Laenatud rõõmud. Erik Tohvri

kaitstud eluõigus antud, just nagu tahtes kompenseerida seda, et need eelmiste riigikordade ajal olid keelatuna põranda alla surutud.

      Küllap olidki raha, rikkus ja selle kaudu võimu poole püüdlemine ajendiks, miks ka Mart Ungas veel pensioniea lävel oli kinnisvaraarendaja raske, kuid suurt tulu tõotava töö ette võtnud. Asi algas siis, kui Mart ootamatu juhuse läbi Metsavälja külas asuva talu maade ja metsade omanikuks sai. Oma lellest, kellele Orviku suurtalu oli kuulunud, ei teadnud ta rohkem kui seda, et too oli koos perega juba enne tema sündimist Siberisse küüditatud; selleks ajaks, kui Mart teismeliseks sai ja maailma asjadest üht-teist taipama hakkas, olid küüditamisajad kaugel seljataga ja kuulusid tema arvates minevikku. Ja ega tal siis polnudki põhjust oma isalt lelle ja tema talu kohta üksikasju pärida, temale olid niisugused probleemid võõraks jäänud.

      Ootamatult tekkis Siberis kaduma jäänud Orviku talu peremees Oskar Ungas jälle Mardi igapäevaellu ajalehesabas nähtud kuulutuse kaudu. Maa-amet otsis kunagise suurtalu pärijaid, ja lehes juhuslikult oma perekonnanime märganud, luges Mart kuulutuse läbi. Ning seepeale elustusid mälus kunagi isalt kuuldud lood sellest, kuidas too oli omal ajal käinud Orvikul heina tegemas ja kartuleid võtmas. Nimed Ungas ja Orviku – need olid pidepunktid, mille ajel Mart maa-ametisse kõndis ja sealt tõelise uudispommi sai: ta oli kuuekümnehektarilise Orviku põlistalu ainupärijaks osutunud.

      Muidugi ei kulgenud pärimisprotsess lihtsalt, bürokraatiamasin oli selleks liiga täiuslikult konstrueeritud. Nõuti igasuguseid tõendeid ja õiendeid nii arhiividest kui ka perekonnaseisuametist. Kõige tähtsamad olid tõendid selle kohta, et kunagi Ungenbaumi nime all endale Orviku talukoha ostnud mees oli olnud tema, Mart Ungase lihane onu ehk täpsemalt väljendudes lell, kui ka selle kohta, millal ja mismoodi lelle järeltulijad olid surnud või kadunuks tunnistatud. Oli vaja tõendit, et vanaisa Juhan Ungenbaumil oli kolm poega, oli vaja tõendit, et vanim neist sai Vabadussõjas surma ja et kaks järelejäänut 1935. aastal oma nime Ungaseks eestistasid, oli vaja ema-isa abielutunnistust, rääkimata iseenda sünnitunnistusest. Kõiki neid pabereid mööda ametiasutusi taga ajades oli Mardil mitmel korral tulnud tahtmine käega lüüa ja kogu asjaajamine sinnapaika jätta, aga pealinna ümbruses järjest kasvav ehitushullus näitas, et ettevõtmine on perspektiivikas. Ning Mart Ungas võitles lõpuni, ootas ära ligi aastapikkuse pausi, mil katastridokumendid tema nimele ümber tehti, ning oligi lõpuks Metsavälja küla Orviku talu maade täieõiguslikuks peremeheks saanud. Aga see polnud kaugeltki kõik – halastamatu bürokraatiamasina hammaste vahele tuli aina sööta uusi tõendeid, taotlusi ja arenduskavasid, mis läksid järjest rohkem raha maksma. Paratamatult tuli sellesama päranduse tagatisel kopsakas pangalaen võtta, selleks mitmete ametiasutuste uksi kulutada ja – mis seal salata – nii mõnelegi juhtfiguurile meelehead pakkuda, enne kui Metsavälja tulevase elamukvartali perspektiivplaan koostatud ja kinnitatud sai.

      Nüüd ajas Mart Ungas plaanil sõrmega järge, tõstis vahetevahel pead ja püüdis paberil leitud punkte maastikul silmadega paika panna. Plaanil oli metsakaenlasse joonistatud kaarjas tänav, mille ääres asuvad ehituskrundid otsapidi põlispuude alla ulatusid. Metsapalistus andis tulevastele ehitustele kauni rohelise raamistuse ja tõotas sealseid elanikke külma põhjatuule eest varjata, seega pidid need metsaäärsed krundid ilmselgelt kõrgemat hinda maksma.

      „Sinna tulevad ridamajad … Neli tükki. Neli neljaboksilist ridamaja. Ja tänavale panen nimeks Orviku, onu talu mälestuseks …” mõtiskles Mart endamisi ja sulges hetkeks silmad, püüdes rohelise metsamüüri taustale tulevasi heledaid maju kujutleda. Jah, paremat kohta elamiseks annab otsida, kindlasti hakatakse siia lausa tormi jooksma …

      2

      „Kas sa, Evelin, oskad ette kujutada, et kakskümmend aastat tagasi oli Tallinnas ainult üksainuke kaubamaja?” küsis Mikk Laidur.

