Eike. Rein Põder

kui ütleksin, et aula oli puupüsti täis. Kuid tiitel, vastse Nobeli laureaadi oma, oli siiski aulasse rohkelt igasugust rahvast toonud, meist, tudengihakatistest kuni Tartu kooliõpetajateni välja. Tollal polnud Kawabatalt eesti keelde tõlgitud veel ridagi ja seepärast oli mul higiste peopesade vahele surutud ta „Lumise maa” ingliskeelne paperback, mille olin Riiamäe antikvariaadist ostnud ja mille lehed ähvardasid köitest lahti tulla. Nii et mu peas ei saanud kuidagi kõlada selle imeilusa väikese romaani esimesed laused, millele Ülle Udam alles aastaid hiljem eestikeelse kõla andis: „Rong läbis pika tunneli kahe provintsi piirilning peatus signaaljaamas. Siin algas lumine maa. Öö oli valgeks läinud.”

      Aula oli kaunistatud riigilippudega, kõik oli väga pidulik, võiks öelda – üks neid uue aja sündmusi, mis kordasid selle auväärt ruumi parimaid hetki. Imelik, ma nägin vist esimest korda elus Jaapani lippu – punane ring valgel ja mul tekkis kohe oma assotsiatsioon, mis on nii loogiline, nagu teistsugust ei saakski olla – loojuv päikeseketas Fudžijama mäe heleduse taustal.

      Siis korraga tõusid kõik püsti. Ilmus Kawabata, frakis, nii soliidne, nii väärikas, nagu üksnes jaapanlased suudavad olla. Muidugi oli ta väikest kasvu, nagu me kõiki jaapanlasi kujutlemegi. Aga võib-olla tundus ta veel väiksem oma tõlgi, Moskvast pärit umbes minu praegust kasvu koguka vene blondiini kõrval. (Hiljem rääkisid teadjad, et ka tõlk olnud Moskvast, Fedorenko enda poolt spetsiaalselt saadetud.) Kawabata tõusis ilma kellegi poolt juhatamata valgesse pulti ja hakkas kiiresti jaapani keeles rääkima, tehes aeg-ajalt pause, et tõlk võiks teda vene keelde ümber panna. Mind ja küllap ka teisigi riivas see, et polnud otsetõlget eesti keelde, aga küllap see oli nõnda ette nähtud. Meil poleks olnud võimalik asja muuta, kui ka oleks leitud vastav inimene. Blondiin tõlkis reipalt ja vilunult, küllap ta oli tekstiga hästi tuttav. Hiljem mõistsin, et Kawabata kasutaski peamiselt lõike oma Nobeli-kõnest, mille ta pealkirjastas hiljem trükki andes kui „Kaunis Jaapan ja mina”, aga võib-olla ka lõike oma hilisemast kuulsast loengust pealkirjaga „Ilu olemus ja selle avastamine”. Sest ta puudutas mulle tollal täiesti tundmatu zen-budismi ole-must ja nimetas mitmeid jaapani luuletajaid-rändmunki, esitas nende haikusid. Neid nimesid nagu Dogen ja Bashô ja Saigyô polnud ma samuti kuulnud. Kuid ma mäletan, et need nimed tekitasid mus suurt huvi. (Aastaid hiljem, mil olin vene ja inglise keeles rohkem kodus kui tookord teise kursuse sügisel, oskasin nende haikude sügavust ja kaunist lihtsust vastavate tõlgete kaudu hinnata. Aga tunnistan, et blondiini tõlkest läks mul tookord tubli jagu kaduma. Küllap paljudel teistelgi. Ma arvan, või mida siin arvata, see oli päris ilmne, et just Kawabata mõjul astusin veel sama, 1968. aasta lõpus ülikooli orientalistikakabineti kuulajate hulka, ja ma märkasin, et minutaolisi lisandus neil päevil veel mitmeid.) Jaapani haikumeistrite mainimine oli igati loomulik, sest Kawabata pidas end nende õpilaseks. Vahepeal kuulasin vaid jaapani keele kõla, mis mõjus kui teise planeedi asuka oma. (Eks Jaapan olegi kõiges kui teine planeet.) Juba see kõla, modulatsioon, lause ülesehitus olid nii võõrapärased. Kawabata sõnad ja laused lendasid aula valgesse saali nagu jaapani kured, nagu kellegi näppude alt väljunud origamid. (See kõik on mu hilisem lisandus, tollal teadsid neist jaapanlikest elementidest, nagu juba märkisin, üsna vähesed.)

      Oma kõne lõpus ütles Kawabata, et kui ta 1920. aastal noore mehena Tokyo ülikooli astus, siis oli üks ta unistusi, et kunagi võiks maailm ta ees avarduda ja et ta satub ehk mõnele tõelisele põhjamaale, kuigi ka tema kodune Hokkaido annab talviti põhjamaa mulje välja. Ja nüüd ta siis ongi näinud tõelist põhja ja kogenud siinset soojust.

      Päris lõpuks soovis ta kõigile meile me parimate unistuste täitumist.

      Järgnes pikk-pikk ja soe aplaus, kirjanik tuli kateedrist alla, võttis vastu talle kingitud krüsanteemid, õnneks roo-sad, ja kummardas kõigile – nii, nagu vaid jaapanlased oskavad seda teha – ja istus siis esimeses reas temale varutud kohale, kus ta hakkas jagama autogramme oma raamatuisse. Aga neid soovijaid polnudki palju, ja raamatud olid ingliskeelsed, soomekeelsed, venekeelsed, ainult ühel naisel vilksatas jaapani hieroglüüfidega raamat. Mina olin „Lumise maa” kaasa võtnud rohkem vaistlikult kui teadmisest, et Nobeli laureaat võiks autogramme jagada. Ja muidugi seadsin end selle järjekorra lõppu, mõeldes, kuivõrd kirjanik suudab nende paari hetke jooksul kellelegi oma tähelepanu jagada. (Hiljem selle nähtusega ise kokku puutudes olen püüdnud igaühele läheneda erineval kombel, mis on raske, väsitav, kuid mitte võimatu.)

