Lilla kuningatütar. Péter Dóka

ja tuld purskamas.

      „Tee aken lahti, kuningatütar, sest ma viin su endaga kaasa!“ kisendas lohe. „Kui sa lahti ei tee, lõhun palee maani maha!“

      Purpurike pilgutas esialgu ainult ehmunult silmi, siis aga võttis ennast kokku ja hüüdis aknast välja:

      „Ma teen hea meelega lahti, aga minu arvates ei tulnud sa minu järele, sest ma kaalun ainult nelikümmend kolm kilo ja olen muuseas ka parandamatult haige, süüa teha ma ei oska ja ma pole sugugi ilus, ühesõnaga, ma arvan, et sa ei taha röövida mind, vaid mõnd teist kuningatütart, ajasid lihtsalt aadressid segi.“

      Lohe jahmus veidi, aga köhatas siis kurgu puhtaks ja pasundas:

      „Ma tulin siiski sinu järele, neljakümne kolme kilone kuningatütar, röövin su ära ja sa võid vaid loota, et kord leidub sangar, kes su tagasi röövib. Noh, tee see aken juba lahti, sest ma hakkan kohe tuld purskama!“

      Purpurike kohkus nende sõnade peale ja tegi kiiresti akna lahti. Samal hetkel torkas lohe käpa sisse, haaras ta kinni, pistis kaenla alla ja kihutas temaga läbi seitsme maa ja mere.

      Purpurike ei julgenud kaua silmi lahti teda, ta tundis ainult, et tal on külm ja ta juuksed lehvivad. Siis jõudsid nad soojemasse kanti ja ta hakkas reisi juba nautima, vaatas all möödatuhisevaid värvilisi maju ja oli täitsa liigutatud, et teda lõpuks ometi rööviti. Ta kartis ainult seda, et lohe sööb ta vihahoos kohe ära, kui näeb tema kõhnust ja selgub, et ta on tõepoolest niru kokk.

      Aga lohe oli Purpurikesega kena, tegi talle süüa ja tüdrukul oli vaevalt midagi teha, ta pidi ainult kardinaid tikkima ja lilli kastma. Õhtul aga luges lohe Purpurikesele ette omaenda luulekogu. Nad veetsid koos kõigest ühe päeva, sest järgmisel hommikul saabus seitsmepenikoormasaabastega Palavon, et kuningatütar päästa.

      „Tule välja, sa elukas, sest täna tahan ma loheliha süüa!“ möirgas Palavon, kes oli täiesti paljas, sest ilma Purpurikeseta vaevas teda jälle palavik.

      „Seda et,“ ütles lohe, „see verine võitlus pole mõeldud peentele daamidele. Jää tuppa, kullake, kuni ma selle korda ajan. Pärast loen sulle oma eepost ette.“

      Seda öelnud, läks ta välja ja võitlus algas. Hirmunult kuulas Purpurike kohutavaid hääli, oigamist ja ägamist, aga siis vaatas ta salaja aknast välja ja ennäe imet – Palavon ja lohe ei hakkinud teineteist, vaid tagusid mõõgaga kaljusid ja kisendasid sinna juurde. Purpurike vajus norgu, sest järelikult polnud rööv ikkagi päris, vaid lavastatud, aga tal oli ometi ka hea meel, et poiss temast nii väga hoolib.

      „Ma tapsin lohe ära!“ kuulutas Palavon hiljem uhkelt.

      Purpurike tegi, nagu ei paneks ta tähelegi, et lohe pole surnud ja nohiseb üsna valjusti.

      „Aitäh, et sa mu päästsid!“ ütles ta poisile kenasti ja andis talle kaks musi.

      Käest kinni hoides hakkasid nad koju minema. Puhus mahe tuul, päike paistis ja Purpurike pani pea poisi õlale.

      „Ma pole vähemalt kümme aastat paleest väljas käinud. Mulle meeldib nii väga, kuidas tuul mu nägu silitab.“

      Palavon nägi, et Purpurike on väga kahvatu ja ka tema põlved oleksid justkui nõtkunud. Ta tahtis tüdruku kätele võtta, aga selleks ei jäänud tal aega, sest korraga langes neile tohutu vari.

      „Kumma ma teist enne nahka pistan?“ pasundas kõrgelt üks kõmisev hääl.

      Nad vaatasid korraga üles ja silmasid Nanot, inimsööjast hiiglast. Purpurike heitis silmanurgast pilgu Palavonile ja nägi kohe, et see polnud enam lavastatud katsumus, sest poisi silmad olid täis hirmu. Purpurikese süda peksles ägedalt, kuid ega ta polnud asjata nii palju raamatuid lugenud, tal tekkis üks mõte. Ta võttis kogu oma jõu kokku, aga ka nii rääkis ta nõnda vaikselt, et hiiglane pidi tema juurde kummarduma.

