Eike. Rein Põder

minu nunnalikkusel polnud määratud ülikooli lõpuni kesta. Kõiges järgnevas oli kaudselt süüdi Aimi, õigemini tema kahekümne viienda sünnipäeva sündmused. (Aimi oli minust kaks aastat vanem, sellestki üks tema üleolekuid.) Nii või teisiti, aga ma ei saanud sünnipäevast eemale jääda ja olin sel puhul lasknud endale koguni uue kleidi õmmelda. Sünnipäeva peeti algul ülikooli kohvikus, kuid selle finaal toimus meie toas.

      Nii et see noormees oli tegelikult Aimi, mitte minu külaline.Õigemini polnud ta ka mitte tema külaline, vaid manuline – kohvikus kuidagi märkamatult end seltskonda poetanud ja tuli sealt meieväiksema kambaga kaasa. Õige varsti selgus, et mitte sünnipäevalaps, vaid mina olin seal kohvikus talle silma jäänud – ma lihtsalt tundsin ühel hetkel, kuidas ta põletas mind oma pilguga, mis oli tulisem kui sigaret ta käes. Sattusin seda märgates endalegi ootamatult segadusse, askeldasin asjatult külaliste vahet, püüdsin korraldusele kaasa aidata. Sel korral muud midagi ei juhtunudki, kui et ta vahtis mind üksisilmi terve selle õhtu. Ja lahkus viimaste hulgas.

      Ta õppis arstiteaduskonnas, aga ma ei tahaks siinkohal öeldata tegelikku nime. Õigem oleks see asendada mingi väljamõeldud nimega, nagu mul kohati kombeks. Aga ma ei tee ka seda. Las ta jääda nimetuks. Olen omal moel ebausklik – nii pole mul vaja temaga enam kunagi kohtuda. Tähtis on ju üksnes ta olemus. Millalgi hiljem hakkasin teda kutsuma Liblikakogujaks, ilmselt ühe Fowlesi raamatu mõjul. Nii et need, kes on seda raamatut lugenud, võivad ise seda juhtumit jätkata…

      Pärast nimetatud spontaanset rahvarohket pidu me toas, kus oli palju veini ja uksest vooris sisse rohkemgi võõrast rahvast, nagu intris mõnikord ikka juhtub, hakkaski too (tahaksin kangesti öelda „tüüp”) noormees meie tuba süstemaatiliselt külastama. Kuna ta oli väga võluv vestleja ja nii sundimatu olekuga, siis ei küsinud keegi meist kolmest, miks ta meil käib. Ma ei ütle, et ta ei meeldinud mulle; ta meeldis meile kõigile. Heal jutustajal on nagunii oma võlu; veel suurem mõju oli ta kätel, kui ta sind justkui kogemata puudutas. Ja ta ilmselt teadis hästi neid oma mõjusaid külgi. Midagi oli tas veel üsna meeldivat. See tema hoolitsetud välimus – lips ja kin-gad ja alati laitmatus viigis püksid ning temast leviv mehelik parfüüm, millest meie filoloogidest poiste juures rääkidagi ei saanud. Jah, juba tema juuksed ise olid omaette ooper, kui tudengi žargooni kasutada. Need olid võitud ja kammitud ja laitmatus seitlis. Ja kuigi ma võib-olla aimasin selle hoolitsetuse ja kunstliku viisakuse mõningaid tagamaid, avaldas see minulegi teatud mõju.

      Midagi oli tas veel erilist – ta näis teadvat naistest kõike. Peale selle, et ta tundis arstihakatisena nende olevuste füsioloogiat.

      Ma juba mainisin meie filoloogi-poisse – jah, peaaegu kõik rääkis nende kahjuks. See nende rõhutatult lõtv hoiak ja endast vähene hoolivus – need sorakad kampsunid ja väljaveninud, määrdunud teksased, ajamata habemed, võidunud juuksed – arvan, et sellest nimistust ehk juba piisab. Välja arvatud muidugi nende intellektualism, nii et vahel vaikselt imestasid – millal ja kust kõik see on omandatud.

      Arvan, et võiksin siinkohal teha väikese kõrvalepõike ja öelda paar sõna neist nõndanimetatud tarkadest poistest; mõnest neist on saanud kirjandusteadlased, mõni on end kirjanduses näidanud. Aga ma olen alati, kuidagi instinktiivselt eiranud või peaks ütlema et lausa võõristanud teatud raamatulikku inimtüüpi, sellist, kelle tarkus näib pärinevat üksnes loetust ja kui seejuures loetu veel nagu üle ääre voolab, muutudes uueks kirjasõnaks – läbimälutud ja ümber korraldatud kujul. Te vist mõistate, mida ma mõtlen. Metakirjanduse rohkust ja selles sisalduvat ohtu. Et me kipume ümber jutustama ja enda omaks sobitama tihti meist nii kauget filosoofiat, et välja paista targematena. Ent proosa, nagu ma aru olen saanud, pole tarkus, vaid selgus. Proosat tuleks kirjutada loomulikumalt, vaistlikumalt. Kuid filoloogi oma mina on nii õhuke.See ju ongi peaaegu raamatud. (Öeldu käib ka minu enda kohta. Aga ma olen seda ohtu kogu aeg tunnetanud ja püüdnud oma proosas neist karidest hoiduda.) Ma ei ütle, et tuleks kirjutada vaid oma elukogemusele toetudes. On ju veel üks võimas liitlane – kirjutaja kujutlusvõime. Seega kirjutamine on eelkõige avatus, oma mina pärssiva ja mõnikord ka kontrolliva (tsenseeriva) poole unustamine. Vaid nii saavad ühel hetkel nähtavaks-kuuldavaks sinus peituvad hääled ja sündmused, millest sul endal aimugi polnud, saab eluõiguse eelmiste elude poolt ladestatu, nimetagem seda siis kollektiivseks alateadvuseks või põlvkonnahääleks. Nii just kirjutas Faulkner.

