Tiivaripsutus. Mati Soonik

loomi. Mul on keskharidus. Olen lesk – 5 aastat tagasi kaotasin abikaasa ja elasin seda väga raskelt üle. Pärast seda pole ma mehega voodit jaganud ja raske on oma seksapiilsust hinnata. Aga et ma külmkapiks pole muutunud, intiimset elu vajan nagu iga pereelu elanud normaalne naine – selles olen täiesti kindel kasvõi unenägude põhjal.

      Iseloom? Enese kohta polegi nii kerge iseloomustust anda. Arvan, et olen üldiselt rõõmsameelne, küllalt rahulik, armastan luulet ja kirjandust. Kuigi olen sündinud ja elanud linnas, olen küll hingelt rohkem maainimene ja hindan ka neid rohkem. Koos mehega elasin ka viis aastat maal, kus mulle väga meeldis. Igatsen eluseltsilist või siis vähemalt sõpra. Erilisi suuri nõudeid sellele inimesele ei püstita, sest olen isegi küllalt tavaline. Eelkõige sooviksin meest, kes oleks hea ja mõistev kristlane või vähemalt neid tunnustav inimene ning muidugi ei liialdaks viinaga. Inimestes hindan üldse südameheadust kõige rohkem. Arvan, et oskaksin tänu üleelatud kaotusvalule ja üksindusraskustele olla ka ise mõistev ja hoida perekonda.

      Isiklikult olen veidi pessimistlik sellise tutvumise võimalikkuse üle, kuna ise ma ei riskiks perekonnanõuandlasse minema hakata.

      Käin Tartus Salemi Baptistikoguduse teenistustel. Kuidas usku suhtute? Kas olete kristlane?

      Jumal armastab mind ja Teid!

      „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”

      Loodan, et olete vähemalt normaalne inimene, keda ateistlik propaganda pole jõudnud rikkuda.

      Kui mulle üldse vastate, siis palun kirjutage enesest pikemalt.

      Jään ootama Teie kirja.

      Kõike head!

      Minu aadress on:

202400 TartuPõllu 2VeterinaariaravilaMerle Ehmla

      Mul pole midagi selle vastu, kui mulle veidi usulisi probleeme valgustatakse, sest olen nendes küsimustes vähe arenenud. Selle kirja taga tundub hingeline inimene olevat, kelle sõbraks loodan saada.

      Veel on mul viie kirjaga tutvuda, kus puuduvad telefoninumbrid. Valin nendest välja kaheksanda mõnusa kirja, millele vastata, ja teen südame kõvaks. Mulle jätkub nendest kirjasõpradest rohkem kui küllalt. Inimvõimetel on kõigi jaoks piir maha pandud ja mina seda enda puhul vaistlikult tunnetan.

Lp. Peeter!

      Öeldakse, et õnneliku juhuse kaal võib ulatuda nullist kuni lõpmatuseni…

      …Ei tea ainult, kuidas alustada. Vanasõnad julge pealehakkamise, julge hundi karvase rinna jne, jne kohta on muidugi palju lubavad, aga endast üle ka ei hüppa.

      Nimi on mul LIIS (kui väike olin ja juuksed olid kahlus, siis Siil), olen 28 a vana, 165 cm pikk ja raskust on mul kanda 53 kg. Elan Tallinnas sündimisest saati, kuigi hinges on loodus. Annan Tallinna Pedagoogilises Instituudis tudengitele klaveritunde. Olete ehk kuulnud ütlust: „Kes oskab, see teeb, kes ei oska, see õpetab.” No vot, see „kivi” on minu kapsaaias kindlalt sees.

      Iseloomult: töökas, perekondlik, ilu- ja kunstilembene, huumori- ja rõõmsameelne, emotsionaalne, seksapiilne, seltskondlik.

      Loodan, et Teid see sõnaderodu ära ei ehmatanud; nende taga on ainult üks inimene, kes just praegu endale reklaamilehe iseloomustuse koostas ja need samad sõnad ritta pani.

      Hinges on mul esialgu peale oma toreda viieaastase Sergo (olen lahutatud) veel loodus ja rännakud, muusika, laulmine, tantsimine, õmblemine, kokakunsti SURI-MURI, erootika ja muidugi KODU.

      Käisime segakooriga Tuljak möödunud suvel Hiiumaal. Olime kutsutud Kärdlasse Hiiumaa laulupäevale. Kuigi mul pole Hiiumaal ei sugulasi ega tuttavaid (v.a üks rühmakaaslane), on minu arvates Hiiumaa igale eestlasele ÜKS ÜTLEMATA KODUNE MAA ja kui jalad seal astuvad, siis tunned kohe, et ümberringi on kõik OMAD! See paar päeva Hiiumaal puhastas ja raputas läbi, andis tuld ja värskust ja jõudu. Leian, et natukestki Hiiumaast, kui vaid võimalik, ei tohiks keegi kasvõi terve Tallinna vastu vahetada.

      Oi-oi-oi, mu mõte on hakanud juba „tantsu lööma” ka seal, kus pole minu maa. Vast aitab seks korraks MINU JUTUST.

      Kui soovite mind lähedalt ja põhjalikult tundma õppida, siis oma pojaga elan aadressil:

Tallinn 200001Jakobi 10–5Liis Anima

      Hüva pärituult Teile!.. kuna lootus jääb, et meie vahel ei puudu külgetõmbejõud, siis peatse kohtumiseni esialgu vaid kirja teel!

      Suured tervitused! Pühapäeval, 27. oktoobril 1985. aastal Liis

      Liisi kirjast kumab välja lustilist meelt ja heatahtlikkust. Kindlasti on selle eevatütrega koos väga mõnus teineteist põhjalikult tundma õppida. Hirmutab veidi – äkki on ta paljude meestega valmis üks-kaks-kolm soojad tunded saavutama.

* * *

      Kümnes kirjas on telefoninumbrid ja ma valin nendest pooled välja. Sel juhul on mu lävimissõelale jäänud huvipakkuvaid reklaami tuttavaid tervelt kolmteist ja minule jätkub nende lummusest täielikult. Suur tükk ajab suu lõhki!

26. oktooberLugupeetud Peeter!

      Tere õhtust, naljatujuline hiidlane! Esmalt tahaksin Teile soovida mõnusat lugemis-, otsimis- ja leidmisrõõmu! Loodan, et leiate korrespondentsi hulgast kirja neiult, keda olete otsinud, kellega on meeldiv pidada hakatuseks kirjavahetust, vahetevahel kokku saada ja käia seal, kus süda lustib. Mine tea, äkki saab tänu tutvumisteenistusele alguse ühine eluteegi. Sellel otsinguteel Teile, Peeter, ikka õnne ja ainult õnne ning soovide täitumist!

      Ja kui lubate, püüan järgnevates kirjaridades pisut valgustada oma töid-tegemisi.

      LIIA 27/160/53.

      Olen üks kõrgelt haritud (TPI) vallalistest lasteta Maarjamaa piigadest, kes ei suitseta. Elan ja töötan Tallinnas. Nukraks teeb teadmine, et Teie poolt on pandud humanitaarsed huvid esikohale. Humanitaarset laadi harrastused asetan oma huviringis teisele kohale. Esikohal on harrastused, mis mahuvad sõnadesse „loodus” ja „tervisesport”, orienteerumine, sportlik matkamine – mis on teineteisest lahutamatud, loodus-, seene- ja marjaretked. Sellele kõigele suvised nädala vahetused ja puhkus suures osas kulubki. Mulle meeldib luusida nurmedel, niitudel, rabas, metsas. Seal on alati uudistada rohukõrrel ukerdavat putukat, teerajal askeldavaid sipelgaid. Kui seene (marja) saak on kesine, pole ma nördinud. Tunnen rõõmu toredast päevast,päikese lõõmast, mõnest uuest slaidist, tundma õpitud taimest, materjalist ikebana tarvis, mis aga peamine – ununeb üksindus. Kurb, kui „tänu” vanematevahelisele arveteklaarimisele võib kõik hetkega puruneda. Paraku pole ma suutnud selle vastu rohtu leida.

      Suvepuhkuse olen veetnud lihtsamatel 1.–2. kategooria süsta- või jalgsimatkadel. Tõsi, viimastel aastatel on enam hakanud köitma veematkad. Huvitav, mis on siin „süüdi”: kas Kala tähtkuju, milles ilmavalgust nägin, või hoopis mu perekonnanimi.

      Jõudumööda püüan osa saada kunsti-, foto- ja lillenäitustest. Olen nendelt leidnud enda jaoks mõndagi õpetlikku, mida kõrva taha panna.

      Pühapäevapiltnikuna (seegi palju öeldud) on mul rännuteedel fotoaparaat kaasas olnud ning seetõttu huvitab mind näitustel peamiselt objekti ja hetke valik, mis on matkal pildistades minu arvates üsna oluline.

      Kiek in de Kökis olen fotonäitustel elamusi saanud. Kunstinäitustel meeldivad mulle graafika ja tarbekunst kõige enam. Tarbekunsti välja panekutest saab ideekesi, mida hea tahtmise ja julge pealehakkamise korral võiks kasutada oma toa muutmisel hubasemaks ja veidi vallatuks. Tore on uudistada käsitööalbumeid. Sealtki võib leida midagi, mida võiks proovida. Ühtteist saab pika hoovõtmise ja nokitsemise tulemusel ka valmis. Paraku piirduvad mu oskused vaid kudumise, heegeldamise ja tikkimisega. Juhul, kui harutamine muutub põhitegevuseks, kaob viivuks tegutsemislust. Seni pole vardaid, lõngakerasid veel põõsasse visanud.

      Mis mulle veel meeldib?