Eike. Rein Põder

ainuomadeks ja mõjutasid mind pidevalt, ilma et ma sellest iga kord arugi oleks saanud.

      Lonkasin sel suvel üleüldse palju ringi. Mõningaid kohti pargis ma vaistlikult vältisin. Tagapargis lehtlavaremeid. Ja eespargis kohta, kus oli olnud tantsuplats. (Selle laudkate oli varsti pärast jaanituld üles võetud ja nii oli sinna alles jäänud vaid üks äratrambitud sõõr.) Kõige rohkem armastasin neil tiheneva pimedusega augustiõhtuil istuda kusagil mõisajärve ääres ja vaadata veele. Märkasin, kuidas loojanguvalgus mängis sellel, märkasin puuvarje, mis justkui küünitasid kahelt poolt järve suunas ja said lõpuks keskel kokku. Mõnikord viirastus mulle mööda järvepinda liginev luigekujuline paat. Keegi istus selles paadis. Aga ta ei jõudnud kunagi minuni. Ma ei tea, kust ma võtsin selle nägemuse Lohengrinist. Mõnikord kuulsin üht lauljat. Hääl oli noor, katkev, see peitis end põõsastikus, kuid põgenes kohe mu eest, kui läksin teda otsima…

      Alles hiljem sain aru, et ma olin tahtnud selles suvelõpus ollakeegi teine. Ükskõik kes, aga mitte vaene mina. Arvan, nõnda just algas mu ümberkehastumine noorimaks mõisapreiliks, kes oli elanud sellessamas kolmekorruselises hoones, kus minagi, kes oli käinud samu pargiradu, näinud samu valgusemänge veel ja õhus, unistanud, nagu minagi, raamat käes – mõni omaaegne romantiline saksa luuletaja, näiteks Kleist, kes end hiljem romantiliselt ühe teise järve ääres koos naisega ära tappis; et ka too mõisapreili oli lamanud pargi kõige vanema puu, vana tamme all rohus, rohukõrs hambus, juuksed silmile libisemas, päikesehuum, vaikus, unustus teda ümbritsemas, peas, kogu kehas tunne, et ees on nii rohkelt aega, terve elu igavik…

      Ent läks veel viis aastat, enne kui selle ebamäärase kujutluse suutsin paberile panna. Sellele aitas kaasa, ma kahtlustan, ka mingi sund, ajapuudus, nagu ütleksid maletajad. Ma olin Mellistest lahkumas. Olin kevadel lõpetanud Melliste keskkooli, saanud seejärel kaheksateist ja mul seisis nädala pärast ees sõit Tartusse, sisseastumiseksamitele. Ehkki ma teadsin, et ma ei lahku Mellistest, sellest häärberist ja pargist päriselt, et mul on võimalus siia, oma kasuvanemate juurde igal ajal tagasi tulla, ei tule ma teises mõttes siia enam mitte kunagi. Kuid veel oli ta minus, minuga! Kui ma nüüd ei suuda seda tabada, siis…

      Nii ma siis kõndisin ringi, nagu ei leiaks õiget kohta, kus peituks see algus… või lõpp. Siis leidsin Koidula kapikeselt raamatukogu võtme ja lukustasin end sinna. Ruum oli umbne, kärbeste pirinat täis, sest suvi läbi ei olnud seal käinud ükski hing. Värvilised klaasid elustusid, puistates mind igaüks üle oma rõõmuga. Võtsin ette paki paberit ning hakkasin kirjutama. See polnud mul esimest korda – ma olin varemgi üht-teist üritanud paberile panna, proovinud luuletada ja jutukesi välja mõelda.

      See oli ja ei olnud ka Melliste mõis, mis mulle nüüd kangastus. Igatahes oli ümbrus pisut teine ja hoonedki olid kuidagi teisiti paigutunud. Aga põhiline, järv ja park olid samad. Sellest alustasingi. Kuid samas heitsin selle lehe kõrvale, sest algus oli kuidagi kauge ja kobav. Siis kohe valgustas mind üks parem mõte – ma pean suutma kirjutada sellest päevast, ei, sellest hetkest, kui nad kõik hakkasid siit ära sõitma. Nagu mulle oli jutustatud. Millalgi eestiaja algul. Kuhu mujale kui Saksamaale – Tüüringisse, Schwarzwaldi, Baierimaale –, kust nende suguvõsa pärit oli, jättes siia maha kõik – hooned ja kõik suuremad asjad, mida ei saanud kaasa võtta, need kohad siin, esivanemate hauad siinsel surnuaial, mälestused, suuri tükke oma elust, tegelikult iseenda… Kuid mitte ainult vanemad Wulffid, ära sõitsid ju ka nende lapsed, kes kõik olid siin sündinud…

      Aga ma ju ei teadnud, millised need tüdrukud välja nägid… Kõige noorem neist. Mis ta nimi võis olla…?Ah, ma ju millalgi teadsin seda nime. Ma olin tema peale nii palju kordi mõelnud, nii et tema oli peaaegu mina ja mina olin peaaegu tema – valges kleidis, valgetes sukkades, lint ümber juuste.

      Nii põnev tundus aegamööda tungida, lausa peita end sellesse eelmisse aega, tema… jah, Adele aega…

      MÕISAPREILI

      Kolmas august oli käes, ja see oli nende perekonna ärasõidupäev. Enam ei saanud midagi edasi lükata, kõik oli juba mõni aeg tagasi ära otsustatud. Videviku aegu pidi hakatama liikuma – rong maakonnalinnast pidi lahkuma pool tundi enne keskööd.

