Veel on aega. Erik Tohvri

teadmine, et ta on õige ja eksimatu. Läks aastaid, enne kui Erna õppis mehe iseteadvuse ilmingutest lihtsalt mööda vaatama ja üritas neid kodurahu huvides mitte tähele panna. Aga pärast seda, kui Artur oli oma seitsmekümne viienda sünnipäeva ära pidanud ja ennast paari sõbra seltsis tõesti käpuli joonud, sai naise mõõt täis ja ta ütles välja, mida ta temast arvab. Imekombel ei sündinudki sellest hiigelsuurt pahandust – mees istus autosse, tõi poest veel ühe pudeli viina, jõi selle oma töötoas tilgatumaks ja ilmus tuppa alles järgmisel päeval, justkui polekski midagi juhtunud. Ning nad elasid edasi nagu enne – kõrvuti, aga kumbki sisimas oma elu.

      Erna oli Arturi iseärasuste ja nõrkuste suhtes osanud endale paksu kaitsekooriku peale kasvatada. See oli paratamatus, sest abielu oli talle ammugi sisendanud kindla teadmise: tema mehe harjumustes midagi muuta ei ole võimalik. Sellest koorikust oli igapäevaelus suur abi, et end mitte liialt muretsema mõelda või suhtlemises järjekindlalt ahistatuna tunda; selle kooriku kandmist hõlbustas teadmine, et Arturil oli ka terve rida niisuguseid omadusi, mille poolest ta nii mõnelegi külamehele oleks võinud eeskujuks olla. Kõigepealt meeldis Ernale Arturi tahe ennast säästmata lakkamatult tegutseda, üha uusi asju välja mõelda ja neid ellu viies hommikust õhtuni midagi meisterdada; paraku kippus liigne enesekindlus teda vahel alt vedama ja sellepärast tuli nii mõnigi töö ümber teha. Oapõllule oli Artur lisaks elumaja remontimisele ehitanud veel kasvuhoone, pumbamaja ja lõpuks talle kõige hingelähedasema – korraliku kõrvalhoone, kus ühe katuse all olid nii garaaž kui ruumikas, siit-sealt hangitud masinatega sisustatud puidutöökoda.

      „Siin ma hakkan hiidlastele mööblit tegema!” oli ta enesekindlalt väitnud ja kuigipalju läks see ka tõeks – tema tehtud väikemööblit, korralikult lakitud pingikesi ja lauakesi käis mees mitmel pool müütamas ning need läksid tõesti kaubaks. Artur Mangeli algne tööhoog aastate lisandudes küll tasapisi rauges, kuid mees tegutses lõpuni – senikaua, kuni salalik haigus edasi arenedes jalad alt võttis ja pikaks ajaks lamama pani. Kuni päevani, mil tema elu lõplikult kustus.

      Pärast kaotusega harjumist jõudis pikkamisi Ernani selle kurva tõe teine pool – enam ei ole vaja muretseda, et mees vindise peaga oma puutöökojas kreissae või höövelmasinaga endale viga teeb või keelamist kuulamata autoga sõitma läheb ning iseenda või – Jumal hoidku! – koguni mõne teise surnuks või sandiks sõidab.

      Talveperioodil, kui Oapõllul õuetöid ei olnud, meeldis Ernale ruumikas, soojaks köetud taluköögis akna ääres istuda, pilku üle talvise lumepuhtuse lasta ja sinna vahele oma meenutusmõtteid heietada. Kevadepoole hakkasid päevad aina pikemaks minema, päike käis üha kõrgemalt ja kuigi see eluja tujulooja ennast mõnel päeval veel paksu pilvekatte taha peitis, muutis iga päevaga lisanduv valgus üksluiseks jäänud talvise elu jälle rõõmsamaks.

      „Mu kevad algab peale jõulu juba…” püüdis Erna igiammu loetud Marie Underi luuletust deklameerida, aga jätk ei tulnud meelde ja pingutus kiskus lauba kortsu. „Ei ole enam seda mälu, mis koolitüdrukuna oli!” mõtles ta tusaselt jätkata püüdes, aga üritus sellega ka lõppes. Vanadus, seitsmekümne viies sünnipäev varsti käega katsuda, sinnani on ainult poolteist aastat… mõtles ta, aga see mõte ei toonud tuska, vaid oli rohkem imestav, et inimese tunnetuslik ajataju ei küsi kellast ega kalendrist. Mida vanemaks saadakse, seda kiiremini aeg lendab, hommikud-õhtud vahelduvad nagu vahiks televiisorit!

      Pikad talveõhtud jagas Erna Mangel vajalike kodutoimetuste, televiisori ja lugemise vahel. Lugemismaterjali järel tuli käia vallakeskuse raamatukogus, kus ta varem oli alaline külaline; siis hakkasid need käimised valusaks muutunud põlve tõttu aina harvemaks jääma kuni katkesid sootuks, sest valulik jalg lubas küll kuidagimoodi kõndida, aga jalgratast tallata enam mitte. Raamat aga polnud leib ega võipakk, mida sai mõnel poodi sõitval naabril paluda tuua; huvitav, lugemiseks sobiv raamat oli vaja tingimata ise välja valida. Pealegi polnud ajalehes või televiisoris soovitatud uuemat kirjandust lihtne saada, need raamatud olid raamatukogus alailma välja laenutatud, järjekorrasaba taga. Nii jäigi vaid üle leppida televiisori ja koju tellitud ajalehtedega, mida möödasõitev postiljon Oapõllu kirjakasti poetas, ning seda enam jäi aega keskenduda oma mõtetele.

