Laenatud rõõmud. Erik Tohvri

võrreldagi … See aeg on õnneks möödas, enam ei proovitagi korralikku maja ise ehitama hakata. Ise võib teha ainult mõned lihtsamad tööd, mis silma ei paista, aga muu tuleb õigetel ehitajatel teha lasta. Jälle raha, kurat võtaks!

      Nende mõtetega Elmo Räni uinus, olles enne veel teinud kindla otsuse juba järgmisel päeval üht-teist selgitama hakata. Näiteks ehituskrundi hinda küsida. Võib-olla uurida ka seda, mis keskmise maja püstipanek maksta võiks. Ja seda, kuidas neid asju üldse ajama hakata …

      Hommikul ärgates koges mees rõõmuga, et magus ööuni ei olnud õhtuseid mõtteid kaasa viinud ega isegi mitte tuhmistanud. Need olid alles, olid veelgi erksamad ja lausa sundisid asju ajama.

      Kui Metsavälja maadeomanik ja kinnisvaraarendaja Mart Ungas, lahutamatu ehitusplaan näpu vahel, teealust siluva buldooseri juures seisma jäi, arvas Elmo olevat paraja aja uurimisega algust teha. Ta peatas masina ja hüppas maha.

      „Kas on aega paar sõna rääkida?”

      „Eks ikka … Mis viga, kas teesiht ei ole õigesti maha märgitud?” küsis Ungas.

      „Ei, jutt ei ole sellest … Ma tahtsin küsida – missugused majad siia tulevad? Kas üksikuid ehituskrunte ka müüma hakkate?”

      „Jaa, muidugi! Näe, üksikelamud tulevad sinna lagedale. Põllule.”

      „Ah nii … Aga siia, metsa äärde?”

      „Siia tulevad ridamajad, esialgu üks, hiljem veel kolm. Miks sa küsid, kas tahad ehitama hakata?”

      „See et … Mõtlesin jah, et kui jõud kannaks. Aga pole aimugi, mis see maksma läheb,” tunnistas Elmo. „Palju siin krundi hind võiks tulla?”

      „Arvestus näitab, et vast seitsesada krooni ruutmeeter. Tuhandene krunt maksab siis seitsesada tuhat krooni.” Mart Ungas püüdis seda öelda toonil, nagu räägiks igapäevase leiva hinnast.

      „Nii palju!” kohkus Elmo. Ilus tulevikupilt hakkas hetkega kahvatuma. „Palja maa eest nii palju!”

      „Ei ole paljas maa! Me ehitame ju teed ja paneme elektrikaablid ja veevarustuse ja kanalisatsiooni … Kõik mis vaja, sa mõtle, mis see kokku teeb! Pumbajaam ja alajaam ja puhastusseadmed – kõik see läheb kruntide hinna sisse. Mina pean ju kõik need välja maksma!”

      „Nojah, aga ikkagi. Kui veel maja lasta ehitada, mis see siis kokku maksma läheb …” Elmo oli valmis pettunult juttu lõpetama, aga mehe nördinud nägu äratas Mart Ungase tähelepanu.

      „Sul oli siis kohe tõsine plaan või?”

      „Nojah, mõtlesin, aga … Ei sellest ei tule siis midagi, ega mina ei ole mõni miljonär,” ütles Elmo nördimust varjamata. Õhuloss oli purunenud, ta pöördus, et ära minna.

      „Kas sa ridamaja boksi ei taha? See on ju peaaegu sama hea kui oma maja! Aga odavam, krundi ja ehitamisega pole mingit muret.”

      Elmo Räni seisatas.

      „Ridamaja boks …” Mees ei suutnud hoobilt uue mõttega kaasa minna. „Mismoodi see on? Ja mis see maksta võiks, et odavam?”

      „Seal on kõik mis vaja. Neli tuba, saun, auto varjualune …”

      „Ja mis see maksab?” kordas Elmo.

      „Täpselt veel ei oska öelda, aga … Arvata võib, et kuskil kolme, kolme ja poole miljoni ringis. Võib-olla ka vähem, ma pole veel lõplikku hinda kalkuleerinud. Igatahes palju odavam kui oma krunt ja maja.”

      „Ja see tuleb sinna metsa äärde, mitte lagedale põllule?”

      „Just! Ridamaju on ette nähtud kokku neli, parajate vahedega, et üksteist ei segaks. Ja tahapoole jääb ainult mets,” seletas Mart Ungas juba kaupmehe toonil. Sisetunne ütles, et tema ees seisab esimene tõsiselt võetav klient. Üks nendest, keda ta edaspidi võib-olla kümnete kaupa peab pehmeks rääkima, et kavandatud kasumiraha kätte saada. Teadmine turjale rõhuvast hiigelsuurest pangalaenust kummitas, selle noormehe huvi aga kinnitas, et kavandatu on õige ja raha hakkab tagasi tulema.