Veel on aega. Erik Tohvri

Arturi peas toimus ja millised ideed seal sündisid, jäigi ainult tema teada, vähemalt senikauaks, kuni need materiaalselt realiseerusid ja kõigile nähtavaks muutusid. Erna pidigi leppima lootusega, et kui mehel jätkub oskusi, küllap siis ka tema tegevuse lõpptulemus toob kogu perele rõõmu ja rahuldust.

      Suviste puhkuste ajal sukelduski Artur üle pea ehitamisse, töötas päev päeva kõrval varavalgest hilisõhtuni. Alustas elumajaga kokkuehitatud laudast, vedas sealt välja ammused kuivanud sõnnikujäänused ning hakkas maanteepoolsesse välisnurka kõigepealt sauna ehitama. Tõi kogu vajaliku materjali oma „Zaporožetsiga” kohale, nii lauad, tsemendi kui korstnakivid, auto kõrvalistme asemele seatud pesuvannis isegi liiva ja mereäärsest saviaugust savi. Kooperatiivipoest õnnestus osta suur malmkatel, millele ta kerise kõrvale kolde ladus, ning kui esimene suits uuest saunakorstnast välja keerles, oli oma tööga ülimalt rahul.

      „Valmis! Nüüd ma puhkan,” ütles ta Ernale, tegi ilmselt just selleks sündmuseks toodud viinapudeli lahti, istus õue õunapuu alla pingile, rüüpas ja hammustas külmikust toodud vorstijupist suutäie. Käis vahepeal katla alla tuld lisamas ja rüüpas jälle, kuni keeras end sinnasamasse murule magama, telliskivi padjaks pea all.

      Taevake, kui noored me siis veel olime! mõtles Erna heldinult. Artur oli küll juba nelikümmend kuus, aga mina veel kolmkümmend neli ja Einar vaid kaheksane, ohkas naine ja väristas õlgu. Heitis pilgu õuele, kus talveõhtu aina hämaramaks muutus, ning tundis, et maja hakkab külmaks kiskuma. Kevad oli veel kaugel, nii pliit kui ahi hommikusest kütmisest jahtunud ja nõudsid järjekordset puusületäit.

      4

      Üks pealinna suuremaid ehitustarvete kauplusi elas oma igapäevast tööelu. Kõrgete riiulite ja muude väljapanekute vahel liikus alatasa uudistajaid, kellest kaugeltki kõik ei olnud ostjad; ehitustarvete pakkujaid oli linnas palju ning suurema ostu puhul oli mõistlik mitmed kauplused läbi kõndida ja müügikonsultantidega juttu teha, et vajaliku kõige odavama hinnaga kätte saaks. Niiviisi talitasidki need, kes oma rahakoti sisu enne suuremaid oste hoolikalt kaalusid ja raha väärtust tunnetasid; kindlasti oli aga niisugune teguviis omane pensionäridele ja teistele vähese sissetulekuga kodanikele. Just see esindusliku välimusega kauplus oma rikkaliku kaubapakkumisega meelitas paljusid möödakäijaid sisse astuma ka lihtsalt huvist uuemate, ikka inimese hüveks välja mõeldud esemete vastu, ja paljud uudistajad võtsid niisugust poodlemist nagu mõne kunstinäituse või muuseumi külastamist, seega nauditava eneseharimisena.

      Einar Mangel oli igasuguse kaubariiulite vahel saaliva publikuga ammugi harjunud ja oskas juba inimese näoilme järgi eristada tõsise ostusooviga külastajaid nendest, kes talle ainult uudishimust mõne küsimuse esitasid. Müüja-konsultandi amet eeldas asjatundmist ja siin töötatud kaheksa aasta jooksul oli mees selleks ametiks vajalikud oskused omandanud; põhjalik tutvumine järjest uuenevate materjalide, seadmete ja tööriistadega kuulus tema töökohustuste hulka. Selline hariv osa tööülesannetest oli Einarile palju huvitavam kui tüütu põhikohustus neid teadmisi päevast päeva kümnetele ja sadadele kauplusekülastajatele edasi rääkida. Mõnele kinnisema peaga küsijale seletamine oli eriti tüütu, sest loomu poolest ei olnud Einar eriti seltsiv ega jutukas. Tema oli rohkem teoinimene, kes oma praeguse ameti poolenisti juhuse läbi leidis – lihtsalt ehituskaubanduse alale siirdunud kunagine koolivend oli osanud talle müüja-konsultandi töö huvitavaks rääkida ja seejärel tööle värvata.

      Mobiiltelefon Einari taskus hakkas trillerdama.

      „Ema…? Miks sa niisugusel ajal…?”

      „Ma mõtles-sin, et pean vis-st s-sulle helis-stama… Mul hakkas-s pea natuke ringi käima, ma kukkusin õues kõndides maha ja nüüd on pea justkui s-segane otsas…” kostis telefonist kiirkõnes. Rääkija hääl kõlas kuidagi võõralt, kohati justkui susisevalt ja katkendlikult.

