Aabitsa kukk. Andrus Kivirähk

Ah ta on selline sell! Pede! Seda ma ei teadnudki!

      OLEVIPOEG: Räägitakse jah, et on sedasorti huvid meie kuningal. Tal oli ju seal Soomes üks täitsa tundmatu noor poiss ka kaasas olnud, istunud muudkui Kalevipoja kõrval ja… Vaat mis räägitakse. Ja küllap see on kõik sulatõsi.

      ALEVIPOEG: Häbi! Häbi teeb meile terve ilma ees! (Tuleb Kalevipoeg.)

      KALEVIPOEG: Mis te seal sosistate? Minust?

      SULEVIPOEG: Ei, niisama… Ajame niisama juttu.

      ALEVIPOEG: Meil on jah sellised omad jutud! Meeste jutud! (Lahkuvad itsitades ja tagasi vaadates.)

      KALEVIPOEG: Ema! (Tuleb Linda.)

      LINDA: Mis on, pojuke!

      KALEVIPOEG: Kas sina oled ka kuulnud neid lollusi, mida minust räägitakse? Et ma Soome sepa poja maha lõin ja muud jama?

      LINDA: Eks turu peal räägitakse igasugust. Ega nad mulle otse näkku julge midagi ütelda, aga selja taga sosistatakse kogu aeg.

      KALEVIPOEG: Mida ma neile teinud olen, ema? Miks nad niimoodi räägivad?

      LINDA: Ma ju ütlesin sulle kohe: mida sa ronid sinna poliitikasse? On sul tarvis seda kuningakohta? Ainult tööd ja vaeva saad kaela ja hunniku õnnetust! Sina oled aga juba samasugune nagu su isa – mida temastki omal ajal räägiti! Kole oli seda kuulata! Eks see ta varakult hauda viiski. Ma ütlen: jäta see kõik! Viska see kuningaamet nurka, tule koju! Õpi mõni lihtne töö selgeks, kas kingsepaamet või nahaparkimine, elad rahulikult, keegi sind ei puutu. Teed oma päevatöö ära, siis lesid sängis ning mina küpsetan sulle koogikesi ja pirukaid. Ole hea poiss, kuula mind! On sul tarvis kuningas olla? Ainult närivad su kallal!

      KALEVIPOEG: Ei, ema, hilja on juba kingsepaks või nahaparkaliks hakata. Peab katsuma ikka kuningana toime tulla. Selline on juba minu saatus. Pole mõtet sellele vastu hakata. (Läheb isa hauale, rehitseb seda, kastab lille.)

      KALEVIPOEG: Pole viga, isa, peame vastu! Said sina hakkama, saan ka mina. Las nad, lollid, närivad, jõudu nende hammastele. Ei tohi lihtsalt kuulata, ei tohi neid värdjaid isegi märgata. Kõrge hobuse seljas tuleb neist mööda ja üle sõita, oma asju ajada, vajalikud tööd ära teha ja siis tagasi ratsutada, galoppi lasta, las nad siis sisisevad hobuse jalgade all nagu sisalikud ja jooksevad neljakäpakil eemale. Las soo mulksub, las mättad kõiguvad – sellepärast veel sõit seisma ei jää! (Läheb minema.)

TEINE VAATUS1

      Terve vaheaja inimesi tülitanud ja laulda lõuanud Tuuslar tuleb naise kleidis.

      TUUSLAR (peenikese häälega): Tere, tere! Mina olen Saarepiiga. (Tavalise häälega.) Ma panin naise kleidi selga, et nalja saaks. Ma olen ju vana koomuskimees, mina tean, mis rahvale rõõmu teeb. Kui ikka mees naiseks riietatud, siis see ajab surnud hobuse ka naerma. Onju? See on kõige naljakam asi. Ja mulle nali meeldib, ma olen kohe selline inimene, kellel on alati hea tuju ja kes armastab nalja ja naeru ja laulu ja tantsu. Ikka läbi huumori võtan elu! Mulle vingus näod ei meeldi. Eriti suvel! No mis sa ikka suvel mossitad ja istud niimoodi mõttes, nagu ei tea mis vanake! Ega mina ka aastate järgi teab kui noor enam ole, aga mul on noore inimesehing. Jaa! Mina tean: suvel ei ole vaja üldse mõelda, suvel on vaja nalja teha ja möllata ja täie rinnaga elada! Vaat sedasi! No mis te istute siin pinkide peal? Tõuske püsti, hakkame jenkat tantsima! Võtame kõik ühte ritta ja läheb! Kes tuleb jenkat tantsima?

      (Kohale jooksevad Sulevipoeg, Alevipoeg ja Olevipoeg.)

      MEHED KOORIS: Meie tahame jenkat tantsida!

      OLEVIPOEG: Taevane arm, Tuuslar! Mis sina endale oled selga ajanud! (Kõik kolm naeravad nii et vats haige.)