      Kuid tagasi selle mittefiloloogist toa number 413 alalise külalise juurde.

      Omamoodi sõnakunstnik oli temagi, see Liblikapüüdja. Selle vahega, et tema sõnadepurskkaev oli mõeldud mitte omasugustele, vaid üksnes neidude kõrvakeste jaoks; kogu ta energia kulus vaid meie, eevatütarde meelitamisele. Aga tegelikult ei hoolinud ta meist üldse. Või hoolis meist vaid ühes teatud aspektis, mida te olete ehk ka juba mõistnud. Jah, ja muidugi oli tal tüdrukute juures suur edu. Kahjuks ma tookord kõike nii selgesti ei mõistnud. Keegi pidi mulle asjast selgesti ütlema…

      See oli vist paar nädalat pärast seda pidu, ja Liblikapüüdja oli meil jõudnud juba kolmel korral külas käia, ilma et me oleksime siiski veel aru saanud – ta välise joonise järgi, ilma minu sise tunnet arvestamata – kumb meist kahest talle suuremat tõmmet pakub, mina või Aimi, sest Luigeke ei saanud ju arvesse tulla ja pealegi polnud teda iga kord koduski; tema käis jälle mingit oma trajektoori pidi, nagu me tema luulusid kutsusime.

      See oli omamoodi põnevgi, need Liblikakoguja külastuskäigud, mis ei jäänud tervele koridorile saladuseks.

      Ja just ühel sellisel korral peatas mind õhtuses hämaras koridoris üks viimase kursuse saksa filoloog – piltilus brünett tüdruk, sihvakad jalad, kõrge rind, kuningannalik rüht, niisugune kõnnak, mis lausa pilku püüdis. Mitte ainult poiste omi, vaid ka kadedate tüdrukute omi. Ta peatas mind, ei tutvustanud ennast, küllap eeldas, et pean teda iseenesest tundma – ja ma ju tundsin, teadsin ta nimegi.

      „Tead, ära seda… nii väga usalda. Tema eriala on…”

      Kuid sel hetkel prahvatas meie kõrval olev toauks lahti, sealt paiskus välja üks poolpurjus noormees, kahmas kaunitaril ümber kaela kinni ja surus suu tema suule, lämmatades nõnda mulle määratud ülejäänud tähtsad sõnad. Kuuldus veel vaid midagi purtsatuse taolist. Ja sinna tuppa nad naerdes kadusidki.

      Ma sain ütlemata jäänu umbes kuu aja pärast ise teada.

      Liblikapüüdja kätel oli tõesti ärategev võime – ikkagi tulevase doktori, võib-olla koguni kirurgi omad. Ja ta oskas, kuidas nüüd öelda, nii kunstiliselt, nii hullukstegevalt suudelda. Me kirgliku suhte, ütleksin, poolfinaal leidis aset mai lõpus, ühel soojal ööl, Toomemäe kõige üksildasemas sopis, seal kliiniku taga Bergmanni ausamba juures pingil, mida vaid vähesed armunud teavad. Seal moodustub põõsastest justkui looduslik separee. Ma ei tea, kuidas ma olin korraga ta süles, ma ei tea, kuhu oli kadunud mu kainus, ma ei tea, miks ma ei mäletanud minuga kümme aastat tagasi ühes pargis juhtunut. Ma olin hõõguma aetud, ma olin avastanud, et olen endale kogu aeg valet kinnitanud, et olen ennast asjata omaenese kätega vaigistada püüdnud, et kõik see on olnud võlts ja kuulunud valevagaduse hulka. Ma avastasin endas hoopis teise naise. Ma tundsin, et olen nõus talle anduma.

      Kuid ta ei tahtnud mind seal, Pariisi tänavaarmastaja või õigemini Boulogne’i metsa armastaja kombel võtta. Me jõudsime vaid sügava pettinguni – nii öelnuks tema selle kohta, kui ma küsinuks talt arstiteaduslikku terminit. Hiljem leidsin selle termini ühest raamatust „Öised kujutlused”. Ja mõistsin tagantjärele veel midagi – talle, Liblikapüüdjale, oli vaja olnud rituaali.

      See leidis aset kahekümne nelja tunni pärast. Pärast seda kui ta oli mind ühest aknast sisse aidanud (ma ei tea siiamaani, missugusesse Tartu majja ja kelle tuppa ja kelle voodisse ma üldse sattusin; kahtlustan, et see polnud tema oma, ja kui peaksin seda maja tänases Tartus otsima, siis ma ei suudaks seda leida; tean vaid, et kusagil Tiigi tänava kandis). Kõik läks nii, nagu tema tahtis – kui ta oli mind haigeks suudelnud (mu suu pärast lausa valutas), kui ta oli mind oskuslikult lahti riietanud, kui ta oli kogu mu keha üle käinud, nii et jäi vaid veel üks, puutumatu koht minus, siis lõi temas järsku välja mingi raevukas