      Kui saabus lõpuks minu kord, vaatas Kawabata mulle korraks oma veidi väsinud pilgul otsa. Märkasin kortsukesi ta silmanurkades, ta põsesarnadel pingulduvat kollast nahka. Ja siis ta naeratas. Ei tea, mis mu näos või ilmes oli säärast, aga võib-olla ta nägi mus lihtsalt noort inimest, noort tüdrukut. Tol hetkel oli ta täpselt niisugune nagu meisterfotograaf Yusuf Karshi fotol, seesama pool- või õieti veerandnaeratus ja kitsad silmapilud, seesama idamaine mõistatuslikkus terves ilmes, mille taha pole ühelgi eurooplasel võimalik näha. (Mainitud fotot nägin muidugi hiljem, nii et antud mulje puhul on kindlasti tegemist nii-öelda ülekandega hilisemast varasemasse. Aga kõik kirjanikud on säärast nähtust kindlasti kogenud.) Mulle näis, et Kawabata pilk peatus minul koguni kauem kui eelmiste inimeste puhul. Lubatagu sel kohal mulle veel üks pettekujutlus – ehk nägi ta minus sarnasust mõne oma naiskujuga, sest on ju minulgi kõrged põsesarnad ja kitsama lõikega silmad kui nõndanimetatud eestlannadel; ja kui veel uskuda, et kõikjal maailmas leidub sääraseid kergelt punapäid, siis pole võimatu, et mu mõttekujutus pidas paika. Kuid mina oleks soovinud muidugi enamat – et ma oleksin talle meenutanud Yokot „Lumisest maast” või Kikukot „Mäe häälest”, seda enam, et neid naiskujusid ju tegelikkuses säärastena olemas polnud, olid kõige rohkem mingid eeskujud, nagu Kawabata ise on tunnistanud. Aga me kahjuks ei näe inimeste mõtetesse. (Mis puutub üldse Kawabata naiskujudesse, siis tunduvad need mulle eriti õnnestunud, nad on olnud mulle lausa eeskujuks oma erilise leebuse ja mõistatus likkusega, eriti Yukiko „Tuhandes kures”. Võiksin öelda veel rohkemgi – Kawabata on üks väheseid meeskirjanikke, kel jagub naise mõistmiseks ja mõistatamiseks takti… ja kannatlikkust.)

      Ma kasutasin seda pausi kuidagi spontaanselt ära ja palusin tõlgi poole pöördudes oma puises vene keeles, et kas kirjanik ei kirjutaks mulle raamatusse ühe oma lemmikhaiku. Blondiin naeratas armulikult ja tõlkiski. Kawabata käsi peatus, sest ta oli juba kirjutamas sisseharjutatud autogrammi, seejärel ta kummardus ja kirjutas kiires-kiires inglise keeles (see keel polnud talle võõras, oli ta ju üli koolis õppinud Ameerika kirjandust) just selle haiku, millega ta oli alustanud Stockholmis oma Nobeli-kõnet, nagu ma hiljem kindlaks tegin. Ja see on toosama Dogeni haiku, mida teatakse nüüd hästi ka eesti keeles:

      In the spring cherry blossoms, in the summer the cuckoo.

      In autumn the moon, and in winter the snow, clear, cold.

      Kevadel kirsiõied, suvel kägu;

      sügisel kuu, talvel külm valge lumi.

      Kuid selle alla lisas ta veel mõned jaapani hieroglüüfid, mida ma ei ole lasknud ühelgi jaapani keele oskajal – Agu Sisaskil, Ülle Udamil ega Rein Raual – tõlkida. Las need jäädagi minu jaoks alltekstiks. Nii nagu tema teosteski jääb üsna palju aimatavaks.

      Nõnda, minu peale rohkem aega kulutanud kui peaaegu kõigi ülejäänute peale, pöördus Kawabata omakorda tõlgi poole. Sain kuulda, et ta küsib mu nime.

      Vastasin: „Eike!”

      „Ei-kee! Ei-kee!” kordas tema mu nime kummaliselt rõhutades – võib-olla kõlas see ta kõrvade jaoks kuidagi jaapanipäraselt – ja ta heitis mulle veel ühe pilgu ja noogutas ning ütles veel ühe jaapanikeelse lause, rohkem nagu iseendale, mille puhul tõlk nagu kõhkles, kas seda olekski vaja tõlkida. Ja jättis selle lõpuks tõlkimata. Mõtlen –võib-olla oli seal sees näiteks sõna „paljutõotav”. (Ma oleksin küll seda väga soovinud, ükskõik siis kas minu kohta käivalt või lihtsalt tulevikusoovi korras!)

      Ma läksin ühes teistega välja peahoone trepile Kawabatat ära saatma. See pilt jäi mulle hästi meelde – taevast puistus üksikuid kuivi lumehelbeid, kui Kawabata tegi veel kord teda ärasaatjate poole, esmajoones rektor Klementile oma jaapanliku kummarduse, mida on nii raske järele teha, ja puges seejärel vaikselt ning ruttu trepi ette libisenud musta