      Oapõllu köögis akna ääres mõtteid heietades tuli Ernale tihti tunne, et ta istub kihutava rongi viimases vagunis, silmad ikka tahapoole, temast mahajäävale elule suunatud. Ning ta koges aina enam, et ka pilku ettepoole heites möödub oodatud sündmus nüüd ikkagi vaid vilksatusena, liiga kiiresti, et oleks võimalik sellest pikemalt osa või hingekosutust saada.

      Kõige kurvem oleks vanas põlves üksi jääda, olid nad Arturiga nii mõnigi kord arutanud, kui mees trehvas kaine ja heasoovlikult häälestatud olema. Aga ikkagi jõudis kätte see, mis oli juba nende sünniaegadega ette nähtud – Artur oli vanem ja läks esimesena. Kindlasti oleks seda minekut saanud mõne aastakese edasi lükata, kui mees oleks viinaga piiri pidanud ja võtnud korralikult arsti määratud rohtusid. Paraku pidas Artur end ka arstidest targemaks, neelas tablette vaid enesetunde järgi, ja alles siis, kui ravimatu tõbi ta voodisse murdis, hakkas regulaarselt oma tablette nõudma, nagu tahaks kaotatut tasa teha; siis aga oli juba lootusetult hilja.

      Pärast pensionile jäämist ja maale kolimist oli viinanõrkus mehe üle aina enam võimu võtnud ja vananedes üha sagedamini välja löönud. Erna arvates nägi mees viinas palsamit vanadusega kaasnevate mis tahes hädade vastu, ja naine teadis, et tal polegi mõtet neid nõrkushetki alatasa taunima hakata, see poleks peale järjekordse pahanduse midagi andnud. Targem oli säilitada kodurahu, ja kui teda ei ärritatud, oli Artur vindisena enamasti lõbus ja heasoovlik.

      Aga viinapudeli juures kadus mehel igasugune enesevalitsus. Kui mõni tuttav pudeliga külla tuli või mees ka üksi olles Erna peidetud pudeli kätte sai, kadus selle sisu kiiresti ja viimse tilgani kõrisõlme taha. Täis viinapudeliga ühe katuse all ei saanud Artur elada, see oli Ernale ammugi teada. Meest haaras siis vastupandamatu hasart, pudelit avades ta käed isegi värisesid; esimene lonks tegi tee lahti ja siis kadusid igasugused pidurid, jäi ainult ahnus: veel, veel… Enamasti kõik, lõpuni!

      Veel linnas elades ja kunstikombinaadi nime kandnud ettevõttes tööl käies oli Artur mitmete oskustega töömehena üsnagi hinnatud. Mehe õige amet ja ametinimetus oli Ernale mingil määral segaseks jäänudki – kord nimetas ta end maalriks, siis remondimeheks, vahel isegi kunstnikuks, ja heas tujus olles oli muigamisi sinna juurde seletanud, et ta aitab kõiki, kes ise ei saa oma tööga hakkama.

      „Keda sa siis aitad? Kunstnikke ka või?” oli naine pärinud.

      „Muidugi! Mis nendest, ma aitan isegi direktorit!”

      Seegi oli omamoodi tõsi, sest ettevõtte harrastuskalameeste punti, kes Matsalu lahele nädalavahetustel väljasõite tegi, kuulusid teiste hulgas nii direktor Ojamets kui ka majandustöötaja Artur Mangel. Ning ühisel hobil oli kindlasti oma osa selles, et ülemuste soosikuna oli Arturile lubatud natuke rohkem kui mõnele teisele. Ning mehe loomupärane viinalembus oli nendest iganädalastest kalalkäikudest ainult toetust saanud ja süvenenud.

      Erna päritud Oapõllu taluke avas Arturile uue ja peaaegu ammendamatu tööpõllu, mis senised kalalkäigud ja nendega kaasnenud pahed hoopiski tagaplaanile jättis. Selle asemel pakkis mees naise, poja ja nädala jooksul hangitud ehitustarvikud autosse ja iga reede õhtul oli Hiiumaale minek. Rohuküla sadamas sai tihti pikalt praami oodata, sõitjaid oli palju, ja siis jalutas Artur närviliselt mööda kaid, sest ihkas võimalikult ruttu Oapõllule jõuda, et nädala jooksul kavandatut teoks teha.

      Erna mäletas hästi, kuidas mees esimesel tutvumiskäigul seal kõike rahulolematult, isegi varjamatu halvakspanuga silmitses, aga lõpuks nähtavasti ümbritsevast loodusest ja mere lähedusest innustust sai ning nentis:

      „Jaa, tööd siin on, sea moodi tööd… Aga eks ma olen ennegi sitast saia teinud, ja ehitustööd ma oskan!”

      Artur Mangel oli tõepoolest lahtiste kätega, aga oma tegemistes paraku ülimalt enesekeskne mees, kes kellegi nõuandeid kuulda ei võtnud. Ernale oleks meeldinud kõike nende tulevasse suvekodusse puutuvat koos arutada ja ühisel nõul kavandada, aga tema katsed omalt poolt soove avaldada olid mehele äärmiselt vastukarva. Naise mis tahes ettepanekud ja soovitused võisid temalt sedamaid