Aabitsa kukk. Andrus Kivirähk

ära!

      SULEVIPOEG: Jah, otsi nüüd Kalevipoega! Jumal teab, kus see lillutab. Põllumehe hädad teda ei huvita. Vaat oleks Tuuslar veel elus, tema leiaks kohe nõu. Tema aitas meid alati, üks kole tore mees oli.

      OLEVIPOEG: Mis sa Tuuslarit räägid, tema oli kuldne inimene, ma olen alati rääkinud, et just tema oleks pidanud meie kuningas olema. Tõeline rahvamees! Eks sellepärast Kalevipoeg ta maha lõigi – sulid ja pätid ei salli ju kunagi õiglast inimest! Tuuslari surm oli meie rahva jaoks kõige suurem kaotus, mina leinan teda nagu oma lihast isa. Alati lõbus, nägu naerul ja laul suus… (Nuuksub.)

      SULEVIPOEG: Jah, nüüd pole meil enam ühtegi kaitsjat. Oi, oi, oi, peab midagi tegema, vaata, kuidas see siga seal tuhnib!

      OLEVIPOEG: No aga mis sa teed? Ei saa ju teda taga ajama minna, siis tallad veel rohkem soolataimekesi jalge alla. Oi, mehed, läbi on meie suur soolaäri, oleme jälle vaesed nagu rotid.

      ALEVIPOEG: Ära nüüd nuta, veel saab soola päästa! Polegi meil seda Kalevipoega vaja, saame ise ka hakkama – ega meie ka lollid ole! Vaata, mina võtan pika vitsa, aga teie tõstke mind oma õlgadele ja kandke põllule, siis minu jalad ei puuduta maad ja ma ei talla soola ära. Küll ma siis sealt ülevalt udjan seda kuramuse siga ja õpetan teda soola tallama!

      SULEVIPOEG: Vaata, see on päris hea mõte! Nii teemegi! (Sulevipoeg ja Olevipoeg tõstavad Alevipoja oma õlgadele ja jooksevad temaga minema. Tuleb Kalevipoeg oma hobuse seljas.)

      KALEVIPOEG: Oodake! Seis! Ma tahan teiega rääkida! (Mehed peatuvad vastu tahtmist, kuid ei julge vastu hakata ja tulevad tagasi. Kõnelevad Kalevipojaga väga lipitsevalt.)

      OLEVIPOEG: Aulik kuningas, meil on väga kiire.

      SULEVIPOEG: Siga on soolapõllul, tallab seda.

      ALEVIPOEG: Me peame ta sealt ära ajama. Aulik kõrge kuningas, see on tähtis asi!

      KALEVIPOEG: Soolapõllult? Oh taevas… Kuulake nüüd mind ja unustage oma lollused. Meie maa saatus on kaalul. Asi on just nii hull, nagu ma ammugi kartsin. Vaenlane on maale tulnud. Raudmehed on juba Assamalla all ja neid on palju. Väga palju. Ma lähen neile vastu, sest see on minu kui kuninga kohus – selleks ma ju endale mõõgagi muretsesin, et meie maad vaenlase eest kaitsta. Aga ma tahtsin küsida – ehk tulete teie koos minuga? Neid on väga palju. Ma kardan, et ma ei saa üksi nende vastu. Kindlasti kohe ei saa. Aga kui teie kaasa tulete ja koos minuga võitlete, siis oleks meil ehk mingigi võimalus. Anname neile Assamalla all vähemalt korraliku lahingu! Mehed, ma palun teid. See on ju meie maa!

      SULEVIPOEG: Oh, kõrge kuningas… On siis meist sõjamehi?

      ALEVIPOEG: Meie oleme väikesed inimesed…

      OLEVIPOEG: Ja pealegi on siga soolapõllul. Mis see mahatallatud sool kõik meile maksma läheb, hirmus mõeldagi!

      KALEVIPOEG: Tähendab, et te ei tule. Nojah, seda ma arvasingi.

      SULEVIPOEG: Ära vihasta meie peale, me oleme haiged, ei jaksa õieti kätt ega jalgagi liigutada – mis abi meiesugustest sõjas on?

      ALEVIPOEG: Jah, ära vihasta!

      KALEVIPOEG: Ärge kartke, ma ei vihasta teie peale enam ammu. Kui ei tule, siis ei tule, ega ma ausalt öeldes lootnudki. (Pöördub publiku poole.) Aga teie? Äkki keegi teist tuleb ühes. Narr on üksi minna, neid on nii palju ja ega mina pole mingi vägi mees. Tavaline inimene, tavaline kuningas. Kas keegi tuleb? (Publik vaikib kohmetult.)

      KALEVIPOEG: Selge. Noh, mis seal’s ikka. Head seapüüdmist siis. (Ratsutab minema.)

      OLEVIPOEG: Vaata kus! Hakkas lausa paluma!