      „Mis sa räägid – kukkusid maha? Kas sa lihtsalt komistasid või jäi jalg nõrgaks?” muutus poeg tähelepanelikuks. Juhtus haruharva, et ema oma tervisehädadest rääkis või koguni nende üle kaebas; isegi selle, et ta oli aina enam lonkama hakanud, oli Einar suvel Hiiumaal käies ise avastanud. Ema aga lõi poja pärimise peale vaid käega: ah, vanainimese asi, ära pane tähele… Ja nüüd helistab, et kukkuski maha!

      „Ega midagi hullu ei juhtunud, justkui mingi pööritus tuli peale, maa ja taevas hakkasid ringi käima. Siiamaani on pea uimane ja natuke valutab ka, mitte just kõvasti…”

      „Kukkusid ja lõid pea ära? Kus sa praegu oled, toas või õues?”

      „Õues juhtus, enam püsti tõusta ei saanud, siis tulin käpakil tuppa. Nüüd sain tooli peale istuma, aga püsti tõusta veel ei julge, kardan, et kukun jälle maha,” tunnistas Erna.

      „Kas sa kiirabisse helistasid?”

      „Ei… Kas sa arvad, et peaks või? Vast läheb niisama üle.”

      „Sa helista kohe kiirabisse! Tulevad Kärdlast kohale ja vaatavad järele, mis sinuga tegema peab. Mina siit ei ulata ju sinu heaks midagi tegema!” nõudis Einar resoluutselt ja tundis end hetkel rohkem isegi ahistatuna kui murelikuna. Oli niisugust muret ka veel vaja, ema on alati ise hakkama saanud!

      „Ega ma tegemise pärast… Mõtlesin, et sa peaksid teadma. Et kui ma enam telefonile ei vasta, ju ma siis olen issanda karja läinud,” püüdis Erna sõnumit huumoritoonil pehmendada, aga see ei jõudnud pojani.

      „Kohe helista kiirabisse! Kuuled? Luba, et helistad!”

      „Olgu-olgu… eks ma siis helistan pealegi. Kas sinu peres on kõik terved?”

      „Jaa, meil pole häda midagi!” On inimene, ise vaagub hinge, aga küsib teiste kohta… „Helista kohe kiirabisse ja pärast mulle tagasi!”

      Einar Mangel katkestas ühenduse ja püüdis kõnest tekkinud rahutust maandada, jalutas riiulite vahel ja silmitses kaupade hinnasilte nende sisusse tungimata, nagu näeks neid esimest korda. Halvad sõnumid lähedaste kohta panevad inimese muretsema; tuli meelde, kuidas ema oli pärast isa surma Hiiumaalt samamoodi just sel hetkel helistanud, kui ta kaupluses ostjale midagi püüdis selgeks teha, aga tema ei saanud esialgu arugi, millest telefonis räägiti.

      „Nii et isa läks nüüd ära,” oli ema öelnud.

      „Läks ära? Kuhu ta läks, ta on ju haige!”

      „Läks teise ilma. Suri täna kella kahe paiku.”

      Jah, isa minek oli ette teada, maovähki oli ta endas vist juba aastaid peitnud ja selle vaevused viina toel maha salanud. Alles siis, kui valud üle jõu hakkasid käima, viidi ta ema nõudmisel haiglasse ja sealt sai ka diagnoosi – vähk, aga juba liiga laiali läinud, et opereerida. Saadetigi koju valuvaigistite toel surema, aga et nüüd ema ise on nii hädiseks jäänud: kukkus maha! Mis tal võis küll juhtuda?

      Noorematele inimestele tunduvad surmahaigused vaid elu ääremail kollitavate tüütute ja ebameeldivate nähtustena, mis neid ei puuduta ja mille hirmutavat tõsidust ei osatagi tajuda. Oma vanemaid võetakse tihti tõeliselt igikestvate taevasammastena, kes lihtsalt ei saa kaduda, sest taevas ei tohi ju alla kukkuda; nemad peavad olema ja jääma. Aga et nüüd ema, alati reibas ja optimistlik inimene on ootamatult ja salakavalalt vaid lihtsurelikuks muutunud, see tõdemus oli Einarile seniolematu ning täiesti võõras. Nii võõras, et lõplikult kohale ei jõudnudki.

      „Ema helistas, oli maha kukkunud,” ütles ta naisele, kui oli õhtul koju jõudnud.

      „Kukkus? Millal siis? Mismoodi, praegu ei ole ju libe aeg?” Merle kattis parajasti õhtulauda ja jäi, taldrik käes, selgitust ootavalt mehe poole vaatama.

      „Lõuna paiku helistas, et oli õues pööritust tundnud, kukkunud ja käpuli tuppa roomanud.”

      „Issand jumal! Ja siis? Murdis kukkudes mõne luu ära või?”

      „Ei tea… Peas oli paha hakanud, käskisin tal kiirabi kutsuda. Mis ma muud teha sain!” Mees tõmbas kulmud kortsu ja laiutas õigustavalt käsi.

      „No ja pärast? Mis selgus?”

      „Ei tea, rohkem ta ei