Laenatud rõõmud. Erik Tohvri

      LAENATUD RÕÕMUD

      1

      Iidne linn ringutas võimukalt nagu vangistatud hiiglane, kes püüab end ahistavaks muutunud köidikutest vabastada. Muistsel ajal Toompea künkalt alguse saanud ja noorpõlves ennast paksu kaitsva paemüüriga kiivalt ja kartlikult ümbritsenud, venis see aegade jooksul aina suuremaks ja muutus vormituks nagu kummipaelast ring, mida korraga mitmest küljest sikutatakse. Põhja poolt mere ja lõunast järvega piiratuna hakkas üha mitmenäolisemaks muutuv inimasum venima nii itta kui läände ja kasvatas endale külge kilomeetrite viisi ilmetuid betoonmajade kvartaleid, mis polnud sugugi inimsõbralikud. Linnapiir muutus haraliseks ja sakiliseks ning polnud aina enam autosid kasutavate elanike jaoks enam üldsegi mitte vajalik. Vallandunud ehitusbuum haaras ka linnapiirist väljapoole jäänud külad ning need muutusid tundmatuseni; ohjeldamatu ehitamiskire ohvriks langesid veel hiljuti rukkipäid hõljutanud viljaväljad, jõeäärsed heinamaad ja isegi luiteharjaline mererand. Kõikjale tekkis uusi elamukvartaleid nagu vihmajärgseid seeneringe, ning nagu seeni on igasuguseid, suuri ja väikesi, tugevaid ja õrnakesi, valgeid, kollaseid, pruune ja täpilisi, nii varieerusid ka ehitatavad majad tagasihoidlikest või tobedalt uhkeldavatest üksikelamutest suurte korruskasarmuteni. Sekka kerkis mõni kõrghoonegi, mida väljastpoolt ehtisid rõdude read ning milles ülakorrustele jõudmiseks tarvitses vaid lifti astuda ja nupule vajutada.

      Hallidest betoonmüüridest ahistatud linnaelanikud hakkasid aina enam looduslähedast kodu ihkama ja pöörasid oma pilgu uute ametimeeste, kinnisvaraarendajate poole. Need olid enamasti mingi firma nime taha peituvad ettevõtlikud inimesed, kes ostsid kõikvõimalike kombinatsioonide abil kokku sobivaid maatükke ja lasid seejärel nendele projekteerida ja ehitada nii tänavad kui ka veevarustuse ja kanalisatsiooni; elektri- ja telefoniühendused kuulusid samuti tulevaste elamute juurde ning kõigele sellele oli leitud ka ühine nimetaja: infrastruktuur. Osa arendajaid müüs huvilistele oma ehituskruntideks jagatud valdust tükkhaaval ja nood lasksid siis ostetud krundile väikeelamu või mõni ettevõtlikum ka korrus- või ridaelamu ehitada. Kinnisvaraarendajatele oli aga kasulikum võtta hiiglaslik pangalaen ja teha kõik ehitustööd algusest lõpuni ning siis uusi maju või kortereid juba valmiskujul pakkuda.

      Põlisesse Metsavälja külla ei olnud niisugune ehitusrinne seni veel jõudnud, kuigi koht polnud linnast kaugel – vaid paarkümmend kilomeetrit. Kunagi ammu oli Metsavälja nimi ennast täiesti õigustanud, veel üle-eelmisel sajandil mühas ruutkilomeetrisele lagendikule rajatud küla ümber põlismets, milles luusivad hundid talunike lambaid murdsid ja isegi mõne õuepeni vagaseks tegid. Maaelu arenedes tõrjuti võsavillemid järjest kaugemale, sest ettevõtlikud talumehed hakkasid oma valdusi laiendama. Kõigepealt raadati sooni ulatuvast metsast uut põllumaad juurde, jõukuse kasvades aga osteti mõisnikult, hiljem ka riigilt metsatükke lisaks. Puudest said palgid, mis uuteks elumajadeks, lautadeks ja aitadeks varati, ülejäänu müüdi saetööstustele ning raiesmikkude asemele tekkisid põllud ja kultuurheinamaad. Männimetsaga piirnev raba oli ainus, mille vastu keegi huvi ei tundnud, ja nii jäigi lõpuks männijässide ja sookailude paradiisi külamaadest eraldama vaid künklik paarisaja meetri laiune metsaviirg.

      Metsaväljast sai koht, mida vähenõudlikumad linnakodanikud suviti üsna tihti külastasid. Enamasti tuldi jalgratastel, mis see paarkümmend kilomeetrit vändata, ning enamikku tulijaist kannustas lisaks loodusega seotud mõnudele ka lihtlabane saamahimu: raba ja mets pakkusid nii murakaid, mustikaid kui ka vaarikaid, sügise poole ka pohli ja mitut liiki seeni.

      Nii nagu populaarsust koguvate kohtadega ikka, hakkas ka Metsavälja metsaandide hulk vähenema sedamööda, kuidas korjajaid juurde tekkis; pärast seda, kui metsa riivavat tolmust maanteed mööda kohalik bussiliin käima pandi, osutus Metsavälja igaühele kättesaadavaks ning marjuliste-seeneliste saak jäi üpris kesiseks, sest senisest metsatagusest paigast oli peaaegu et linnarahva tagahoov saanud. Siis aga tuli suur sõda, tuli uus võim ja maaelu muutus tundmatuseni.

