Eike. Rein Põder

või tema kohta. Meil Eestis ei kirjutatud temast peaaegu midagi. Leidsin üles ka akadeemik Fedorenko pika essee Kawabatast ja paljugi sai mulle selgemaks, justkui oleks kauge ja tundmatu mulle oma käe ulatanud. Muidugi rõõmustas mind, et Kawabata oli oma Nobeli-kõnes nii palju tähelepanu pööranud jaapani naiskirjanikele. Aga teisiti polnud see mõeldavgi – seisavad ju jaapani proosa lätete juures kaks suurt õukonnadaami-kirjanikku Murasaki Shikibu ja Sei Shônagon, neist esimene kui maailma esimese romaani autor. Ma olin just ülikooli äsja lõpetanud, kui saabus ootamatu teade Kawabata lahkumisest, ta vabatahtlikust lahkumisest elust, nagu kirjutasid ajalehed. Hiljem sain teada, et see polnud siiski harakiri, mille mõni aeg tagasi oli sooritanud ta noorem sõber Yukio Mishima, vaid et ta mürgitas end gaasiga. See juhtus vaikses kõrvalises kohas Zushis, ja mingit kirjalikku teadet või seletust polnud ta maha jätnud. Olin selleks ajaks avaldanud oma esimese luulekogu, kus oli ka üks temale pühendatud luuletus. Ta lõpetas nii, nagu ei lõpetanud ükski ta tegelane. Ja see tegu ei mahtunud kellessegi, kes teda ja ta loomingut tundsid – oli ta ju pidevalt oma ülesastumistes eitanud sellist moodust, omamoodi hukka mõistnud kõik säärasel julmal kombel lahkujad, ühena neist Akutagawa Ryunosuke, kellest oli samuti juttu ta Nobeli-kõnes. Hiljem arvati, et see oligi ehk põhjustatud ta noore sõbra Yukio Mishima samaväärsest teost, kelle teostes just paljud mehed lõpetasidki nõnda kangelaslikul moel oma eksistentsi. Kuid ta võis olla ka väga haige. Ja see oli tema otsus. Jaapanlased ongi ju meie jaoks mõistatus. Nad on ka kir janikena need, kes justkui mõtlevad ja kasutavad kir jandust luues teist ajupoolt kui meie… Minule on ta meelde jäänud just niisugusena, nagu tol Karshi kuulsal fotol, mingi vana kujukese seltsis – pisut naeratav, kuid elust väsinud. Elust, mis oli talle olnud väikesest peale erakordselt raske.

      Ja siis millalgi ilmus eesti keeles ta „Mäe hääl”. Ma luge-sin seda, ma lugesin väga aeglaselt – ning see oli, nagu oleks minuni jõudnud kauge, juba kustunud tähe valgus. Siinkohal üks väike katkend sellest romaanist, et seejärel tagasi jõuda tänasesse ja siis jälle Tartu-aastatesse:

      „Saabunud vaikuses valdas Shingot hirm. Mõeldes, et kuuldud hääl võis tema peatset lõppu ennustada, hakkas tal külm.

      Tuulekohin? Meremüha? Kumin kõrvus? Küllap ta kuulis ühte neist tavalistest häältest. Just nagu niisuguseid tavalisi hääli enam ei olekski. Aga ei – nõnda võis häälitseda siiski ainult mägi.

      Öises uduvines näis Shingo maja taga kõrguv järsk mägi sünge ligipääsmatu seinana. Tegelikult oli ta kuplikujuline ja meenutas hiigelsuurt poolikut muna.

      Selle mäe ümbruses oli teisigi mägesid, kuid millegipärast tundus, et häälitsenud oli just see mägi, mis asus tema majale kõige lähemal.”

      Olen mõelnud, et sellegi maja lugu siin võiks olla jutustuse või koguni romaani aineks. Nagu paljude majade oma. Kui majad oskaksid muidugi jutustada. Sel juhul oleks see ühelt poolt kiretu, kuid teisalt hoopis isemoodi lugu, milleks inimesest kirjutaja üldse suuteline pole. Sest inimesel puudub Maja kõiketeadvus.

      Ma olen tast üht-teist kuulnud, mehest, kes võis selle maja ehitada, kuid seda on siiski kaunis vähe. Nõnda pean jälle rakendama oma kujutlust…

      Niisiis, selle Maja ehitas mees, kes ise ja kelle pere jõudis siin elada vaid poolteist aastat. Sõda, mis muu, sundis teda lahkuma, ette võtma teekonna, mida ma eile öösel vastupidises suunas kordasin. Aga see ei toimunud muidugi mitte tuledes säraval rahuaegsel reisilaeval. Tema ja ta pere lahkusid lihtsas aerupaadis Kakumäelt või Suurupi rannast, aga võib-olla ka Riguldist; igal juhul oli paat ülekoormatud, istus piripardani vees, ent selle ahtris lehvis uhkelt sinimustvalge lipp. Nende edasisest saatusest pole midagi teada. Küllap kõik jäid Unustuse merele.

      Mul ei ole ühtki tema enda või ta pere fotot. Ma ei tea selle mehe nimegi, ka mitte tema perekonna suurust. Aga seal pidi olema vähemalt viis liiget. Ei tulnud midagi nähtavale ka remondi aegu, kusagilt voodrilaudade vahelt või pööningult. Pealegi, siin olid nii mitmed enne mind sees elanud.

