Tiivaripsutus. Mati Soonik

olen õnnelikus abielus ja kahe lapse ema.”

      Mu reklaamituttavate arv muudkui kahaneb.

      Valin jälle telefoninumbrit. Seekord on mu eesmärk Eha kätte saada. See ka õnnestub.

      Eha ütleb: „Mulle teie kiire tegutsemine meeldib. Homme on pühapäev. Sõitke hommikuse lennukiga Tallinna ja ma oleksin väga õnnelik, kui kohtuksime Tammsaare ausamba juures.”

      Hääl on tal meeldiv.

      Otsustan: „Tõesti võin Tallinnas ära käia. Saan ju õhtuse lennukiga koju tagasi sõita. Kohtume pealegi kell üksteist Tammsaare kuju juures. Kas sobib?”

      „Sobib.”

      Kui telefonikõne on juba lõppenud, taipan, et ma ei teagi, kas üldse lennukipileti saan.

      Helistan lennujaama kassasse.

      „Kas homme hommikul on mul võimalik Tallinna sõita?”

      „On küll,” vastab õrn naisehääl.

      „Pange Peet Vilu nimele üks pilet kinni. Samuti võtan homme õhtuks tagasisõidupileti.”

      „Teeme nii!”

      Ehaga kohtumise mure on murtud. Kodus jääb mul veel ära seletada oma kiire lennureisi põhjused.

      Kallile luiskan: „Mu onupoeg helistas Tallinnast ja palus mind appi mingit kiireloomulist tööd tegema, pealegi lubas ta mulle lennukipiletid välja maksta.”

      Kalli on nördinud.

      „Ma ei mõista sind, miks ta linnast enesele töömehi ei otsi. Sa pead Hiiumaalt sõitma teda aitama – see ei lähe mitte!”

      „Omainimesed nagu me oleme – mulle ei pea ta ju raha maksma. Kui töömees kutsuda, siis tema võtab ju hingehinda.”

      „Sina pole mingi tubli töömees, et teda aidata. Sul pole kuldsed käed, nagu minu isal olid. Kui tema midagi tegi, siis oli see korralikult tehtud, aga sul pole esiteks tööks hakkamist ja kui sundimise peale midagi teed, siis kukub see kehvasti välja.”

      „Küsimus on selles, et ma aitan onupoega. Tema on see, kes olulist tööd teeb, mina olen vaid abijõud, aga üksi ei saa ta lihtsalt hakkama.”

      Kalli vangutab pead.

      „Mul on plaanis kodus suurpuhastus teha ja sinu abi on hädavajalik. Kui sa pead aga kindlasti Tallinna minema, võta lapsed kaasa.”

      Ka mina vangutan pead.

      „Kallis Kalli, lapsed võivad ju minu vanemate pool olla. Neid Tallinna kaasa võtta on liiga kulukas ja tülikas.”

      „Mina küll sinu vanemaid paluma ei lähe!”

      „Nemad hoiavad meie lapsi heal meelel. Mäletad, et ema käis lausa iga päev meil, kui lapsed väiksed olid.”

      „Ta tuli liiga vara vahel. Meie lausa magasime mõnikord, kui ta tuli. Mina teda küll nii vara meile ei kutsunud.”

      „Ta on väga kohusetundlik inimene ega tulnud selle pealegi, et me pühapäeval pikemalt põõname kui tavaliselt.”

      Kalli ohkab.

      „Sina ise ajad selle asja oma vanematega korda!”

      „Loomulikult, kallis!”

      „Issi, kas sa homme hommikul ei mängi meiega?” uurib kuuene Katrin ja ronib mu sülle.

      Vaatan tütrele kurvalt otsa.

      „Mul tuleb Tallinnas ära käia. Homme õhtul mängime jälle.”

      Viiene Kersti vudib mu juurde.

      „Issi, mängime praegu!”

      Paitan ta pead ja küsin mõtlikult: „Mida me mängime?”

      „Mängime pallimängu „Siga”! Me loobime palli üksteisele ja kes palli maha pillab, see saab algul tähe „s” omanikuks. Kes pillab neli korda palli maha, tema ongi „siga”,” seletab Kersti.

      „Mängime pealegi „Siga”. Otsi pall üles ja võime alustada!” Pööran pea Katrini poole. „Kas oled nõus meiega mängima?”