      Uue korra ajal poolvägisi sündinud kolhoos kündis metsaäärsed maad ühispõlluks ja lükkas maaparandust segavad, enamasti ajahambast puretud hooned kokku, aga Metsavälja nimi oli põline, see elas kõik muutused üle. Ning siis, kui punavõim ja kolhoosid olid ajaloo kolikambrisse saadetud, hakati talusid kunagiste peremeeste järeltulijatele või sugulastele tagasi pakkuma. Paraku oli suurem osa neist juba linnastunud ega osanud maaga suurt midagi peale hakata. Leidus neid, kes nagu taevast sadanud ja kohati enam-vähem kõlblikud talumajad oma perele sobivaks kohendasid, mõni ehitas saadud maale uue ja linna moodi elamu, enamasti aga ei osanud üleöö maaomanikeks saanud teha muud kui ootamatu pärandus lihtsalt maha müüa – mõnel puhul hoopiski odavalt, lausa võileivahinna eest.

      Nii tulidki mängu ettevõtlikud inimesed, kes oskasid söötikasvanud metsaäärses põllumaas tulutoovat perspektiivi näha. Mitte igaühele ei ole ärimehevaistu antud; tavaline vähenõudlik inimene ei suudagi reaalselt kujutleda, et ta võiks üleöö rikkaks saada. Niisugune mõte kuulub fantaasia valdkonda ja enamik juhindub vanasõnast, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.

      Suurem osa neist, kes pärandatud talumaad maha müüsid, kasutasid raha mugavuste soetamiseks – kes muretses endale või oma järeltulijatele uhkema korteri, kes laskis teha senisele elupaigale uuenduskuuri, mida nüüd oli hakatud euroremondiks nimetama, kuid oli ka neid, kes leppisid vaid korterisse uue mööbli soetamisega … Aga tingimata kuulus ostude hulka uus auto, mis polnud paljudele linnakodanikele mitte vajalik transpordivahend, vaid staatuse sümbol.

      Issanda veskid on alati aeglaselt jahvatanud ja riik kui üks jumala esindajatest maa peal on nendest eeskuju võtnud. Ka Metsavälja lagendikel hakkas ajapikku liikuma kolmjalgseid atribuute tassivaid maamõõtjaid, kes maasse raudvaiu tagusid; suurem jagu tegevusest, mis maade tagastamisega seostus, jäi esialgu avalikkuse eest siiski varju. Need toimingud tehti mitmesugustes riiklikes instantsides, mis tegelesid maade pärijatele vormistamisega, koostades vastavaid plaane ja akte, ning see võttis rohkesti aega.

      Talve jooksul olid projekteerijad generaalplaanid valmis teinud, mõninga, osalt kinniste uste taga toimunud kauplemise abil nendele vajaliku kõrgete instantside kinnituse saanud ja ühel aprillikuu päikeseküllasel päeval seisis Metsavälja esialgu ainus kinnisvaraarendaja Mart Ungas harkisjalu oma auto kõrval teepervel ning vedas mootorikattele laotatud plaanil sõrmega järge. Pärast pikki otsinguid, läbirääkimisi ja hinnatingimist oli üks väiksemat sorti firma nõustunud endisele kolhoosipõllule elamukvartali rajamiseks ettevalmistustöid tegema – torustikud ja kaablid maasse paigaldama ning tulevastele tänavatele killustikust aluse rajama. Tööd pidi juba lähemal ajal alustatama.

      Mart Ungasele ei olnud ehitamine võõras – ta oli oma viiskümmend viis aastat kestnud elust ligi viisteist aastaringi kolhoosiehitustel tegutsenud ja mäletas hästi, kuidas siis veokid ja masinad ehitusplatsidel kevadporisse uppusid; sel ajal ehitati juurdepääsuteed alles viimasena, pärast seda, kui oli kuude kaupa mitmete ametiasutuste uksi kulutatud lootuses, et see töö riikliku teedevalitsuse tööplaani võetakse. Leidus siiski üks kindel instants, kust lõpuks kolhoosiehituste jaoks abi sai – see oli rajooni parteikomitee. Põllumajandus oli omamoodi püha lehm, mille saadused enamasti tollase suure kodumaa hiigellinnade elanike toidulauale rändasid; toidust oli aga alati puudus ja sellepärast püüti põllumajanduse arendamist kõigiti toetada.

      Parteikomitee … Mart Ungas muigas toonaseid probleeme meenutades hapult. Selleaegses üheparteisüsteemis tähendas partei võimu, millele pidid kõik vastuvaidlematult alluma. Partei käskis ja keelas, partei määras inimesi juhtivatele kohtadele ja võttis sealt maha. Partei oli nagu jumal, püha ja üksainus. Tollal ei osanud keegi kujutledagi, et võiks eksisteerida mitu parteid, kes valijate häälte püüdmiseks üksteisega võistlevad – või oleks õigem öelda, et võitlevad? – ja ka muidu üksteist üle trumbata püüavad. Nüüd oli niisugune aeg saabunud ja tekitanud tunde, et maailmas peab alati mingisugune tasakaal valitsema: kui kuskil midagi kärbitakse, antakse teisal juurde, ja kui midagi on paremaks läinud, siis mõni asi on samal ajal kindlasti ka halvemaks muutunud.

      Demokraatia? Mart Ungasel oli demokraatiast olnud teistsugune, võiks vist isegi öelda, et idealiseeritud ettekujutus. Reaalsus, mida ta tänapäeval kõikjal nägi, ähvardas selle aga hoopiski ümber lükata. Tõelise rahvavõimu asemel oli demokraatiast peaaegu kõikelubatavuse sünonüüm saanud; kogu ühiskonnaelu oli teinud täispöörde, raha ja eraomand olid seniolematu tähtsuse omandanud. Kummaliste, enamasti ülimalt segaste kombinatsioonide kaudu olid üleöö tekkinud rikkurid, kes võisid terveid tehaseid ja koguni kontserne