Lilla kuningatütar. Péter Dóka

peale pööras tüdruk ringi ja läigatas ämbritäie vett Põmmule kaela. Ja kui ta nägi, millise näo kuningapoeg teeb, puhkes ta naerma ja muudkui naeris laginal. Läbimärg kuningapoeg vaatas naervat tüdrukut, läks vaikselt juuksejuurteni punaseks ja naeratas.

      Vaevalt pool tundi hiljem koputas kuningapoeg Põmmu kolm korda troonisaali uksele.

      „Noh, mis see siis nüüd on?“ küsis kuningas jahmunult, kui nägi märga kuningapoega, kes tüdrukul käest kinni hoides sisse astus.

      „Luisa ja mina abiellume,“ kuulutas kuningapoeg ja tüdruk tema kõrval naeratas häbelikult.

      „Aga…“ Kuningas Latern ei saanud sõnagi suust. „Ma arvasin, et sa hakkad seelikukütiks.“

      „Jah, hakkasingi! Aga see sai nüüd läbi,“ ütles kuningapoeg.

      „Oleksid võinud vähemalt kolm tüdrukut võrgutada,“ nurises kuningas. „Või pigem kolmkümmend kolm. Või oleksid võinud veel kolmandat ametit proovida.“ Siis kehitas ta õlgu. „Hea küll. Olgu pealegi.“ Ja ta vaatas õnnetult enda ette.

      Kolme päeva pärast peeti pulmad, küpsetati kolmsada kolmkümmend kolm põrsast ja pidu kestis kolm nädalat. Kolm kuud hiljem teatas Luisa, et ootab last, ja kolm korda kolm kuud hiljem luges kuningas Latern parajasti kolme oma lemmikraamatut korraga, kui kuningapoeg Põmmu kolm korda uksele koputas.

      „Kolmikud,“ ütles kuningapoeg Põmmu troonisaali astudes õnnelikult.

      Kuningas Laterna süda hüppas rinnus – korra, teise ja kolmandagi. Esimest korda pärast oma poja sündi vaatas ta teda uhkusega.

      „Lõpuks ometi,“ ütles ta ja pühkis silmi. „Maailmas on kord jalule seatud. Nüüd võite õnnelikult surmani elada. Täpselt kolm korda kolmkümmend aastat.“

      Ja just nii ka läks.

      Palavon ja Purpurike

      Kõige külmematel talveöödel, kui isegi helid ja hääled külmuvad, ilmub vahel tänavale üks imelik kuju. Ta on peaaegu alasti, jalas vaid lühikesed lumivalged püksid ja suured mustad saapad, millega ta üle majade astub. Võid talle järele joosta, kuid ei saa teda kunagi kätte, võid talle järele hüüda, ent ta ei kuulegi seda. Ja kust ta läbi läheb, seal sulab jää, tema saabaste jälgi märgivad lombid. Kunagi hüüti teda Heategijaks, ent nime pole tal enam ammu, ta kaotas selle päeval, kui püüdis aidata Purpurikest.

      Kõik see juhtus kaugel põhjas, Samblikumäestiku jalamil, Külmamaal, kus isegi jääkarud kogu aeg köhivad. Külmamaa valitsejaks oli toona kuningas Miinus, kes oli kuulus oma halva tuju poolest. Ta ei teinud midagi, istus päev läbi oma köetaval troonil, jõi salveiteed ja lõdises. Kolmekordselt vooderdatud ja rebasenahaga kaetud saabastes jalgu hoidis ta ahju kohal, seepärast levis troonisaalis kohutav hais. Kuningas Miinus mõtles, et oleks hea soojemasse riiki kolida, aga seal jälle ei saaks ta kuningas olla, muud tööd ta aga teha ei mõistnud. Nii et on parem, kui ta jääb Külmamaale. Ja siis veel Purpurike…

      „Oh, mu pisike Purpurike…“ ohkas kuningas Miinus. Ta ütles seda koguni sada korda päevas, kuid ei lõpetanud lauset kunagi, vaatas üksnes enda ette ja oli korraga nii kurb, et ainult tee suutis teda pisut lohutada. Ka siis jõi ta parajasti salveiteed, kui troonisaali uks avanes ja sisse astusid tema ihukaitsjad. Nad saatsid enda ees üht kõhna noormeest, kellel polnud üldse riideid seljas, ainult kaks tohutu suurt saabast jalas.

      „Tema on see kuulus Palavon,“ ütles kapten ja pigistas nina kinni, et mitte tunda kärssava rebasenaha haisu. „Tõime ta kohale, nagu mu kuningas käskis.“

      Kuningas Miinus vaatas poissi tähelepanelikult.

      „Sinu kohta, Palavon, räägitakse, et sa aitad kõiki,“ kõnetas ta poissi. „Vahest oled sa oma riidedki ära kinkinud? Külm võtab su ju niimoodi ära.“

      Palavon kummardas aupaklikult.

