Tiivaripsutus. Mati Soonik

Teile kirja ja heade soovide eest!

      Mu üllatus oli väga suur, kui Hiiumaalt kirjakese sain. Ma olin Teile kirjutamise juba täielikult unustanud. Nüüd on üllatus seda suurem ja mõistatuslikum, sest ma ei oska enam mitte sugugi meenutada, kellele ja millal kirjutasin. Võib-olla ehk kirjutate või siiskunagi, kui kohtume, tutvustate ennast paari sõnaga. Mul ei ole meie kohtumise vastu midagi, aga… kui, siis mõnel laupäeval.

      Selles kuus on 11. ja 18. vabad. 25. on mul arvatavasti tööpäev, nii öelda „patuste laupäev”. Meil nimelt on tööl väga kõva kord. Kui juhtud, see tähendab, et pead mõnel päeval ära käima, näiteks: kas või arstil, siis nii palju tunde, kui ära olid, need tunnid peab kõik minuti pealt tagasi tegema. Tagasi saab teha ainult ühel laupäeval kuus maksimaalselt 8 tundi.

      Juhtub, et oled rohkem tunde ära käinud, siis need on vaja järele teha järgmisel kuul ja nii edasi kvartalite kaupa. Ja kui tagasi tegemata tunnid kvartalisse ei mahu, siis need arvestatakse hiljem mu töökohas küll preemiast ja puhkusetasust maha. See näitab seda, et tööline ei tohi haige olla. Ta peab nagu robot või masin laua taga tööd tegema. Seda ülemused ei arvesta, et inimene ei ole masin, tõsi, ükskord läheb ju masin ka rikki ja seda on samuti vaja parandada.

      No, näete, nüüd patran siin ei tea mida, vaevalt, et see Teid üldse huvitab. Igal inimesel on oma muresid küllalt, hakka nüüd veel teiste muresid jagama.

      Te ju hoopis küsisite, kas ma elan iseseisvalt või koos vanematega. Kahjuks koos vanematega, nad on küll juba parajalt vanad ja ammu pensionil. Ema saab sel aastal 66 ja isa 75. Peale isa-ema on mul veel vend, kes on 40aastane, ta elab oma perega 2. korrusel, see tähendab, et meil on oma maja. Kunagi, kui isa noorem oli (23 aastat tagasi), ise ehitas. Mina, vend ja ta naine töötame Estronis.

      Lugesin kirjast välja, et Teil jäi minu kirja põhjal selline mulje, et olen küllalt enesekindel. Pean aga Teid kurvastama, sest ise ma seda ei arva. Lihtsam ja parem oleks muidugi omada suurt enesekindlust ja otsustusvõimet.

      Mis puutub naise temperamenti, siis usun, et kõik on mehe teha. Mees on see, kes naises seksikuse äratab, ta „põlema süütab”. Täpsemalt öeldes on mehe seksuaalne külgetõmbejõud see, mis ka naise „unest” äratab. Kui aga mees on mingi tossike, siis sure igavuse kätte ära. Loomulikult on raske pihta saada, missugune mees oma potentsilt on, kui ta midagi ette ei võta.

      Ma praegu ei oskagi midagi muud lisada. Kui Teid veel peaks miski huvitama, küsige.

      No nüüd venis see kiri lihtsalt tühjast-tähjast na pikaks.

      Öeldakse küll, et peale Kolmekuninga päeva ei tohi enam uue aasta õnnitlusi jagada, aga mis teha, kui neid kõiki lihtsalt ei jõua või lihtsalt unustad õigel ajal ära saata, nii minagi.

      Kõike, kõike head Teile 1986. aastal ja soovin, et Teie lootused, ootused ja unistused kõik täituksid! Seniks nägemiseni!

Tervitab Tiina

      See mõnus kiri rahustab mind ja saan selle põhjal isegi tulevikuplaane teha. Tossikeseks ma ennast ei pea, kuigi kohati olen kohmakas. Loodan, et Tiina on nägus naine, kellega pole kuhugi piinlik minna.

Tere õhtust, hiidlane!

      Aitäh kirja ja heade soovide eest! Soovin ka Teile rahulikku ja õnnelikku aastat! Soovin, et Jumal hoiab ja kaitseb Teid alanud aastal! Teie vastust ei osanud enam ammu oodata, seepärast oli see kirjake mulle toredaks üllatuseks. Kahjuks olen kaotanud või ära visanud lehe, kus oli Teie lühike iseloomustus.

      Palun mitte solvuda, et küsin seepärast uuesti – kui vana Te olete? Kellena Te töötate? Mis on Teie huvialad? Kirjutage enesest veidi pike-malt, oleks hea meel!

      Tunnete huvi, kuidas ma armueluta elada suudan. Kerge see muidugi pole. Aga ma näen unes erootilisi stseene, jõuan orgasmi ja see aitab.

