lasen kohe ära pühkida.

      „Uue põlve? See… see on ju suur operatsioon!” kohkus Erna. Muidugi oli ta kuulnud, et põlve- ja puusaliigeseid vahetatakse, aga see pidi ikka üks ränk asi olema, kui oma kondid katki saetakse ja pooled neist minema visatakse… Ja nüüd on ka tema selleni jõudnud! „Kas tõesti ei saa mingit rohtu või…?”

      „Teid enam rohi ei aita, kõhre on läbi kulunud. Ja tavaliselt on niisuguse