Aabitsa kukk. Andrus Kivirähk

ütle enam midagi, surub vaid Siili kätt. Sureb.)

      SIIL: Kõik. Valmis. Ehh, kahju… Tore mees oli see Kalevipoeg. Aga mis parata, loodusseaduste vastu ei saa. Loodus võtab alati oma. (Silmitseb Kalevipoega uurivalt, mõõdab teda käe abil.) See oleks siis hundile… No ütleme, et see läheb ilvesele… Aga see tükk… see on kondiga… oletame, et kusagilt siit lõikame ära… jah, eks näis. Mnjah. Mis seal’s ikka, on aeg. (Haarab Kalevipojal ümbert kinni ja tahab teda metsa vedada. Samal ajal kostab koledat kisa ja kohale jooksevad Alevipoeg, Sulevipoeg ja Olevipoeg, kõigil nägu koledasti ära kõrvetatud, nõgesed peos.)

      OLEVIPOEG: Kus on Kalevipoeg?

      ALEVIPOEG: Kus on kuningas! (Siil katab Kalevipoja kiiresti mingi palakaga kinni.)

      SIIIL: Mis siis nüüd lahti on?

      SULEVIPOEG: Sool! Soolataimed on valmis! Me maitsesime, aga see on liiga kange. Lausa kõrvetab! Vist liiga palju päikest saanud. Mis nüüd teha?

      OLEVIPOEG: Jah, sellist soola ei taha keegi osta. Ilmaaegu panime kõik viljapõllud soola alla. Mis me sellise hulgaga teeme!

      SIIL: See on ju nõges.

      ALEVIPOEG: Nõges?

      OLEVIPOEG: Oh häda! Külvasime soola, aga kasvasid nõgesed! Kõik meie põllud on nõgeseid täis! Mida me nüüd talvel sööme?

      SULEVIPOEG: Kus on kuningas? Kus Kalevipoeg on? Tema rahvas on näljas!

      ALEVIPOEG: Põllumehed on kandnud kahju ja neid tuleb toetada!

      SIIL: Kalevipoega pole enam. Ta on surnud.

      OLEVIPOEG: Surnud?

      ALEVIPOEG: Meie kuningas on surnud?

      SULEVIPOEG: Häda ja viletsus! Just nüüd, kus meil teda tarvis läheb!

      OLEVIPOEG: Kes meid siis nüüd aitab? Küll on jama!

      ALEVIPOEG: Eks see hirmus joomine ja liiderdamine ta hauda viis, mis muud.

      SULEVIPOEG: Ja nüüd peame meie ta maha matma! Ikka meie peale jäävad need kõige raskemad tööd! Mis see kõik maksma läheb? Ikkagi kuninga matused!

      SIIL: Ei tule mingeid matuseid. Sellepärast et… (Pidulikult.) Vana taat pani Kalevipoja seisma põrgu väravate ette, käsi kalju kammitsas, et ei sarvik põrgust pääseks. (Ähvardavalt.) Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kalju kammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel’ õnne tooma, eesti põlve uueks looma. (Mehed kuulavad, suu ammuli, pidevalt taganedes. Kui Siil jõuab sõnadeni „küll siis Kalev jõuab koju”, põgenevad nad tagasi vaatamata võssa.)

      SIIL: Uhh! Napilt läks! Ikka hea, kui oskad natuke luuletada. (Lahkub, tirides koos endaga surnud Kalevipoega.)

LÕPP

      AABITSA KUKK

MONOLOOG

      Mauno tuba. Mööblit seal kuigi palju pole, vaid televiisor, madrats põrandal, tool, telefon, pesukauss ning nurgas riidekirst. Mauno vaatab aknast välja. Ta on väike, lihtsameelse näo ja ohutu olemisega mees, habe mõned päevad ajamata, seljas kurguni kinninööbitud pluus ja jalas vanad viikideta ülikonnapüksid. Tal on süles aabits.

      MAUNO: Mina käisin esimeses klassis kaheksa aastat. Lõpuks, kui mul habe kasvama hakkas, siis õpetaja küsis et: „Kuule, Mauno, mis oleks, kui ma viiks su teise klassi? Sa oled ikka juba suur mees, vurrud nina all.” Aga mina ütlesin, et ei, õpetaja, ei ole tarvis! Kes ikka õppida tahab, sellel on esimeses klassis ka õppida küll ja küll!

      Noh, siis lõi õpetaja käega, ütles, et istu siis pealegi seal tagapingis, ära ainult sega. Mina istusingi ja lugesin aabitsat. Päris huvitav oli, mulle siiamaani meeldib teist sirvida. Pildid sees ja selge jutt. Mitte mingi jama. Vaat matemaatikat ma ei sallinud, sellest ma ei saanud midagi aru. Kolm koera istuvad, neli tulevad juurde – palju kokku on? Mis vahet seal on? Terve kari koeri, kes neid lugeda jõuab! Kui minu käest selliseid asju küsiti, siis mul läks pea täitsa tühjaks, mitte ühtegi mõtet ei jäänud sinna sisse, ainult kõrvad kumisesid. Teiste inimeste hääl kostis kuskilt kaugelt… Õpetaja ütles siis, et hea küll, Mauno, sinu käest ma matemaatikat ei nõuagi, sulle ju ainult vaata otsa ja kohe saab aru, et see pea on hästi kõva. Lihtsalt istu ja kuula, võibolla jääb midagi külge. Aga ei jäänud midagi, see matemaatika on täitsa… See on üks jura, ma ütlen! Aabits, see on teine asi. Siin ikka on… oma mõte sees!