      TUUSLAR (peenikese häälega): Mina olen Saarepiiga! Poisid, mis te naerate? Kas ma pole kena? Vaadake, milline säärejooks!

      ALEVIPOEG: Sina ikka oskad, Tuuslar! Ma pole tükk aega nii palju naerda saanud.

      SULEVIPOEG: Kust sulle sellised mõtted tulevad? Paneb kleidi selga… Mul on suurest naermisest kõhus valus. Küll on vaimukas!

      TUUSLAR: Noh, poisid, kas tantsime jenkat? Daamide valik! Võtke end minu pepu taha ritta ja hakkame pihta. (Mehed võtavad end tema selja taha, kusjuures Tuuslari selja taga seisja paneb käed kogemata Tuuslari rindadele.)

      TUUSLAR: Kus sa topid oma käsi, häbematu selline! Daamile tisside peale! Kas sa saad siit minema! Hoia mul puusadest! (Hakkavad jenkat tantsima. Nende juurde ratsutab hobuse seljas Kalevipoeg.)

      KALEVIPOEG: Mida teie siin teete?

      TUUSLAR: Oi, kõrge kuningas! Tere, mina olen Saarepiiga! Kas tohib teile musi anda?

      KALEVIPOEG: Tuuslar, sa ei tea, kui väsinud ma sinust olen. Alalõpmata tilpned sa mul jalus ja teed lolli nalja nagu ahv. Kas sa arvad tõesti, et see, kui sa naise kleidi selga ajad ja peenikese häälega piiksud, on naljakas? See on rõve. (Meestele.) Ja mida teie seal karglete nagu pärdikud! Me pidime täna hommikul nõukojas kokku saama ja üheskoos kive veeretama minema. Põllud on neid nii täis et hirmus, kogu aeg jääb mõni adrale ette. Mis saaki sellisest mullast saab, tarvis puhastada. Ma ootasin teid seal tükk aega, siis tulin otsima – ja teie tantsite siin jenkat. Olete te üldse inimesed?

      TUUSLAR: Mis sa riidled, Kalevipoeg! Tule nüüd oma hobuse seljast maha ja ole ka koos rahvaga! Sa muudkui ratsutad ringi, künnad ja ehitad, nagu oleks sul ora tagumikus – aga praegu on ju suvi! Võta aeg maha, ole niisama! Viska pikali, joo õlut, lase kukerpalli! Või kui just tahad ehitada, siis tead, ehita selline suur kiige, millega saaks üle võlli kiikuda! Mis?

      KALEVIPOEG: Ehita ise, mul ei ole aega lollustega tegelda!

      TUUSLAR: Kuidas see lollus on? See on vahva värk! Tule nüüd, tule oma hobuse seljast alla! Vahid sealt nagu vares puu otsast. Tule meeste sekka! Mehed, teeme õige kukerpalli laskmise võistluse. Või siis teeme sellise mängu, et varvaste abil tuleb maast õun võtta, suu juurde tõsta ja hammustada. Kes kiiremini ampsu kätte saab, see on võitja.

      KALEVIPOEG: Ma näen, et teiega pole mõtet rääkida, see on ainult aja raiskamine. Karelge siis pealegi nagu konnad, mul üks kõik. (Ratsutab minema.)

      ALEVIPOEG: Ilmaaegu kutsud teda, Tuuslar, ega temal sobi siis enam lihtsate inimestega koos aega veeta. Kuulsid, meie oleme tema jaoks konnad. Oma rahva kohta ütleb niimoodi! Kas sa kujutad ette! Nii ülbeks on läinud! Kuningas!

      OLEVIPOEG: Vaata, millise hobuse on endale perse alla ostnud! Mis sihuke elukas maksta võib! Aga näiteks see kiige asi – sellist üle võlli kiikumise kiiget me oleme temalt palunud juba mitu aastat – aga ei, seda ta ei ehita! Veski ja sepikoja ehitas küll, aga kiiget, mida rahvas nõuab – seda ei tee! Ütleb, et tehke ise. Aga tema on ju kuningas! Ma arvan, et ta on lihtsalt selle kiige raha kõrvale pannud. Eks selline hobune ju õgib ropult, tal kulub palju pappi.

      SULEVIPOEG: Ega siis temal rahapuudust ole, rahva raha on kõik tema käes, raiskab seda, mille peale tahab.

      TUUSLAR: Kas te kadedad olete või? Las aga istub seal hobuse sadulas oma munad laiaks! Las ma olla pealegi konn – aga vähemalt munad on alles! (Mehed naeravad.)

      ALEVIPOEG: Õige jah, las istub! Mina olen ka kohe hea meelega konn, konn on tore loom. Hüppab ja kargab. Mis me nüüd teeme, Tuuslar?

      TUUSLAR: No seda ma ütlen, et igatahes magama me küll ei lähe. Pikk õhtu ees. (Hakkab oma „Siidlippu” laulma.) (Tuleb Linda.)

      LINDA: Ega keegi minu poissi pole näinud?

      OLEVIPOEG: