Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

hr Seamus Peteri linna vargile. Ja igal päiksetõusul naasis Peter hr Seamuse juurde kraami täis vargakotiga. „Ussike!” – niimoodi oli mees hakanud teda kutsuma – „tegid pagana hästi. Nüüd kao mu silmist!” Ja pärast seda lukustas ta poisi keldrisse ning jättis Mõrvari ukse ette valvama.

      Ega Peterit kelder väga häirinudki. Pimedana ei hoolinud ta eriti valguse puudumisest ja siin all konutamine oli ausate inimeste kodude rüüstamisest palju etem. Olgugi, et ta tegi pahategusid (ja varastamine on pahategu), oli Peter loomult siiski hea laps, kes ei tahtnud murdvargustest midagi kuulda. Igal hommikul niiskel keldripõrandal kerra tõmbudes kujutas poiss ette, kuidas ta hiilib Mõrvarist mööda, murrab hr Seamuse suurde aardekambrisse ja viib kõik asjad nende õigetele omanikele tagasi. Peter kujutas ette, kuidas tänulik linnarahvas ta julma hr Seamuse käest päästab, ta igaveseks suurde, sooja majja elama kutsub, mis on täis toitu ja laulu ja teisi rõõmsaid lapsi. Lühidalt – ta unistas õnnelikust elust. Aga see oli pelgalt unenägu ja igal loojangul ärkas Peter hr Seamuse kärkimise peale. Poiss löödi õue, et mööduks järjekordne õhtu ausate kodanike vara puistates.

      Ja nii see eluke Osava Peteri jaoks läks. Poiss oli õnnetu, halvasti koheldud ja pidi tegema pahategusid – päevast päeva, talvest talve, aastast aastasse –, kuni ühel väga erilisel ja väga vihmasel pärastlõunal kohtus ta võõraga, kes muutis ta elu igaveseks.

      2. peatükk

      KÜBARAMEISTRI SALAPÄRANE KAST

      Lisaks igaöistele vargustele tuli Peteril teha ka majapidamistöid. Iga kuu teisel teisipäeval saatis hr Seamus ta turult toitu tooma (varastama). Ka see teine teisipäev polnud erand. „Üles, ussike!” käratas hr Seamus varsti pärast koidikut mööda keldritreppi alla laskudes. „Täna on toidukraami toomise päev. Ma ei sööda sind selleks, et sa terve hommiku siin laiskleks.”

      Peter oli veetnud terve öö sisse murdes ja jõudis oma räpasel asemel lamada vaid tunnikese. „Nagunii sa mind ei toida,” pomises ta hetkel, mida võib nimetada vaid unise peaga tehtud lolluseks.

      Järgmiseks tundis poiss suurt, tursket rusikat juukseid rebimas ja teda jalule tirimas. „Ära unusta, kellega sa räägid, ussike!” sisistas hr Seamus ja lohistas Peteri kõhetu kere treppidest üles ning majast läbi. „Vaat selle eest teed topelttööd. Tood mulle toitu ja raha… ja Mõrvarile mänguasja närimiseks!” Koer limpsis nende möödudes äraootavalt oma mokki.

      „Jah, härra! Andestage mulle,” ütles Peter siira kahetsusega hääles. Ta teadis tegelikult, et ei tasu vastu haukuda, aga, nagu isegi teate, mõnikord sõnad lihtsalt oskavad välja lipsata.

      „Säästa oma vabandused timukale.” Hr Seamus tõukas poisi tänavale ja viskas vargakoti talle järele. „Ja olgu see täis, kui sind jälle näen! Või muidu,” ütles ta ust kinni lajatades.

      Peter ajas end jalule ja heitis koti üle õla. Ta kuulis kõrgel ülal pilvedes tüsedaid vihmapiisku trummeldamas ja ohkas.

      Peteri ametis esitab vihm ainulaadse takistuse. Vaadake, kui sajab vihma, tulevad sulamise hirmus rikkurid harva tänavale. Ja kui nad isegi tulevad, saadavad neid tavaliselt vihmavarjuga teenijad, kes hoiavad taskuvaraste osas silmad hoolikalt lahti. Linn armastab üle kõige taskuvargaid võlla tõmmata ja iga kukrut nooliv kurjategija sätib end taolistes tingimustes suurde ohtu. Just sellel põhjusel õnnestus Peteril ebameeldiva, sajuse pärastlõuna jooksul vaevalt üldse midagi näpata.

      Ta keeras ümber nurga, põu täis brokolit ja suitsuheeringaid. Poiss juurdles parasjagu selle üle, milline häda on ees ootamas, kui ta hr Seamusele raha ei vii, kui sattus sadamakai juurde kogunenud rahvahulgale. Oli see alles vedamine: taskuvargad reeglina toituvadki tihedast rahvasummast. Veelgi parem oli see, et kõik vihmavarjudega teenijad tundusid sama hajevil olevat kui nende käskijad. Poiss heitis toidukraami kõrvale ja hakkas kohe tööle. Ta liikus hoolikalt läbi rahvamassi, vinnas innukatelt pealtvaatajatelt rahataskuid ja üritas aru saada, mis sellist tunglemist tekitas.

