Lilla kuningatütar. Péter Dóka

mida ma ei saa isegi sulle avaldada. Aga ma pole sugugi väga õnnetu, ära karda, sest niimoodi meestega mängida on paganama lõbus.“

      Aeg läks ja kogu maailma oli jäänud ainult kolm meest, kes polnud veel Lilla Kuningatütre kätt palunud: prints Matšo, kapten Lüürika ja Must Rüütel. Kuningatütre uhkus oli haavatud, et need kolm sangarit ei tahagi tema poolehoidu võita, seepärast hüppas ta oma lilla tõukeratta peale ja kihutas Lumekaru kõrtsi, kus kolm sõpra õhtuti õlut jõid. Ta veeres uksest sisse ja märkas neid kohe nurgalauas istumas. Prints Matšo oli kuulus oma hea välimuse poolest, kapten Lüürika oli peene näoga, lausa tütarlapselik, Must Rüütel aga vaatas enda ette nii süngelt, et kuningatütar judises. Kuid ta võttis end ikkagi kokku, veeres nende ette, napsas prillid ninalt, pilgutas neile kolm korda silmi ja jättis nad kohe sinnapaika.

      Kuningatütar ei pidanud pettuma. Järgmisel päeval ärkas ta selle peale, et prints Matšo laulis tema akna all serenaadi. Ta laskis mehe armulikult paleesse, kuid rääkis temaga üksnes võõrkeeltes ja sellest sattus prints Matšo, kes oli alati kooli vältinud, kimbatusse ning lontsis häbistatult minema. Pärastlõunal saabus kapten Lüürika ja ulatas kuningatütrele kohe oma uusima luuletuse, mis kandis pealkirja „Vanamoeline lilla ood“. Kuningatütar luges selle läbi, parandas suure lilla pliiatsiga õigekirjavead, kohendas natuke värsijalgu, haigutas siis ja andis luuletuse tagasi. Vaene kapten Lüürika kõmpis norutades koju ja nuttis õhtul koos prints Matšoga ärapõlatud kosilaste klubis.

      Kuningatütar heitis õnnelikuna magama, ootas Musta Rüütlit ja juurdles selle üle, kuidas võiks teda häbistada. Ainult et Must Rüütel ei tulnud hommikul ega pärastlõunal, ei teisel ega kolmandal päeval. Kuigi kuningatütre imeline pilk oli hüpnotiseerinud ka teda, ei liikunud ta paigastki.

      „Ma ei saa kuningatütre kätt paluda, sõbrad,“ ütles rüütel prints Matšole ja kapten Lüürikale. „Mul on nimelt üks saladus, mille tõttu pean temast eemale hoidma. Kahjuks ei saa ma rohkemat öelda.“

      Ja ta norutas nurgalauas edasi. Aga korraga paiskus uks lahti ja Lilla Kuningatütar veeres oma tõukerattal kõrtsi. Ta oli vihane ja veel lillam kui tavaliselt. Ta ei suutnud taluda, et leidub keegi, kes ei taha teda naiseks võtta. Ta veeres tõukerattal Musta Rüütli ette ja avas suu, et midagi öelda, aga jäi siis ainiti rüütlit vaatama. Ja rüütel vaatas teda. Siis seisid nad korraga teineteise kõrval ja hoidsid käest kinni.

      „Lase lahti, sa mühkam!“ ütles kuningatütar vihaselt. „Lase mu käsi lahti! Mida sa endale lubad?!“

      „Mina ei saa lahti lasta,“ ütles Must Rüütel. „See on minu häda. Et ma ei saa lahti lasta. Seepärast ei tahtnud ma sinuga kohtuda.“

      „Aga mina ka ei saa!“ ütles Lilla Kuningatütar. „See on minu saladus. Mul on sama häda mis sul. Ma ei saa lahti lasta.“

      Nad seisid, vaatasid teineteist ja taipasid, et käest kinni hoida polegi nii halb, aga nad ei tahtnud seda tunnistada, seepärast palusid nad teisi, et nood prooviksid neid lahutada. Prints Matšo haaras naksti! kuningatütre pihast, kapten Lüürika aga võttis kinni Mustast Rüütlist. Nad tõmbasid ja sikutasid, aga tulutult. Vahepeal oli saabunud Tätoveeritud Õuedaam, temagi proovis neid lahutada, siis jooksid sisse murtud südamega kosilased ja nemadki liitusid sikutajate kambaga, kuid nutsid samal ajal nii väga, et libastusid oma pisaratel. Kogu ettevõtmine oli asjatu. Kuningatütre ja rüütli käed olid niimoodi ühte põimunud, nagu oleksid need kokku sulatatud. Polnud midagi teha: kuningatütar ja rüütel nägid, et nüüd tuleb neil nõndamoodi jäädagi.