      ALEVIPOEG: Jah, nüüd on suurel saksal vesi ahjus. Enne oli küll kõva mees, tappis Tuuslari ja möllas mis jaksas, aga nüüd käib, saba jalge vahel. Jah, vennike! Raudmeeste vastu sa juba ei saa!

      SULEVIPOEG: Ja tal on häbematust meid endaga koos lahingusse kutsuda! Kas meie oleme siis mingid sõjamehed? Meie oleme lihtsad põlluharijad.

      OLEVIPOEG: See on tema mure – raudmeestega maadelda! Eks ta karda oma sooja koha pärast! Et kõik tema kelmused tulevad päevavalgele. No ega raudmehed teda muidugi ametisse jäta, neil on selle töö jaoks palju paremaid mehi.

      ALEVIPOEG: Ja teate, mehed, mina arvan, et ka raudmeeste võimu all saab elada.

      OLEVIPOEG: Muidugi, lihtsale ja ausale tööinimesele ei tee nad midagi. Noh, hea küll, ehk panevad meile mõned maksud peale, aga ega nad meid päris paljaks tee! Ainult Kalevipojasugused suured ninad peavad värisema. Ja paras neile!

      SULEVIPOEG: Oi taevas! Mis me nüüd siin lobiseme! Siga! Siga on ju ikka soolapõllul!

      ALEVIPOEG: Õigus jah! Lähme! (Mehed tormavad kisades minema.)

6

      Kalevipoeg tuleb tagasi. Tal pole enam hobust ega mõõka, ta lonkab tugevasti, on verine ja hoiab kätt rinnal, kust niriseb verd. Istub isa hauale, köhib, sülitab verd. Tuleb Siil.

      SIIL: Tere jõudu!

      KALEVIPOEG: Aa, sina! Jajah, sa tulid õigel ajal. Uus koorem toidukraami on varsti hakkamas, kenasti läbi klopitud ja peaaegu tükkideks lõigutud, et oleks parem süüa. Istu, natuke läheb veel vist aega. Aga mitte palju.

      SIIL: Ega meil praegu metsas toidupuudust olegi. Kannatab oodata küll. (Istub.) Tõesti pahasti on sinuga lood. Aga eks sa ise ole süüdi kah, mis sa siis ometi üksi…

      KALEVIPOEG: Aga kellega siis? Pole ju kedagi. Nad ajavad siga taga. Ikka üksi tuleb kõik asjad ära teha, üksi põldu künda ja üksi ehitada, üksi võidelda ja üksi surra.

      SIIL: Meil metsas ütleb hunt ka alati nii, kui maha murtud kitse sööma hakkab ja mõni rebane või kährik ligi tikub ja palub, et kas võiks ehk sõraotsa närida. Hunt siis alati ütleb, et üksi ma siia ilma sündisin ja üksi ma seda kitse ka söön. Et kasigu minema. Tema on meil ka selline mõttetark.

      KALEVIPOEG (toetub isa hauakivile): Isa, kas sa kuuled mind? Ka minu aeg on nüüd ümber saanud. Kes pärast mind valitsema hakkab – noh, küllap raudmehed. Ega neil ka kerge saa olema. Minul oli küll raske, aga sain hakkama. Nii mõndagi sai ära tehtud ja mulle tundub, et see maa on nüüd veidi parem paik kui enne. Sortse on vähem, Sarviktaadist sain jagu, ehitasin, kündsin, valitsesin. Tuuslari lõin kah maha, selle üle on mul hea meel. Tegelikult oleks pidanud veel nii mõnelegi mõõgaga tõmbama, aga kus sa jõuad – totakaid on liiga palju. Nüüd on nad mu rukkipõllud soola täis külvanud… Nii palju pole mõõku maailma loodudki, kui palju põõsastest lolle vastu vahib! (Köhib vaevatult verd.) Aga mis see enam minu asi on, mina lähen, nemad jäävad ja peavad nüüd ise vaatama, kuidas ära elada ja söönuks saada. Isa! Ah, mis ma ikka räägin, sa ju ei kuule, sa oled surnud ja mulla all.

      SIIL: Tegelikult ei ole. Meil on mutiga selline kokkulepe, et ta kohe pärast matuseid kõigepealt koputab niimoodi kolm korda kiiresti ja kolm korda aeglaselt maa alt ja siis annab mulle väikese vahendustasu eest kauba üle. No ja mina siis juba metsas…

      KALEVIPOEG: Ma sain juba aru. Teie seal metsas oskate tõesti elada, teie olete alati õigel hetkel jaol. Urust välja, kõht täis ja tagasi urgu.

      SIIL: Enne ikka käime puu taga asjal kah. Ega siis oma häda urgu tohi teha – siis leitakse sind lõhna järgi üles ja süüakse ära!

      KALEVIPOEG: Just, just. Kõik on paigas. Siil, sinust oleks saanud hea kuningas.

      SIIL: Oh ei, mina ei taha kuningaks.

      KALEVIPOEG: Kahju, sina oleksid just see