Aabitsa kukk. Andrus Kivirähk

välja.

      KALEVIPOEG: Palun väga, minugi poolest.

      SIIL: Või ikka tahate ühe taisema tüki endale ka? Teil on selle peale täielik õigus, teie ju tapsite! Või tahate pead? Noh niisama, kui isegi ei söö, siis suveniiriks või sedasi? Või panete aeda, sirelipõõsa alla, selle peal on siis hea istuda ja teed juua.

      KALEVIPOEG: Ei, tänan! Võtke kõik!

      SIIL: Suur tänu! Tervisi kodustele! Kui metsa satute, astuge läbi! (Siil lahkub, vedades minema kaks surnud sortsi. Ka Kalevi poeg kõnnib oma lauaga minema.)

6

      OLEVIPOEG: Kas te kuulsite, et Kalevipoeg olla kõik sortsid maha löönud?

      ALEVIPOEG: No miks ma ei kuulnud, sellest kõik poes rääkisid. Vaata, seda ma arvasin kogu aeg, et sellest üks hirmuvalitsus tuleb. Vägivalla abil ta ainult püsib seal üleval.

      SULEVIPOEG: Kui mõtlema hakata – siis mida need sortsid talle tegid? Vaesest perest pärit poisid, polnud ehk niipalju kooli haridust saanud, et ennast mõnele soojale kohale pressida… Mina olen neid mitu korda näinud – väga lõbusad sellid olid. Alati viskasid nalja ja…

      OLEVIPOEG: See on tõsi küll. Aga noh, kuningale käisid närvidele.

      SULEVIPOEG: Küllap nad ei austanud teda piisavalt. Sellele meeldib ju, kui tema ees koogutatakse. Aga sortsid polnud niisugused, nemad ütlesid alati välja, mida mõtlesid. Väga ausad poisid olid.

      OLEVIPOEG: Nemad, jah, ei teeselnud.

      SULEVIPOEG: Ja sellepärast nad maha löödigi.

      ALEVIPOEG: Vaat mis mina olen veel mõelnud – nad võisid sellele laualoole jälile saada! Kas te arvate siis, et nende Peipsi tagant toodud laudadega on asi õige? Seal taga on kindlasti mingi must äri. Kindla peale pani Kalevipoeg pooled lauad kõrvale! Ja küllap sortsid said sellest haisu ninna, ja noh, siis oli muidugi kasulikum nad jalust koristada.

      OLEVIPOEG: See võib olla küll.

      SULEVIPOEG: Sul on õigus. Et ma ise selle peale ei tulnud! Vaata, kui vähe neid laudu on! Kalevipoeg on vähemalt pooled endale võtnud!

      OLEVIPOEG: Jah, mis nõukoda nendest saab? (Hakkab laudadest maja ehitama, teised aitavad teda, kiiresti valmib mingi püstkojataoline, ilma akendeta hoone. Olevipoeg läheb sinna sisse.) Jumala pime! Mitte midagi ei näe! Ja sellist rämpsu oli siis vaja Peipsi tagant toomas käia!

      ALEVIPOEG: Küllap ta tõi häid laudu ka, selliseid, mille sees pole pime, aga need veeti kõik kindlasti suure saksa suvila jaoks kuhugi kõrvale. Rahvale jäeti ikka need kõige sitemad. Nii on alati.

      SULEVIPOEG: Mis me siis teeme nüüd sellise nõukojaga? Siin sees ei näe ju koroonat mängida!

      OLEVIPOEG: Ja külm hakkab siin talvel ka – ahju polegi ju sees! Vaadake – ei ole! No kellel sellist lobudikku vaja on? Elagu Kalevipoeg ise sellises kuuris!

      SULEVIPOEG: Tema nüüd sul sellises onnikeses elab! See pime ja külm laut on meiesuguste jaoks! Nikasta nüüd kasvõi peapooleks, et välja mõelda, kuidas siia valgust ja sooja sisse saada.

      ALEVIPOEG: Eks tuleb, jah, jälle pea tööle panna! See vaese inimese elu pole muud kui lõputu nuputamine. (Tuleb Tuuslar ja laulab „Siidilipp ja hõbepurjed”.)

      TUUSLAR: Miks nii nukrad, mehed! Kas suvel tohib nukker olla? Ei või jaa?

      OLEVIPOEG: Mis sa siin rõõmustad või oled! Need Kalevipoja sigadused ajavad ikka hinge nii täis, et… Näe, tõi Peipsi tagant mingid lauad, meie ehitasime neist maja, aga valgust sees ei ole. No kuidas sa niimoodi elad, nagu mutt! Rahvas vajab valgust!

      TUUSLAR: Aga püüdke siis valgus kinni ja viige sisse! Kas teil kotte ja ämbreid pole? Hakake kohe püüdma, selleks ajaks kui päike looja läheb, on kõik kotid valgust täis. Jätkub mitme maja jaoks.

      ALEVIPOEG: Vaat see on tark mõte!

      SULEVIPOEG: Geniaalne! Aga Tuuslar – siin pole ahju kah! Kalevi poeg tõi paljad lauad, ilma mingi ahjuta! Niimoodi ei saa ju ka elada! Talvel külmume kringliks!

      TUUSLAR: Milles küsimus? Ehitage ahi õue, ukse ette! Siis teete talvel ukse lahti ja lasete soojuse õuest tuppa. Tuleb nii mis mühiseb!

      ALEVIPOEG: Jälle õige! Lihtne ja hea nõuanne! Sina mõistad rahvast, Tuuslar!

      OLEVIPOEG: Sina, Tuuslar, peaksid hoopis kuningas olema, sest sina oskad lihtsatele inimestele head nõu anda.

      SULEVIPOEG: Eks sellepärast ta oskab, et Tuuslar on üks meie hulgast, mitte nagu see Kalevipoeg, kes on uhkust täis nagu põis.

      ALEVIPOEG: Hakkame siis valgust püüdma, mehed! (Mehed hakkavad valgust püüdma: Alevipoeg käib kotiga ringi, Sulevipoeg viskab valgust hanguga kärusse ja veab seda majja, Olevipoeg kannab valgust kahe ämbriga. Tuuslar mängib lõõtsa ja laulab. Tuleb Kalevipoeg.)

      KALEVIPOEG: Mida teie nüüd siis teete? (Tema sõnu pole kuulda, sest Tuuslar lõugab nii kõvasti.) (Tuuslarile.) Palun korraks vaikust, ei ole tarvis kogu aeg nii kohutavalt karjuda! (Tuuslar jääb vait.) Mis te teete nende kottidega?

      ALEVIPOEG: Mis me teeme, mis me teeme! Need sinu kuulsad lauad ei lase ju valgust läbi, eks me peame nüüd siis valguse sinna nõukotta ise sisse tassima. Muud ju üle ei jää!

      OLEVIPOEG: Jah, sest valitsus sellise pisiasja peale ei mõtle! Teile seal üleval vist kohe meeldib, kui rahvas pilkases pimeduses elab!

      KALEVIPOEG: Ah soo, et valgust ei ole… Nojah, aga võibolla oleks tulnud majale aknad sisse teha? (Mehed peatuvad ja silmitsevad maja.)

      SULEVIPOEG: Aknad… (Muutub tigedaks.) Ja miks siis suur saks alles nüüd suvatseb akendest rääkida? Miks varem ei võinud öelda? Kas enne ei tulnud selle peale, et majal aknad peavad olema? Kah mul kuningas!

      ALEVIPOEG: Jah, süütuid sortse tapma oled sa küll meister, aga kui rahval on häda käes, siis ei anna keegi nõu.

      OLEVIPOEG: Noh, mis siis ikka, mehed! Tuleb jälle pihku sülitada ja orjatööle asuda. Teeme siis pealegi kuninga lõbuks majale aknad, kui ta neid nii väga tahab. Ega ta ise muidugi appi ei viitsi tulla, oh ei!

      KALEVIPOEG: Mehed, mis te nüüd sedasi… Ma ju hea pärast räägin. Ikka aknast tuleb valgus, seda ei saa kotiga püüda. Ma tuleksin hea meelega ise ka appi raiuma, aga kohe kuidagi pole praegu aega. Ma pean sõitma Soome, sepa juurde. Mul on mõõka vaja. Mine tea, mis tulevik tuua võib, räägitakse, et raudmehed peavad plaani meile kallale tungida, minu kui kuninga kohus on ju teid kaitsta ja sõja ajal juhtida. Mul on mõõka vaja. Katsun nii kiiresti tagasi jõuda kui võimalik, olge siis seni tublid! Nägemiseni! (Kalevipoeg lahkub.)

      SULEVIPOEG: Mina neid aknaid tegema ei hakka!

      ALEVIPOEG: Jah, ega me tema orjad ole! Kui ta tahab, et nõukojal oleksid aknad, siis tehku ise. Me oleme vaba rahvas!

      TUUSLAR: Jumala õige jutt! Teate mis, lähme võtame hoopis väikesed õlled ja peame natuke pidu. Praegu on ju suvi! Lähme jõe äärde ja vaatame, kuidas naised suplevad!

      SULEVIPOEG: Seda tahaks näha küll.

      OLEVIPOEG: Vaatame jah, mis naised teevad.

      TUUSLAR: Mul on üks tore mäng ka, mida koos naistega mängida. Kuulake! Mees ja naine seotakse kokku, näod vastamisi, ja siis nad peavad sardelli ära sööma, üks ühest otsast ja teine teisest otsast, kuni keskel nokka pidi kokku jõuavad.

      ALEVIPOEG: