Aabitsa kukk. Andrus Kivirähk

– no mis sellisest pildistada? Aga minul pole oma vanaemast mitte midagi. See naabriEino oli üldse üks… (Leplikult.) Aga hea küll, mul on vähemalt aabits! See pilt siin on ka täitsa hea. Tuletab vanaema meelde. (Loeb aabitsast.) „Memme oma moos.” Minu vanaema tegi ka moosi. (Vaatab aabitsat, loeb.) „O on nagu lumepall.” Jälle õigus.

      (Vaatab korra aknast välja, siis silmitseb jälle vanaema pilti ning satub nostalgilisse meeleollu.)

      Meil oli maal väike majakene, vanaema saatis mu igal hommikul kooli ja ütles, et ole hea poiss. Mina olingi. Mina pahandust ei teinud, ei müranud ega jooksnud. Mis ma ikka müran, ma ei viitsinud. Las pisikesed jooksevad, mina olin ju neist kõigist suurem. Nad olid mulle siiamaani. (Näitab käega kuhugi rinna alla.) Ma hoidsin rohkem omaette, vaatasin niisama pealt, kuidas teised mängivad. Ainult võimlemistunnis jooksin, siis pidi jooksma, selle eest sai hinde. Mulle meeldis joosta. Nii kui õpetaja ütles: „Start!”, nii ma panin minema, otse metsa, jooksin nii et… Mitu tundi jooksin, nii kaua kui jaksasin. Nii kaua kui võhma oli! Terve päeva jooksin! Kogu aeg otse! Vahepeal jäin seisma kah, siis lõõtsutasin ja sülitasin tatti. Ja siis jooksin jälle edasi. Palav hakkas, higistasin koledasti, viskasin kampsuni minema, jooksin ja jooksin. Ma ei saanud aru, kaua ma pean jooksma sedasi. Keegi ei öelnud. Lõpuks jõudsin linna välja, seal võttis politseinik mu kinni. Et mis sa jooksed, seisa paigal. Stopp!

      Niimoodi ütleski: stopp! No mul oli hea meel kah, et ta mu kinni võttis: ma ei oleks ju osanud enam koju minna, ma olin nii kaugele jooksnud. Võõrad majad igal pool, autod ja bussid sõidavad… Politseinik küsis, mis mu nimi on ja mis klassis ma käin. Mina ütlesin, et Mauno Truup, esimene klass. Politseinik ütles, et ära valeta, sa ei ole esimeses klassis, sa oled juba täismees. Aga mina ütlesin, et olen jah Mauno Truup, esimene klass. Siis politseinik helistas kooli ja nemad ütlesid, et jah, esimese klassi õpilane Mauno on kadunud. Siis viidi mind politseiautoga koju. See oli küll tore, ma polnud varem autoga sõitnudki. Pärast õpetaja küsis, et miks sa siis nii kaugele jooksid, kas sa lippe ei näinud. Et puude küljes olid ju punased lipud, nende järgi tuli joosta, ma ju rääkisin enne. Rääkis vist jah midagi, aga kust mina pidin aru saama, mida ta räägib. Mis lipud… Aega mul neid lippe vahtida! Rohkem ma enam jooksma ei pidanud, õpetaja ütles, et pole mõtet, et mis sa täismees ikka nende jõnglastega koos silkad. Sa oled juba liiga suur ja jooksed liiga kiiresti. Mind saadeti hoopis võimlemisõpetajale appi – noh, niimoodi, et kui teised kaugust hüppasid, siis mina rehitsesin liivakasti.

      (Vaatab aknast välja.)

      Näe, see on Paramonova. Tema elab kah meie trepikojas. Tema on venelane, mina ei saa mitte midagi aru, mis ta räägib. Eks ta räägib vene keeles, sellepärast. Näe, nüüd lehvitab! Hea küll, ma lehvitan ka. (Lehvitab, kummardub aknast välja.) Tere! Kuula! „Kuidas sõidab põllul traktor? Traktor sõidab ratratrat! Pöörab pahupidi traktor musta mullakamarat.” Vaat niimoodi! (Istub jälle toolile.)

      See luuletus on aabitsas kirjas, mul on see peas. Ma loen talle alati ühe luuletuse, sest mis ma venelasega ikka muud räägin, ta ju midagi aru ei saa. See Paramonova on usklik, tema usub jumalat. Käib kirikus ja toob mulle sealt riideid. Need riided, mis mul seljas on, need on kõik Paramonova toodud. Muudkui tassib mulle. Võiks botikud tuua, siis ma saaksin ka käia nagu see Imbi, seal, kus tahan, siis ei saaks jalad märjaks. Aga näe, botikuid ta ei too! Nojah, võibolla neid polegi nii lihtne leida. Kust see onu Paulgi neid võtab, ta on ka vaene mees. Ja ega ma tegelikult väga palju väljas käia ei saagi – mina pean siin tööd tegema!

      (Uksekell.)

      Nojah, nüüd ta tuleb siia.

      (Läheb avama, seisab ukse peal.)

      No tere, Paramonova! Mis sa tahad? Nooh, aitäh! Hea küll, ma loen sulle veel ühe luuletuse: „Hästi palju kohvi keema pani täna meie ema. Tuleb kümme külalist, neid me ootamegi just!” Nägemiseni!

      (Paneb ukse kinni, tuleb tagasi kilekotiga.) Oligi Paramonova. Venelane, ma lugesin talle veel ühe luuletuse – mida ma temasugusega ikka muud räägin? Minul on kõik aabitsa luuletused peas, ma vanaemale ikka lugesin neid vahel – nüüd loen venelasele ka! Näe, tõi mulle jälle riideid. Muudkui tassib neid! Kirikust saab ja tassib mulle. Onu Paul ütles, et võta vastu, kui tuuakse, inimesed heast südamest toovad. Sa meeldid neile ja neil on sust kahju, selle pärast toovad. Arvavad, et sul pole tööd, oled selline vaene maapoiss, siis muudkui tassivad. Las tassivad! Ainult tuppa ära lase kedagi – meil on siin ju oma saladus! Ega mina ei lase ka, ega ma loll ei ole. Ma seisan ukse peal ees, ajan jalad harki ja keegi ei pääse sisse. Paramonova ei pääse ja Georg Võimla ka ei pääse. Seisku trepikojas!