      „Mu kuningas, kui ma vaid võiksin külmetada, lõdiseda, väriseda! Lapsest saadik vaevab mind palavik, ma tunnen, et põlen jalamaid ära, ja mind võib jahutada üksnes see, kui saan kedagi aidata. Need seitsmepenikoormasaapad sain kingituseks ühe heateo eest, nendega käin riigist riiki. Praegu hulgun põhjalas, külm jahutab mu verd.“

      Kuningas Miinus jõllitas Palavoni nii, et ei pannud tähelegi: tema saapad olid juba leekides. Ihukaitsjad tormasid kohale, et need kustutada.

      „Kas sa haigustest taipad midagi, Palavon?“

      „Oskan natuke ravida,“ noogutas poiss.

      „Hüva.“ Kuningas ronis troonilt alla ja pöördus ihukaitsjate poole. „Andke talle vähemalt püksid jalga. Nii ei saa ta ometi meiega kaasa tulla, me läheme ju minu tütre juurde.“

      Palavon tõmbas püksid jalga ning järgnes sõnatult kuningas Miinusele ja ihukaitsjatele. Nad kõndisid mööda palee hämaraid koridore ja Palavon murdis pead, milline võiks olla üks tõeline kuningatütar. Ta kujutas ette, et ta võib olla ainult eriline olend, võib-olla kiirgavad tema juustest päikesekiired, tema nahal on aprikoosilõhn ja tema suu on punane nagu värske murel.

      Koridori seinal looklesid jämedad torud, need viisid kuumust Purpurikese eluruumi, mis asus palee kõige kõrgemas tornis, päikesele lähedal. Uks avanes ja Palavon nägi üllatunult, et seinu katavad raamatud, ka põrand on neid täis puistatud ja siin-seal kõrguvad raamatutornid. Kuningatütart märkas ta alles tüki aja pärast: see oli kiitsuke olend, istus akna peal ja luges parajasti. Kui ta Palavoni nägi, pani ta raamatu käest, naeratas kahvatult ja ütles:

      „Ma juba ootasin sind. Nägin unes, et sa tuled ainult pükste väel ja et sa aitad mind.“

      Kuningas Miinus jahmus selle jutu peale ja tema südamesse puges lootus. Aga ta ei saanud midagi küsida, sest Purpurike jätkas väsinud häälel:

      „Ma tahan oma päästjaga kahekesi jääda.“

      Kui kuningas ja ihukaitsjad toast välja olid läinud, silmitses Palavon kuningatütart põhjalikult. Ja ennäe: tema suu punetas tõesti nagu murel, tema nahal oli aprikoosilõhn ja kui ta niimoodi akna ees istus, paistis tõesti, nagu kiirgaks tema juustest päikesekiiri.

      „Ma teen sinu heaks ükskõik mida,“ ütles Palavon.

      Purpurike naeratas poisile.

      „Ma olen armastusest juba nii palju lugenud, et lõpuks tahan ka mina seda tunda. Ole minu vastu kena, siis hakkan sind kindlasti armastama.“

      Sellest peale käis Palavon iga päev kuningatütre toas, nad ajasid juttu, lugesid teineteisele ette, ehitasid raamatutest laeni ulatuvaid torne. Purpurike palus isalt lumivalget riiet ja õmbles sellest mõne nädalaga Palavonile kena särgi ja püksid. Poiss kandis riideid rõõmuga, sest kuningatütre läheduses läks tema palavik üle, ta tundis tüdrukut vaadates meeldivat jahedust.

      „Mina tahtsin sind aidata ja hoopis sina aitasid mind,“ ütles ta ühel päeval Purpurikesele. „Seni ei olnud mul oma elu, võisin ainult teiste õnne üle rõõmu tunda. Aga nüüd olen lõpuks selline nagu teised. Ma arvan, et armastan sind. Kas sina tunned sama?“

      Tüdruk vaatas särasilmset poissi ja ohkas.

      „Ma kardan, Palavon, et võib-olla ma ei oskagi päriselt armastada.“

      „Pole viga,“ vastas poiss, aga oli ometi üpris kurb.

      „Ma ei kahetse, et suren,“ jätkas Purpurike, „sest siis on kõik palju ilusam. Ma olen selle kohta lugenud. Ma olen tusane seetõttu, et minuga ei juhtu kunagi midagi.“

      „Kas mina olen siis mittemiski?“ küsis Palavon haavunult. „Mina juhtusin sinuga.“

      „Muidugi,“ vastas Purpurike. „See on väga hea. Aga ma olen lugenud, et teisi kuningatütreid röövivad lohed ja nõid nõiub nad ära, ühesõnaga, nad elavad ka päriselt, mitte ainult oma kujutluses.