Tiivaripsutus. Mati Soonik

on avameelne naine, mis mulle väga meeldib.

06. jaanuaril, 1986Lp. Peet Vilu!

      Tervitusi alanud aastal! Jaanuari esimesel dekaadil saabus Teilt kiri (kaardikene), mille eest aitäh. Kool või koolid on Teie käekirja ära rikkunud. Püüdke mulle natuke loetavamalt kirjutada! Teie kaardikesel andis mõnda sõna lugeda kolme moodi. Ma ei ole kritikaan, vaid parajas ulatuses korrektne piiga, kellele meeldib ilu.

      Tahaksin Teie pilku juhtida veel väljendustele, mis on läinud liiva ja on isegi riivatud! Kas tuleb see hoolimatusest, teadmatusest või on kohtumismõtted Teie pea segi ajanud, et Te sirgjooneline olla ei suuda?

      Kas juba kujutate ette, et olen Teie käte vahel ja mu süütus on ohus? Igal inimesel on kriitikameel ja seega ka arvustusõigus. Isiksust arvestades saame seda kasutada taktitundeliselt.

      Nüüd siis Teie kirjast lähemalt Teile enesele seda tsiteerides ja analüüsides.

      „Samas andmete põhjal olete tipp-topp naine, kes vaat igaühes äratab enese vastu huvi. Vaat, et võib nimetada supinaine.” (Kas ikka võib?)

      Supinaine – kust kandist selline labane ja riivav väljendus pärineb? Ega ometi Hiiumaalt? Kusagil nimetati kodu ja perekonda armastavat inimest köögikataks.

      Tänapäeva mees oskab ise suppi keeta ja tuleb köögimajanduses toime, kui tal kõht tühi on. Kauplustes on pooltooteid ning konservsuppe küllalt, mis säästavad valmistamisel tööinimese aega. Kohati on köökides mugavad gaasi- või elektripliidid, mõnel pool voolab soe vesi piiramatus koguses…

      Daatum kirjakese serval (30.12.85) tekitab mõningase kahtluse Teie lauseid lugedes: „Hea, et ma Teie poolt esitatud küsimuste vastu suudan seista.” Miks vastu, aga mitte poolt? Pealegi ei ole ma Teiega sõjajalale astunud. Oli ju minu kiri Teile ainult tutvumiskuulutusele vastamine – täpsemalt esitluskiri. Mõttevahetuse eesmärgiks oli sõprus, aga mitte vaen.

      Kaardikese kolmandal poolel olete juba mõndagi taibanud, Teie pea on jahtunud. Indiviidi avastamisel olete Te aga tugevasti märgist mööda lasknud: „Teis on midagi aristokraatlikku!” Nii kirjutate, imestate ega jõua selgusele.

      Minus on, jah, midagi Teile seletamatut! Aristokraatlikkusest olen ma vist kaugel. Aga viimati ma ehk olen aristokraat…? Juurelge uuesti! „Õnn on ju targa inimese külaline”, mida tuleb püüda ja hoida. Õnne mõiste on aga igaühel väga erinev. Meil on kevadeni aega teineteist tundma õppida ja sobivuseks mõõta. Teie nõudeisse peaksin julgesti sobima. Aga hobid? Mulle tundub, et Teil on neid paljuvõitu. Kahju, sest see killustab inimest ju väga.

      Te avaldate oma eelviimast arvamust ja kirjutate: „Inimesel on sessinatses maailmas missioon täita.” Jah, see on äärmiselt rikas ülesanne nii rõõmu kui ka vastutuse poolest, mille puhul tuleb teostada palju otsinguid. Enne, kui sihile jõuame, rohkem pettume…

      Kust Te pärinete? Kas olete sündinud ja kasvanud Hiiumaal või mandril või koguni väljaspool Eestit? Kirjutage enesest, siis oskan Teid paremini mõista ja kohtumiseks julgust koguda. Kui see otsustav samm astuda, on väga palju vaja teada, et mitte pettununa taganeda. Loodan, et tulete oma vastusütlusega toime ning jään Teilt ootama eelmisest pikemat kirja. Kõike head!

      Suured tervitused!

Leelo

      Kindlasti on Leelo väga põhjalik naine. Käekiri on tal sirge ja selge, nagu on korralikule neiule kohane. Võib-olla on ta üksi elamise käigus tähenärijaks muutunud?

      Tema andmed on väga kütkestavad. Lausa võimatu on jätta talle ka seekord vastamata. Muidugi tuleb nüüd hoopis loetavamalt paberit määrida kui viimati, sest „supernaine” asemel luges Leelo välja „supinaine”. Väga raske on ennast üldse häälestada kaheksale täiesti võõrale inimesele kirjutamiseks. Sellele vaatamata pean püüdma senisest selgemalt enesele võetud kohustust täita.