      Mõnikord on lausa piinlik unenäo pärast, ent orgasm maandab pinget ja oma ülesande ta täidab. Küllap on see mu kaitsemehhanism, et mitte ennast või seinu kraapima hakata. Olin ju enne lesestumist abielunaine, kes elas korrapärast voodielu.

      Enese kohta ei oska suurt midagi rohkem lisada, kui et käin ikka palvelas. Varsti algab seal ristimiskool. Kas Teie soovitate mul selles osaleda? Järjest rohkem olen mõistnud Jumala armastust inimese vastu.

      „Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime.”

      Piinlik on mõelda, et alles hiljuti polnud ma Piiblit käes hoidnud. Hea aga on, et ma nüüdki jõudsin selleni. Parem hilja kui mitte kunagi, ütleb ka meie rahva vanasõna.

      Veelkord – on hea meel, et mulle vastasite. Ma eriti ei lootnudki seda, sest küllap kirjutasid Teile ju paljud. Loodan, et ka meie edaspidine tutvus kujuneb meeldivaks.

Tervitades Merle

      Suur teadmatus on mulle, miks tartlanna leseks on jäänud. Kristlus ja erootilised unenäod pakuvad mulle samuti huvi.

Tervitused Tallinnast!

      Tänan üllatuse eest, sest juba hiiglama palju vett on merre voolanud sest ajast, kui Hiiumaale kirjutasin… Nojah.

      Kirjade kirjutamine – see töö pole mulle „mokka mööda”. Ja et sellest pääseda, pakun välja võimaluse: juba järgmisel laupäeval (!?!)

      25. jaanuaril ootan Teid umbes 18.00 endale külla. Ma arvan, et see lahendus on õigeim, sest muidu läheb äratundmine raskeks, tänavanurgad on praegu aga härmas ja külmad…

      Et tulek oleks lihtsam, lisan, et Jakobi on Keskturu ja bussijaama vaheline tänav – Liivalaia ja Lastekodu vaheline paralleel.

      Kui see aeg ei sobi Teile, pakkuge palun kirja teel välja uus võimalus.

      Seniks soovin kõike head! Kohtumiseni!

      18. jaan. 86. a

Liis * * *

      Liis pakkus mulle välja hea võimaluse ja ma kasutan seda. Pealegi oli just Liis see, kes meenutas eelmises kirjas vanasõna, et julge hundi rind on rasvane.

      Enne võtan Liiaga telefoni teel ühendust. Ta on ju veel ainuke, kellele saan helistada.

      Kahjuks valmistab kõne mulle pettumuse, sest Liia pidi juba mingi ukrainlasega kihlatud olema. Mu pruudikandidaatide arv kahaneb kaheksale. Aga eks sedagi on liiga palju ühe mehe tarvis. Pealegi on teada, et saan vaid ühega neist abielu sõlmida.

      Nüüd tuleb mul veel Kallile sõidust teatada.

      „Vaat, onupoeg tahab minuga laupäeval loomaaeda minna, sest soovib oma võlga tasuda, et kord teda aitasin,” kohman, sest mu pea on sedavõrd tühi, et ma ei oska midagi targemat välja mõelda.

      „Tule taevas appi!” hüüatab Kalli. „Talvel ju mitmed loomad magavad. Mingit mõtet pole teil praegu loomaaeda külastada!”

      „Ega ikka kõik loomad ei maga talveund ühti!” kaitsen ennast. „Kes magab, see magab, aga enamus loomi on üleval ja neid me külastamegi. Loomaaias käisin ma viimati, kui olin veel kooliõpilane ja seetõttu on mul ka talvel seda huvitav külastada. Pealegi olen ära vaid ühe öö. Lennukiga lähen ja lennukiga tulen. Kõik toimub onupoja rahakoti peal. Ma usun, et suudad ka ilma minuta uinuda.”

      „Sina muudkui rändad, aga mina passin lastega kodus. See pole õiglane! Teeme nii, et mina sõidan seekord Tallinna ja lähen su onupojaga loomaaeda. Kuidas see sulle meeldib?”

      Silitan naise pead.

      „Teeme nii, et vahel lähed ka sina Tallinna, aga seekord lähen siiski mina. Pealegi kutsus ju onupoeg mind, mitte sind loomaaeda. Kui keegi sind kutsub, mine Tallinna või ükskõik kuhu – mina sellele vastu ei sõdi!”

      Kalli ohkab.

      „Sa tead ju küll, et ma ei lähe kuhugi – lapsed on väikesed ja vajavad mind. Sina oled see, kes ilma mööda ringi ratsutab. Võiksime kunagi kõik koos kuhugi sõita – me moodustame ju perekonna.”

      „Selle