      „Ma soovitan sul meid mõlemaid korraga ära süüa,“ ütles Purpurike. „Temal on rohkem liha, aga mina olen maitsvam.“

      „Aga kuidas seda teha?“ kratsis Nano kukalt. „Ma ei ole veel kunagi kaht inimest korraga söönud.“

      „See vapper sangar võtab mind kätele ja siis saad sa meid ainsa ampsuga suhu pista. Aga enne tõmbab ta jalga oma seakamarast tehtud saapad, need maitsevad sulle veel eriti!“

      Nano noolis keelega huuli.

      „Lase käia, poiss, võta see äbarik tüdruk sülle!“

      Palavon puges oma seitsmepenikoormasaabastesse, võttis Purpurikese kätele ja ütles:

      „Nägemist, sa juhm kolakas!“

      Seda öelnud, astus ta sammu ja oligi seitsme maa ja mere taga. Nüüd liikusid nad veel kiiremini, kui Purpurike lohega oli reisinud, ja tüdrukule meeldis see kiirus. Ta pea käis ringi, ent ikkagi tundis ta end poisi käte vahel turvaliselt.

      „Oi, see oli põnev!“ ütles ta näost õhetades. „Ma arvasin, et ta pistab meid nahka.“

      „Mina ka,“ vastas Palavon naeratades. „Tunned, kuidas me tuhiseme?“

      „Tunnen küll!“ vastas rõõmsalt kuningatütar, kes suutis vaevu üle tuule vihina karjuda. „Sa päästsid mind,“ ütles ta naeratades ja sulges silmad. „Ma arvan, et nüüd lõpuks armastan sind tõeliselt.“

      Palavoni süda hakkas kloppima. Ta kummardus tüdruku ligi, et kuulda, ehk ütleb see talle veel midagi. Aga ei öelnud. Purpurike vaikis ega avanud enam silmi. Naeratus jäi ta näole.

      Kuningatütar maeti järgmisel hommikul lossihoovi lihtsasse jäähauda. Palavon võttis lumivalge särgi seljast, ainult püksid jättis jalga, sääred rebis ta küljest, et tal nendega nii palav ei oleks. Siis tõmbas ta jalga seitsmepenikoormasaapad ja kadus põhjamaisesse uttu. Sestpeale käib ta maailmas ringi. Räägitakse, et ta ei aita enam kedagi. Vahel külastab ta kuningas Miinust, kes loobus troonist, kolis soojemasse riiki ja kasvatab oma aias salveid. Talveõhtutel aga istub ta terrassile ja ohkab.

      „Oh, mu pisike Purpurikene…“ korrutab ta aina ja joob paar sõõmu salveiteed. Siis tõmbab ta mantli seljas koomale ja vahib keerlevat sätendavat lumesadu.

      Lilla Kuningatütar

      Vikerkaaremaa kuningal oli kolm tütart: Punane Kuningatütar, Lumivalge Kuningatütar ja Lilla Kuningatütar. Punane Kuningatütar sidus juustesse alati punase lindi, käis punases kleidis ja isegi tema nägu läks alati punaseks, kui ta kohmetus. Ja ta kohmetus peaaegu alati, sest oli üsna häbelik. Lumivalge Kuningatütar kandis ikka ainult valget kleiti ja ka tema nahk oli valge, isegi kõige tugevama päikese käes ei läinud ta pruuniks, hambad aga särasid tal valgemana kui värskelt sadanud lumi. Lilla Kuningatütar kandis alati lillat kleiti, köitis mustad juuksed lilla rätiga seljale kokku, lillad olid tema sukad, taskurätt ja isegi prillid.

      Kõik kolm olid väga ilusad tüdrukud, kosilasi oli nagu murdu. Kõigepealt läks Punane Kuningatütar mehele rikkale Verekuningale, laulatus peeti punetavas päikeseloojangus ja nad suudlesid teineteist nii tuliselt, et kogu külalistevägi punastas. Lumivalge Kuningatütre võttis naiseks Jääkuningas, pulmapeol langes lund, pulmatort külmus jääks ja külalised aevastasid veel mitu nädalat hiljemgi. Ainult Lilla Kuningatütar ei tahtnud mehele minna, asjata piirasid teda kõige vahvamad kavalerid kõigist maailma nurkadest. Lilla Kuningatütar ajas kosilastega mõnusasti juttu, kihistas koos nendega naerda, vahel käis nendega isegi matkamas, siis aga saatis nad minema. Riigis oli juba nii palju murtud südamega kosilasi, et hommikust õhtuni kuuldus vaid ohkamist, lõpuks aga asutasid ärapõlatud kosilased klubi, kus nad üksteist lohutasid. Isegi seitsme peaga lohe astus klubi liikmeks, sest ka temale oli Lilla Kuningatütar kenasti koha kätte näidanud. Vaene seitsmepäine tahtis teda endale naiseks röövida, aga siis võttis tüdruk lillad prillid eest, pilgutas kolm korda oma musti silmi ja ütles talle keerutamata, et tema ei lähe lohega küll mitte kuhugi, sest see on üks harimatu mats. Vaene lohe armus silmapilkselt, ta süda murdus ja ta kaotas oma jõu, sest lohed on tugevad ainult siis, kui nende süda on täiesti