      „Kas kuulen nuukseid, et teil pole juukseid?” kõmistas hääl kusagilt rahva tagant. „Kas kiilas kolu toob kehvad olud? Enam mitte! See kaunis turban – tehtud süngete Lõunamerede tagant toodud karunahast – taastab teie lopsakad lokid üleöö!” Hääl kuulus mehele, kes seisis kusagil Peterist vasakul. „Katted igale kolbale! Mida iganes vajate, siin see on!” Tema enesekindel ja siidine hääl hoidsid rahvast loitsuna kütkes.

      Siinkohal oleks tark korraks peatuda ja selgitada selle stseeni paljusid detaile, mis Osavale Peterile püüdmatuks jäid. Tema ei näinud mehe pea peal kõrguvat viltust mütsitorni. Lisaks ei saanud ta uurida kõneleja teravat lõuajoont, kongus punanina ja pikki, pigem öökullile sobivaid kulme. Ainus, mida Peter teadis, oli see, et mees pakkus noorele taskuvargale täiusliku võimaluse oma kunsti õndsas teadmatuses rahva peal katsetada.

      Peter jätkas kukrutes „ostlemist”, libistades vaevata sõrmi nii taskutesse kui ka kotikestesse. Ta pidi naeratust alla suruma – inimesed keskendusid nii hoolsalt kübarameistri lobale, et keegi neist ei tajunud midagi. Parajasti jagas mees lugu sellest, kust ta oma imekaupa leidis. Ta väitis, et oli reisinud kaugele piiride taha, tundmatutele maailmavetele. Seal leidis ta seinavaipadest, kännuseentest ja draakonisoomustest valmistatud mütse. „Seda kõike pakun teile täna soodushinnaga!” kuulutas ta.

      Peter mõtiskles mehe sõnade üle sel ajal, kui ta kraami vargakotti toppis. Poiss avastas, peaaegu lootiski, et sellised võlupaigad on päriselt olemas – kahtlemata oleks need tema sadamalinnast kütkestavamad. Aga muidugi polnud need ehtsad, meenutas ta iseendale – see oli kõik vaid muinasjutuline lora.

      „Lora, ütlete?” murdis kübarameistri hääl tema mõtetesse. „Ehk saan teid ümber veenda?”

      Peter peatus keset vargust. Kõlas peaaegu nii, nagu oleks mees pöördunud otse tema poole. „Just nimelt, jõmpsikas!” kostis hääl.

      Poiss libistas sõrmed konstaabli tagataskust välja, kui tajus rahvahulga silmade pöördumist tema poole. „M-m-mina, härra?” kogeles ta klappi vargakoti suu ette sikutades.

      „Kes siis veel? Kas tohib röövida hetke teie aega?”

      Peter ei liigutanud ennast.

      Kübarameister valis teise tee ja pöördus Peteri kõrval seisva mehe poole. „Ahoi, konstaabel?” ütles ta. „Olge nii kena ja tehke ruumi, et see jõnglane saaks läbi hiilida.”

      Peteri kurk tõmbus kuivaks. Ta kuulas, kuidas jässakas seadusesilm temast mööda paterdas ja inimesi oma nuiaga kõrvale nügis. „Kuulsite seda selli,” sõnas ta käskival toonil. „Laske poiss mööda.” Kõik ootasid, et Peter ette astuks.

      „Ära häbene, poiss,” kõkutas kübarameister naerda. „Oleks kuritegelik lasta meil põnevusest surra.” Ilmselgelt teadis mees, millega Peter tegeles ja ähvardas nüüd tema pahategusid paljastada. Peteril polnud valikut: ta katsus jätta võimalikult ohutu ja kohmaka mulje ning läks kombates rahvahulga etteotsa.

      Kübarameister haaras tal käest ja raputas seda entusiastlikult. „Nii tore, et tulite pardale!” Ta pöördus tagasi publiku poole. „Ja nüüd teil veab, sest mul on teile eriline demonstratsioon!”

      Peter katsus ümbruskonnast sotti saada. Paremal seisis kübarameister, kes lõhnas kahetsustundega segatud märja villa järele. Kohe tema taga asus mehe vanker, mida vedasid kaks… ei, mitte hobust. Peter oli seitsmeaastaselt ühte mereloomade tsirkust röövinud ja sellest ajast oli tal eksootiliste loomade peale suurepärane nina. Aga kes küll olid need imelikud loomad?

      „Hoia sebradest eemale, poiss. Nad virutavad jalaga!” Rahvas naeris heasüdamliku hoiatuse peale.

      Peter oli aga naerust kaugel. Tundus, justkui loeks see mees ta mõtteid. Ent see tundus võimatu.

      „Mis sa nüüd,” ütles mees lähedale kummardudes ja sosistades. „Vajab vaid veidi harjutamist.”

      Peter