      Igaüks neist jättis häärberi ja selle ümbrusega hüvasti omal kombel. Parun ja paruniproua viibisid tükk aega eemal metsasel künkal, kus tumeroheliste nulgude keskel puhkasid nende vanemad ja kaks noorelt surnud last. Teised lapsed jätsid igaüks hüvasti oma kohtadega. Adele, perekonna noorim, käis veel korra läbi kõik häärberitoad ja isegi pööningu ning suundus siis parki. Seal oli nii palju tuttavaid kohti. Seal oli järv ja oli lehtla ja valge naiseskulptuur, keda ta pidi heldimushoos kallistama, nagu oleks tegemist tõeliselt armsa inimesega, keda ta enam kunagi ei näe. Tükk aega viibis ta järvekese ääres. Päike oli juba kadumas pargipuude taha ning algas varjude aeg. Ja siis äkki tuli üle vee justkui külm iil, mis muutis järvepeegli säbruliseks. Selsamal hetkel kostis häärberi poolt mingi hääl.

      See oli noor Max, tema vend, kes seisis tõllakuuri ees ja puhus postisarve, tõelist postisarve, mille noorhärra oli teab kust üles leidnud ja selleks puhuks isegi läikima hõõrunud. Kõik juba ootasidki vaid teda, Adelet. Ja nende vapiga tõld oli pööratud juba sõidusuunda ning neli pletitud sabaga hobust, kaks kimlit ja kaks õunjat, olid juba närvilised, valmis alustama mitmetunnist sõitu. Ent veel oli vaja tõlla taha tõsta ja kinnitada mitu mahukat kohvrit, milles olid nende tarbeasjad; kogu muu suurem kraam oli juba varem ära saadetud. Kuid midagi tuli paratamatult maha jätta – ja parun oli ennist üksinda kuskil ära käinud ning tema mullased saapaninad tunnistasid, et ta oli midagi parki või kusagile kaugemale maha matnud. Kuid mida ja kuhu, see oli vaid temale teada. Üksnes ta kibeda naeratuse järgi võis arvata, et seda ei leita kunagi üles. Kõik nad, papa ja mamma ja ülejäänud õed seisid häärberitrepi ees ja jätsid hüvasti endiste mõisateenijatega, tegelikult nendega, kes olid pidanud vajalikuks tulla. Nende kogunenute hulgas oli ka endine pesunaine Minna ja tema väike Pauline, kellele oli nimi antud paruniproua enda järgi, kel oli neid nimesid nagunii neli ja kes pidas seepärast vajalikuks lapse heledat pead veel kord silitada, enne kui tõlda astus. Ja muidugi ei unustanud ta tänada pesunaist ennast ustava teenistuse eest. Väikeseks tänumärgiks kinkis ta pesunaisele ühe oma monogrammiga taskurätikutest, mis olid Minnale nii tuttavad. Ja ehkki endine pesunaine teadis rahvatarkust, et kingitud või ülesvõetud taskurätik tähendab pisaraid, võttis ta parunessi kingituse sügava kummardusega vastu.

      Jalg juba tõlla astmelaual, taipas ema Adele poole pöörduda ja küsida:

      „Adele-preili, kas kõik sinu asjad ikka said kaasa?” Paruniproua teadis, et noorim tütardest on unistaja ja hajameelne. Adele vaid noogutas sõnatult ja näis endiselt väga mõttes olevat. See oli ka mõistetav – tal jäi ju siia kõik maha!

      Ruumi tõllas oli vähe, kunagi varem polnud ju nõnda kõik koos teele mindud. Ning oli hea, et noor Max oli tõesti nõus istuma pukki kutsar Hannese kõrvale. Ja nad ju olidki vanad sõbrad, teineteisega harjunud, ehkki neil oli mituteist aastat vahet. Tegelikult oleksid nad võinud ka moodsama sõiduriistaga lahkuda – parunil oli tõllakuuri nurgas puukodaratega sõiduauto –, kuid ta eelistas siiski tõlda, seda vanaaegsemat sõiduriista, mida olid kasutanud paljud Wulffide sugupõlved. Pealegi tulnuks tal endal autot juhtida, aga tema tahtis veel kord näha oma maid, neid põlde, mis enam kunagi tema suguvõsale kuuluma ei hakka. Ning seda heledat maanteed. Ja pikka puiesteed, kus pärnad olid segamini kaskedega, istutatud hulk aega enne teda ja jäämas temast maha, ootama uusi tundmatuid aegu. Nii et just seepärast oli ta lasknud tõllakuurist endiste aegade tõlla välja tuua ning korda teha. Ja suguvõsavapp, taga jalgadel seisev ja mõõka hoidev hunt, tuli puhtaks küürida ning särama panna. Mis hobustest ja tõllast hiljem pidi saama, kui nad rongile on astunud, sellegi peale oli parun mõelnud – Hannes pidi need tagasi tooma ja seejärel hobused ustava teenistuse eest endale saama. Mis tõllast saab, sellest polnud juttu. Nõnda oleksid ka Hannese kutsarikohustused lõplikult täidetud, kõige viimasena von Wulffi teenistuses olnutest.

      Hüvastijätt venis, midagi oli rakmete ja tõlla juures vaja üle vaadata. Siis viimaks võis noor Max veel ühe korra oma pasunat puhuda, seekord juba tõesti lahkumiseks. Aga juba paistiski eespool