      Temast, sellest mehest, ta olemusest tunnistas kõige selgemini maja ise. Maja on lausa armastusega ehitatud. Siia sisse on mahutatud nii palju mõtet, siin on nii palju läbimõeldust.

      Igatahes pidi ta olema aus ja tubli mees; võimalik, et koguni ehitajaoskustega ja tegi kõik ise, kasutades vaid mõningates asjades teiste abi.

      Maja jäi muidugi ootama omasid. Nagu kõik majad maailmas. Kuid juba järgmisel või ülejärgmisel päeval kaikus see võõrast kõnest.

      Mul on tänagi vahel tunne, nagu hoovaksid paljud sündmused Maja seintest. Näiteks tunnen seda, et mu prae guses raamatukogutoas oli kunagi lastetuba. Seal on vahel kuulda tasast naeru, mis lakkab, kui ma vaid sisenen. (Ma loodan, et mul on edaspidi meeles rääkida vanades seintes säilinud energiast!)

      Mitte ainult meest ja ta peret, ma olen samavõrd tunnetanud ka siin hiljem elanuid. Neist on jäänud halb aura, esimesed neist olid, nagu juba öeldud, vägivaldsed ja võõra keelsed sisseasujad, hiljem elas siin veel kaks peret, aga needki pidetud – kuidas peaks ütlema? – elurentnikud. Ja nad olid koos selle Maja, selle paiga hinge järjest madalamale viinud. Ka seda olen ma tundnud sellest peale, kui ma Maja ostsin ja siia asusin. Minu missioon on olnud kõik need aastad seda mainet tõsta. Tahaks loota, et see on mul mõnevõrra korda läinud. Üht ma tunnen küll, Maja on minuga leppinud ja mina temaga harjunud.

      SEGASUSTE AEG

      Niisiis, mina polnud ülikooli aegu mitte kellegi lemmik. Mis ei ole küll minusse, ma loodan, alaväärsusjälge jätnud, aga mingit laadi solvumise elu vastu küll. Mis teha – nii paljud mu kursuselt olid kirjanduslikult nii-öelda paljulubavad. Aga nad oskasid end ka paremini eksponeerida. Aegamööda sugenes mul nende edukate ja heakeste vastu midagi kiivusetaolist. Ja ma pole, ausalt tunnistades, sest eestlaslikust joonest siiani päriselt vabaks saanud, ehkki olen enda kallal teinud tõsist vastutööd. Ja ikkagi – kogu mu kainuse juures tunduvad mõned inimesed mulle tänagi oma ülepingutatuses ebasiirad. Nad kiirustavad tagant midagi, mis pole nende võimuses, nad usuvad tõega, et annet saab tahtmisega asendada.

      Oh neid teostumatuid unistusi, oh neid kergelt antud lubadusi, oh neid asjatuid hüppeid ühest valdkonnast teise, ühest kiindumusest teise manu, oh neid kahetsusi ja oluliste asjade kergelt käsitlemist või õieti võimetust vahet teha olulisel ja ebaolulisel, oh neid ajasurmasid ja tühje pidupanemisi, oh seda kasutult kulutatud aega…!

      Kas niisuguses pikas lauses võiks koos olla too kvintessents? Jah ja ei.

      Kõigest hoolimata olen Tartule, ta raamatukogudele palju võlgu. Mida võivad öelda ilmselt väga paljud seal õppinud. Ainult et ma olen kohanud harva niisuguseid tänusõnu. Kuid samas peitub minus tõesti ka vastupidine tunne – et ma kasutasin vaid murdosa neist võimalustest… ja olin tegelikult pealiskaudne ning hingelaisk.

      Näiteks külastasin ma klassikalise muinasteaduse muuseumi esimest korda alles kümme aastat pärast Tartust lahkumist. Ning sedagi eelseisva Kreeka-reisi vaikses palangus. Ja mind ründasid kaunid lumivalged marmorsed kujutlused, meenus Melliste pargi Artemis, kuigi need kujud pole ju marmorist, vaid kõigest kips koopiad. Selle hetkeni olin neid näinud vaid läbi akende, olin koguni kirjutanud üsna talutava luuletuse sellest läbi-aknavaatamisest.

      Jah, mul pole Tartus isegi oma kohta nagu paljudel mu kursuseõdedel, kuhu tahaksin tagasi minna ja istuda ja lihtsalt olla. Veelgi imelikum – mul pole selles linnas isegi ühtki nii head tuttavat, kelle pool tahaksin (võiksin) juhusliku saabumise korral ööd olla, kellega saaks üle aastate õhtu otsa jututada. Aga võiks ju olla Aimi Saarepuu, mu toakaaslane. Ent tema ja minu vahelt jooksis must kass läbi millalgi neljanda kursuse paiku ja sellest ajast saati oleme ebalevas suhtes. Ma isegi ei tea enam, kas ta elabki veel Tartus.

      Valetan, üks salakoht oli ja on mingis mõttes tänini – ülikooli botaanikaaias, puudest ümbritsetud künkal, kus istub väike pinnutõmbaja, poisikese skulptuur. Vist seepärast, et selle poisikese naabruses olen kirjutanud paar oma parimat luuletust – algul mõttes jasiis ühiselamusse kiirustanult ka paberile. Ühe pealkirigi on vastav – „Pinnutõmbaja”. Ja see on pühendatud Martinile – muidugi mõttes