Lilla kuningatütar. Péter Dóka

meid üles, ole hea,“ ütles ta kõige vägevamale hiiglasele. „Ma tahan midagi öelda.“

      Hiiglane tõmbas kulmu kipra, aga Lilla Kuningatütar naeratas talle nii lahkelt, et ta sirutas oma peo alla ja tõstis tolle koos rüütliga üles. Kuningatütar ei öelnud sõnagi, ainult kallistas hiiglast oma vaba käega. Siis hüppas ta koos rüütliga osavasti maha ja jooksis järgmise hiiglase juurde. Ja kõik hiiglased, keda kuningatütar oli kallistanud, poetasid kivi käest ning haarasid kohkunult südamest, sest nende rinnas tärkas selline kuumus, et nad arvasid end selle kätte surevat. Siis astus kõige vägevam hiiglane oma mõrsja juurde, võttis ta hellalt kätele ja hakkas teda hällitama. Kuningatütar ja rüütel aga astusid tõukeratta peale ja jätkasid teed.

      Veeredes vaatasid nad vargsi teineteist ja nägid, et on jälle natuke muutunud. Kuningatütar oli nüüd juba peaaegu sama lilla nagu vanasti, rüütel aga niisama hästi kui öömust. Nad nägid enda ümber veel rohkem värve kui seni ja lausa rambusid lõhnadest ja häältest, aga teineteise käest ei suutnud nad ikka veel lahti lasta, kuigi salaja olid mõlemad seda proovinud.

      Korraga kuulsid nad kaugusest halamist ja jõudsid varsti ristteele. Tolmus lamas väike surnud valge näoga poiss, tema kohal seisid isa ja ema ning nuuksusid teineteist emmates. Rüütel pani imeks, kui väga sarnaneb isa temaga, ema aga kuningatütrega.

      „Teeme seda,“ ütles kuningatütar vaikselt ja rüütel noogutas. Sõnatult kummardusid nad surnud poisi juurde ja asetasid oma käed tema südamele. Nad tundsid, kuidas armastus hakkab neist välja voolama, aina voolab ja voolab ja saab tasapisi viimse piisani otsa. Poisikese silmad täitusid valgusega, nägu lõi õhetama. Siis tõusis ta äkitselt istuli, ringutas ja naeratas neile. Nüüd nutsid vanemad juba õnnest, kuid kuningatütar ja rüütel ei pannud neid tähele. Nad lõid pilgu maha ja lasksid teineteise käest lahti. Siis tõstsid nad imestades pea.