      Mu vanem tütar noogutab, aga juba on ka Kersti palliga kohal.

      „Te peate väga õrnalt üksteisele palli viskama, sest muidu loo-bite toas midagi katki!” sekkub Kalli meie tegemistesse.

      Muhelen.

      „Ole mureta! Oleme seda mängu ennegi toas mänginud ja pole siin midagi katki teinud.”

      „Te vaadake mul ette – muidu saate kõik sugeda!” hoiatab Kalli meid veel ja suundub ise kööki.

      Katrin ronib mu põlvedelt maha ja me moodustame kolmnurga. Esimesena viskab Kersti palli minu suunas, mille ma ka kinni püüan ja saadan selle lendu Katrini poole, kes tuleb samuti edukalt oma ülesandega toime. Jälle läheb pall lendu minu suunas, aga seekord pudistan ma selle maha.

      „Ess!” kilkavad tüdrukud vaimustunult, aga mina vaid naeratan ning juba lendab pall aeglaselt ja täpselt mu noorema tütre suunas, kellel pole raskusi seda kinni püüda.

      Tüdrukute rõõmuhõisetel pole piire, kui olen neli korda palli maha pillanud ja nime „siga” saanud. Nüüd on Kalli aga jälle platsis ja kamandab lapsed magama heitmiseks ettevalmistusi tegema.

      Tütred on siiski väga õnnelikud, sest järjekordselt kaotasin just

      mina mängu.

      „Meie oleme osavamad kui issi!” otsustab Kersti.

      „Jah, issi meie vastu ei saa!” tõendab Katrin teda takka.

      Noogutan.

      „See on loomulik, et mina teie vastu ei saa. Te mängite palli väga tihti ja olete seetõttu profid, aga mina mängin palli harva ja olen seetõttu algaja. Harjutamine teeb meistriks!”

      „Aitab jutust!” kipub Kalli kannatust kaotama ja pöördub tüdrukute poole: „Esmalt pesete ennast puhtaks ja seejärel marss magama!”

      Ma toetan Kallit ja häälestan samuti tütreid uneriiki rändama: „Olite väga tublid, aga nüüd on tõesti õige aeg magama minna. Kindlasti tuleb teil pärast magusat võitu hea uni.”

      Tüdrukud sibavad minu juurde ja ma kallistan neid.

      „Head ööd, issi!” kilkab Katrin.

      „Head ööd, issi!” kilkab ka Kersti.

      „Head ööd, lapsukesed!” ütlen reipalt ja lehvitan tütardele järele, kui nad vannituppa suunduvad.

      Minu kaissu voodisse tuleb Kalli juba üsna leplikuna, sest mu ema on ka seekord hea meelega nõus oma lapselastega tegelema, kui olen talle telefoni teel teatanud, et pean lennukiga Tallinna lendama.

      Varakult jõuan kokkulepitud ajaks mälestusmärgi juurde. Mul tuleb isegi üle poole tunni oodata, enne kui pruunis mantlis habras naine mu kõrval peatub. Tema kehaehitus on mulle vastuvõetav, ent näost on ta hallivõitu.

      Eha vabandab: „Andke andeks, et hilinesin. Pean veel lisama, et mu õde tuli mulle ootamatult külla ja ma pean teiega põhjaliku tutvumise edasi lükkama.”

      Olen nördinud.

      „Kas teil minu jaoks täna üldse aega pole?”

      „Vaid nii palju on mul praegu aega, kui pikk on tee mu koduni. Mul on tõesti piinlik, et seekord sedasi läks. Ma pole kellegagi tõsi selt kurameerinud. Kogenematusest võtangi priuh-prauh otsuseid vastu, mis ei tarvitse sugugi õiged olla ja teevad meestele tüli nagu seegi kord.”

      Löön enesele vastu rinda ja teatan: „Mina pole ka suur kurameerija – seepärast ma kuulutuse ajalehte paningi ja olen alles poissmees. Abielus ma tõesti pole.”

      Eha seletab: „Ma ei mõista oma õde, et ta niiviisi tegutseb, aga kui ta juba kord minu juurde tuli, siis ei saa ma teda tähele panuta jätta. Ta lihtsalt pakatab uudistest ega taha neid vaid enesele jätta. Tunnen ennast teie ees suure süüdlasena, et teid asjata Tallinna kutsusin. Loodan,