      Loodan pruudikandidaatide vähenemisele. Selge on see, et mida väiksem arv kirju nõuab vastamist, seda lihtsam on ennast selgesti paberil väljendada, sest iga kirja jaoks jääb ju nii rohkem aega!

11. jaan.Tere, hiidlane!

      Aitäh heade soovide eest! Soovin Teilegi – kuigi hilinemisega – õnnelikku ja edukat uut aastat!

      Olen saarlane, sündisin Orissaares ja seal lõpetasin ka keskkooli. 1975. aastal pärast ülikooli tulin sünnikohta õpetajaks. Olen töötanud mitmes koolis ja praeguseks on mu põhikoht Kingissepa linna keskkoolis, kus annan inglise keele tunde. Omandatud erialaga olen väga rahul, kuid töö koolis mind küll ei rahulda. Mulle endale ei ole õppimine kunagi vastik olnud, seepärast tundub mulle arusaamatu, miks paljud tänapäeva noored on kõige vastu nii ükskõiksed.

      Tallinnas käin küllaltki tihti, nii komandeeringus kui ka lihtsaltvahelduseks. Usun, et ka Teie saate Hiiumaalt sinna sõita. Mul on Tallinnas paar head sõbrannat, kellega koos mõnusalt aega veeta. Ma vajan väga neid kohtumisi. Meeste suhtes olen üsna ükskõikne. Meeleldi käin ka teatris.

      Teie kiri tuli mulle üllatusena. Pean tunnistama, et olen Teie saadetud kirja juba peaaegu unustanud. Seetõttu paluksin Teid (muidugi, kui kavatsete mulle veel kirjutada) end pisut lähemalt tutvustada. Millega tegelete, mida elus hindate? Kokkusaamisega raskusi ei ole, kuid arvan, et enne tasuks siiski pisut uurida, kas sel on üldse mõtet.

      Ma pean vabandama, et ei saanud päris hästi aru, kas Teie perekonnanimi on Vilu või Kilu? Äkki on hoopis Kitu?

Veera

      Viisakas ja heatahtlik kiri ahvatleb mind muidugi Saaremaa eevatütrega kirjavahetust jätkama.

Neljapäeval, 86.01.09Dear Peet!

      Aga ma ei oodanudki enam vastust?!

      Kuna esmaspäeval oli töö juures väga kiire – õhtul lapse nääripidu ja selle möllu „sisse” sinu n pluss head soovi – ajasid mu pea päris sassi.

      Täna olen juba täitsa mõistlik inimene.

      Kui kristalselt aus olla, siis praegu on tööaeg, joonistan, koostan mingit skeemi. Mõtlemist võiks minu töö juures rohkem olla. Selle eest pean lollilt täpne olema. No, aga arvan, et ma ei ole päris „kuivikuks” muutunud veel.

      Mulle ei meeldi, õigemini – ma ei oska kirja kirjutada.

      Mäletad, kirjutasin, et olen lahutatud (paar aastat peale abiellumist hakkas mees jooma), enne seda mina õppisin, elasin lapsega Tartus ja tema töötas Tallinnas. Õige pea märkasin, et tal ei ole mingit tahtmist end pere peale „raisata”, st mulle stipile lisa anda jne. Kõige lõpuks joomine ja kõik need inetused, mis sellega kaasnevad. Ainultminu keha himustas ta ja seda eelkõige purjus peaga. Lausa une pealt vägistas ta mu ära.

      Siis ma olin kõigest sellest nii väsinud ja nördinud, kõige rohkem solvunud. Mina oma arvates oskan teist inimest hoida, temast lugu pidada.

      Vahepeal pean viisakalt töökaaslastega vestlema, seepärast hüppan ühelt teemalt teisele.

      Sina oled kaval – peale nime ei reetnud midagi!

      „Puistan” edasi. Olen täitsa kompleksivaba, seda loomulikult ka intiimse elu suhtes. Kasvatan rahulikult last. See ei ole muidugi niiöelda normaalne seis. Muidugi soovin kellegagi suhelda, ka intiimselt, aga… see teema sobib rohkem rääkimiseks.

      Objektiivsetel põhjustel pean lõpetama.

      Tead, tead – ma saan ka linnaloa, kui olen varem õega lapse hoidmise suhtes kokku leppinud. Neil ei ole lapsi ja hoiavad mehega mõlemad minu oma; harva kasutan seda võimalust.

      Mina olen „partisan”, st mul ei ole sissekirjutust (mees viskas mu välja, order oli tema nimel), kus tegelikult elan, seepärast ei saa ma seda aadressi kasutada.

      Hei – ootan (kirja).

      Head uut aastat!

Ülle

      Särtsakas