      Kui nad kõrtsiuksest välja astusid, tundsid nad endas mingit soojust. Kui nad palee värava juurde jõudsid, põksusid nende südamed juba nii, et pidid rinnust välja kargama. Kui nad jõudsid teisele korrusele, kus asus kuningatütre tuba, olid nad teineteisesse juba nii armunud, et kuningatütar muutus veiklevlillaks, rüütel aga mustemaks kui kunagi varem. Nad ei öelnud midagi, ainult vaatasid teineteist õnnelikult.

      Läksid päevad, nädalad ja kuud ning nemad käisid kõikjal koos, tegid kõike koos, sõid koos, riietusid koos, isegi tualetti läksid koos, sest ei saanud eraldi eksisteerida. Maailm lakkas nende jaoks olemast, nad ei tundnud enam kedagi ära, suutsid ainult teineteise sõnu imetleda, talusid ainult teineteise lõhna.

      Ühel õhtul ütles kuningatütar:

      „Täna paistis päike nii ilusasti. Tore oleks olnud aias jalutada, Tätoveeritud Õuedaamiga juttu ajada, tunnen temast vahel natuke puudust.“

      „Ma ei saa sinust lahti lasta,“ vastas Must Rüütel. Kui nad voodisse heitsid, ei suutnud kumbki magada, vaid ainult vahtis lakke.

      „Ei tea, kuidas mu semudel läheb?“ ohkas äkitselt Must Rüütel. „Oleks tore vahva prints Matšo ja kapten Lüürikaga Lumekarus õlut juua.“

      „Ma ei saa sinust lahti lasta,“ vastas kuningatütar.

      Nad jäid kurvalt magama. Järgmisel hommikul nägid nad vannitoa peeglist, et on kõvasti muutunud.

      „Sa polegi enam lilla,“ ütles rüütel. „Pigem roosakas.“

      „Sina aga oled halliks muutunud,“ ütles kuningatütar. „Sa ei ole enam must.“

      Nad vaatasid teineteisele otsa ja teadsid, mida nad tegema peavad.

      Nad sõid kõhu korralikult täis, hüppasid siis lillale tõukerattale ja veeresid laia ilma. Nad teadsid, et kui nad tõesti tahavad, suudavad nad koos kõigist hädadest jagu saada.

      Nad olid juba terve päeva Vikerkaaremaa teedel veerenud, kui kohtusid kahe sõduriga, kes seisid Kollase Metsa servas ja sihtisid teineteise kõri terava pistodaga.

      „Mis rumal mäng see veel on?“ küsis kuningatütar.

      „Me oleme vennad,“ ütles suurem sõdur.

      „Ja meie isa on suremas,“ lisas väiksem.

      „Mida te siis ootate? Jookske jalamaid tema juurde!“

      „Kui ma vennal minna lasen, jõuab ta vahest enne sinna kui mina,“ targutas suurem. „Ja siis armastab mu isa teda rohkem. Ja kui ta teda rohkem armastab, siis jätab ta surres kogu oma kulla temale.“

      Kuningatütar ja rüütel olid neid sõnu kuuldes rabatud. Siis vaatasid nad teineteisele otsa.

      „Teate mis? Meie südamed löövad täiesti samas rütmis ja neis kahes kokku on nii palju armastust, et sellest jätkub teilegi.“

      Seda öelnud, astusid nad kahe sõduri juurde ja puudutasid neid: tüdruk ühe sõduri südant, rüütel teise oma.

      „Isa…“ ütles väiksem vend imestunult. „Isa on haige…“

      „Isa on haige…“ kordas suurem. „Vaene isa…“

      Nad viskasid pistodad käest ja andsid jalgadele valu, nii et tee nende järel tolmas.

      Kuningatütar ja rüütel veeresid tõukerattal edasi. Neis oli juba vähem armastust, aga ka nii olid nad teineteisesse kohutavalt armunud. Pilgu aga said nad teineteiselt juba kõrvale pöörata ja nad märkasid imestades, kui värviline on taevavõlv nende kohal, kui joovastavalt lõhnavad puud.

      Peagi jõudsid nad ühte inimtühja linna, kus kõik hooned olid nendega võrreldes päratu suured. Nad veeresid loogeldes laiadel tänavatel ja jõudsid nii lõpuks linna peaväljakule. Seal ootas neid iseäralik vaatepilt: väljak oli otsast otsani täis raevunud hiiglasi, kes tahtsid kividega pilduda üht hiiglasetüdrukut.

      „Kas te olete hulluks läinud?“ käratas neile Lilla Kuningatütar ja tagurdas tõukerattaga hiiglasetüdruku ette. „Tapate ta veel ära!“

      „Ta on selle ära teeninud!“ kisendas kõige vägevam hiiglane. „Sina aga kao sealt, sa lillatis, muidu litsun su kohe kiviga laiaks!“

      Must Rüütel hüppas julgelt kuningatütre ette ja tahtis oma mõõga välja tõmmata, aga kahjuks oli ta