      (Loeb oma sõnade kinnituseks aabitsast.)

      „Vihma sajab ja sajab. Aga Imbi astub, kuhu tahab.” Sellepärast astub, et tal on botikud jalas. (Loeb.) „Imbi botikud.” No muidugi, mis viga käia, kui sul on niisugused botikud! Siis võib igale poole astuda, lompi ja lörtsi sisse ja… Võid kas või läbi muda minna nii et lirtsub! Botikud on muidugi head – aga kust sa saad neid botikuid? (Muutub üha murelikumaks.) Minul ei ole mingeid botikuid, mul on ainult ühed tennised, neil on ka tald kanna juurest lahti. Parandada ka ei saa – millega sa parandad? Ma tahtsin naelaga kinni lüüa – aga kus sa saad, siis ju nael torkab jalga! (Tajub selgelt olukorra ebaõiglust ja muutub kurjaks.) Onu Paul küll ütles, et oh, ma toon sulle uued, ära muretse. See oleks küll hea. Ma siit aknast vaatan, kõigil on sellised saapad jalas et oh ohhoo! Mõnel ulatavad kohe põlvini. Ainult minul ei ole midagi, vahi peale siit aabitsast selle Imbi pilti. Ma rohkem ei vaata ka. (Imbi pildile vihaselt.) Käi aga käi oma punaste botikutega, küll mina ka ükskord sellised saan! (Keerab aabitsas karistuseks teise lehe.)

      (Loeb.) „Laevad sõidavad merel.” Jumala tõsi, seal nad sõidavad jah. Aabitsas üldse lora ei aeta, see, mis kirjas on, see on tõsi kah. Ja ei ole pikka juttu. Mõned teised raamatud on nii pikka juttu täis, mina neid lugeda ei viitsi. Mis seal ikka teistmoodi olla saab kui aabitsas, ainult keerutavad rohkem. Professor Metsmaa andis mulle kord mingi raamatu, et loe, Mauno, see on hea raamat. Ma korra tegin lahti: peenikest kirja täis – ei mina viitsinud seda lugeda. Mis seal ikka niisugust olla võib, mida mina ei tea. Või mida aabitsas ei ole. Ma panin selle raamatu siia tooli alla, et jalus ei vedeleks, pärast viisin professorile tagasi. Professor küsis, et kuidas meeldis, ja mina ütlesin, et väga meeldis – ja jooksin trepist alla. Ma valetasin talle – aga mis ta mulle teha saab? Midagi ei saa.

      (Vaatab aknast välja, lehitseb aabitsat edasi.)

      (Loeb.) „Sada pada pudi keedab, seda pudi tädi kiidab.” Mina teen endale ka pudi, käin poes, ostan piima ja saia, siis pudistan saia pisikesteks tükkideks ja panen piima sisse. Väga hea on, magus. Vanaema tegi alati mulle sellist pudi, kui ma väike olin. Nüüd vanaema ei ole, nüüd ma teen ise. See on odav kah, minul on ju raha vähe, ma ei saa osta kõiki neid… sidruneid ja pasteete ja ma ei teagi, mis nende kalliste toitude nimed kõik on. Onu Paul annab mulle raha, aga tema on ka vaene mees, ta ei saa palju anda. Aga noh, piim ja sai on ka head. Ega ma muud suurt söögi. Vahel õuna ka, siis kui mulle tuuakse. Selle mehe nimi, kes mulle õunu toob, on Georg Võimla, ta elab minuga ühes trepikojas. Ta on vana mees juba, kunagi oli ta kooliõpetaja, õpetas keemiat. Ta ise ütles. Mis asi see keemia üldse on? (Läheb jälle viha seks.) Mina küll koolis keemiat ei õppinud! Esimeses klassis polnud mingit keemiat. Aabitsas pole sellest kah sõnagi. On mingi lollus välja mõeldud – keemia! Olge jah tähtsad oma keemia otsas! Mina oskan lugeda ja kirjutada. Näe – „A on justkui astumas!” Kas sellest on vähe?

      (Vaatab aknast välja.) Näedsa, professor Metsmaa läheb! Eks vist poodi, kott on käes, sel kellaajal läheb ta ikka poodi. Mina näen ju siit aknast kõik ära, kes kuhu läheb ja millal tagasi tuleb. Ma vaatan päev otsa aknast välja. Kõik on näha. Ma ise käin väljas väga harva, ainult poes saia ja piima ostmas. Ei saa ju käia, mul on need tennised katki, jalad saavad märjaks ja siis võib haigeks jääda. Aga kui haigeks jääd, siis võid sa ära