      Nad sõitsid hiljuti avatud kaubanduskeskuse eskalaatoril ülakorrusele, teismeline tütar eespool ja neljakümnendates isa astme võrra madalamal.

      „Mis sa ütlesid?”

      „Kas sa tead, et paarikümne aasta eest oli Tallinnas vaid üks kaubamaja?”

      „Mis sa … Tõsi ka või? Rohkem ei olnudki?”

      „Ei olnud! Mõned universaalkauplused olid ja üksainus kaubamaja.”

      „Mis need … univer-saalsed olid? Mis seal müüdi?”

      „Kõike müüdi – riideid, saapaid … Pikal tänaval oli sõjaväekauplus, seal müüdi kohe esimeses letis ohvitseride vormimütse ja paguneid,” seletas isa muiates. Meenutus tollest ajast tundus järjekordset kiiresti kerkinud kaubanduskeskust silmitsedes tõepoolest uskumatu.

      „Ohvitseride mütse müüdi! Naljakas!”

      „Just! Ja ega siis niisugust asja ei olnud, et käid poes ringi ja saad kaupa ise katsuda. Kõik oli leti taga riiulis, müüja näitas … Muidugi kui oli, mida näidata,” lisas vanem, aga see seletus ei jõudnud enam tüdrukuni. Nad olid teisele korrusele jõudnud, astusid eskalaatorilt maha ja seisatasid ringi vaadates, kuhupoole astuma hakata. Väiksemat kiskus vastupandamatu jõuga sporditarvete osakonda, kus muude kaupade hulgas kirevavärvilised lakist kiiskavad jalgrattad pilku püüdsid.

      „Isa, ma ju nii väga tahaksin …”

      „Mida? Mis sa tahaksid?

      „Noh, ma olen ju rääkinud …” Lapse pilk näitas isale eksimatult suuna kätte.

      „Jalgratast? Evelin, kullake – kus sa sellega sõitma hakkad? Linnas autode vahel? Ja sa pole veel kaksteist täiski.”

      „Ma ju tuleval aastal saan … Ja ma olen suurt kasvu, ise ütlesid!”

      Isade ja tütarde vahel valitseb eriline, kõrvalseisja jaoks isegi tabamatu side. Isade vahekord poegadega on teistsugune, omamoodi seltsimehelikum ja kindlasti karmim, sest poisist peab mees saama; tütres näeb isa aga kõigepealt tulevast naisinimest, kedagi, kes õrnust ja hellitust vajab. Tütrel on isa hingele alati lihtsam ligi pääseda kui pojal.

      „Sul ei ole ju sellega kuskil sõita …” kordas Mikk Laidur, aga tundis, et öeldu kukkus välja ebalevalt ja sugugi mitte vankumatult. Kui ta veel nuruma hakkab, siis ma küll ei suuda kindlaks jääda, mõtles mees.

      „Aga issi …”

      Taevake, ta ei ole mind juba aastaid niimoodi nimetanud! Pärast kooliminekut vist küll mitte!

      „Noh?”

      „Sa ju rääkisid, et me varsti ostame maale, kuskile ilusasse kohta korteri või maja või … Seal on mul kohe jalgratast vaja! Ja kui nüüd see väikevend tuleb, siis jääb meil linnas ju kitsaks!”

      Väikevend … Maire oli seitsmendat kuud rase. Ultrahelis oli tõesti öeldud, et tuleb poiss, aga …

      „Mine tea, äkki tuleb sulle hoopis õde,” arvas isa.

      „Mul ükskõik, mängukaaslast ma temast enam nagunii ei saa.” Evelin ütles seda päris täiskasvanu toonil ja Mikk Laidur mõtles, et tüdruk on tõepoolest suureks kasvanud. Aga too jätkas sedamaid nina kirtsutades: „Eks siis on teada, et kõik mu vabadus on otsas! Muidugi pean mina teda hoidma ja kussutama hakkama.”

      „Ole nüüd rahulik, palju siis sina … Sina pead koolis käima ja õppima. Ja kui vaja, eks me pea kõik üksteist aitama, oleme ju üks pere,” püüdis isa lepitada. Temagi oli endamisi samamoodi mõelnud, aga lõpuks leppinud sellega, et beebi majjatulek toob peale rõõmu ka tüütuid kohustusi. Paarkolm aastat on kodurahu igatahes häiritud. Saaks ometi nii, et lapsed kohe kümneaastastena sünniksid!

      „Te oleksite võinud ju selle asja varem ette võtta! Siis, kui mina veel väike olin, nüüd oleks see vennake juba asja eest.” Tüdruk marssis otsejoones jalgrataste poole, ta oli hääletooni järgi isa kindluses mõra leidnud. Vanem aga ohkas salamisi – etteheide oli kindlasti õige, aga hakata lapsele seletama, et kõik need aastad kulusid selleks, et pere kindlalt jalgadele panna, end taastekkinud vabariigi ajal asutatud eksperimentaaltehases Mugav Mööbel sisse töötada ja osakonnajuhatajaks saada … Mikk Laidur oli ametiredelil lausa ennastunustavalt ülespoole rabelenud, Maire arstina