Papagoide päevad. Andrus Kivirähk

Pidi ju ball olema. Mul on veel vanast ajast üks smoking alles, tuleb vahel kanda, muidu mädaneb kappi ära.

      LUSIKAS: Mis postkontoris uudist?

      IPS: Mis seal ikka uut saab olla? Müün aga marke ja ümbrikke… Ei muutu seal miskit.

      PAUL: Soovite midagi?

      IPS: Ei, ei, ma istun niisama, vahest pärast joon ühe tee.

      LUSIKAS: Mulle paluks küll üks tume õlu! (Tulevad Karoliina, uus kleit seljas, ja proua Paul, kes püüab kleiti veel siit-sealt kohendada.)

      PROUAPAUL: Karoliina, luba nüüd! See pole siit alt veel kinni!

      KAROLIINA: Ei, ei! Kell on juba palju, kõik on hästi, ema!

      Tere õhtust kõigile!

      LUSIKAS: Printsess! Mul ei ole sõnu! Tule mulle naiseks!

      PAUL: Sa näed nett välja, Karoliina.

      RUMBASK: Kust sa nii ilusa kleidi said, kullake? Proua Paul, kas teie käsi on siin mängus?

      PROUA PAUL: Ah, tühiasi! Pole ju veel päris valmiski, tüdruk on nii läbematu! (Karoliina läheb grammofoni juurde, samal hetkel väljub oma toast mustas ülikonnas Jan. Karoliina paneb grammofoni mängima. Valss. Mõnda aega on tähelepanu keskpunktis üksnes Jan ja Karoliina, teised hajuvad tagaplaanile.)

      JAN: Kas tohib paluda?

      KAROLIINA: Paluja suu peale ei lööda! (Tantsivad.)

      JAN: Sa tantsid hästi, kas käid “Luiges” harjutamas?

      KAROLIINA: Olen seal tantsinud, aga mind õpetas onu Harald.

      JAN: Kes on onu Harald?

      KAROLIINA: Kas tutvustan sulle?

      JAN: Teine kord. Oleme täna õhtul kahekesi. Las onud ja tädid ootavad. Sa oled nii kaunis, ma olen lausa pimestatud!

      KAROLIINA: Hoia minust kõvasti kinni ja sul pole kukkumist karta. Ma olen varemgi pimedatega tegemist teinud, võid mind usaldada, armas invaliid!

      JAN (haarab Karoliina embusse): Sa teed ainult nalja, aga mina võtan su sõnu tõsiselt. Nüüd ma hoian sinust kinni. Mis edasi?

      KAROLIINA: Nüüd külastame baari.

      JAN: Mida sa soovid? (Lähevad baarileti juurde.)

      PAUL: Mida ma võin pakkuda?

      KAROLIINA: Isa, see on Jan.

      JAN: Meeldiv tutvuda.

      PAUL: Väga meeldiv. Õlut?

      JAN: Konjakit palun.

      PAUL: Konjakit? Mul on üks pudel! (Näitab.)

      JAN (vaatab põgusalt): Jah, see on väga hea konjak.

      PAUL: Aga see on ropp kallis!

      JAN: Pole hullu. Andke üks pudel. (Ulatab raha.)

      PAUL (annab talle pudeli, ise ülimalt vapustatud): Naine! Ma müüsin selle maha! Ma müüsin selle maha! Nüüd on küll kusagil templieesriie kaheks kärisenud! Mutike! Mutike! (Jookseb ära.)

      JAN: Kus me joome? Kas lähme üles minu tuppa?

      KAROLIINA: Kuidas sa raatsisid nii kalli pudeli osta? Sa oled vist väga rikas!

      JAN: Rikkus on suhteline, aga üht-teist võib ju ikka endale lubada. Lähme üles!

      KAROLIINA: Jan, kas sina oledki üliinimene?

      JAN (muigab meelitatult): Üliinimene ma küll ei ole, aga sina… Sina oled ülikaunis. Lähme nüüd minu tuppa konjakit jooma, tule!

      KAROLIINA: Olgu, oota ainult üks hetk. Ma tulen kohe tagasi. (Lippab ära. Jani juurde astub Harald Lusikas.)

      LUSIKAS: Lusikas. Harald Lusikas, vana elukapten ja husaar.

      JAN: Jan Krüllberg. Meeldiv tutvuda. Harald… Kas teie oletegi onu Harald?

      LUSIKAS: Kuidas soovite, võite mind ka tädiks kutsuda.

      JAN: Ei, ei! Karoliina rääkis mulle teist, teie olevat teda tantsima õpetanud.

      LUSIKAS: No ja kas tantsib hästi?

      JAN: Väga hästi, nõtkelt.

      LUSIKAS: Mina tantsin veel paremini. Teeme ühe tuuri?

      JAN: Mina teiega?

      LUSIKAS: Nojah. Te mõtlete, et ma olen vana. Pole ühti!

      JAN: Teate, ma lubasin kõik oma tantsud juba Karoliinale ära.

      LUSIKAS: Karoliinale! Olge ometi mõistlik! Ta ju petab teid! Paneb siia ootama, aga ise miilustab nurga taga oma peigmehega. Üks musi ajab teist taga.

      JAN: On tal peigmees?

      LUSIKAS: Muidugi on! Teie, rumal, ootate Karoliinat!

      JAN: Kes ta peigmees on?

      LUSIKAS: Üks kohalik karusnahakaupmees. Rikas nagu nui. Tahate, ma tutvustan teid? Aadam! Härra Aadam, tulge siiapoole! (Aadam astub lähemale.)

      AADAM (silmab konjakit): Küll on uhke pudel. On see siider? Mulle maitseb õunasiider. Vahel ma joon terve liitri korraga ära, siis lasen kodust jalga, sest emakesele ei meeldi, kui ma röhitsen. Emake ütleb, et ainult siga röhitseb. Aga kui oled nii palju siidrit sisse kaaninud, siis ei pääse kuhugi. Ta kurivaim hakkab ninast ja suust välja tulema. (Keerab konjakil korgi pealt, joob.)

      LUSIKAS: Aadam, pea hoogu! AADAM (joob pudeli tühjaks ja asetab lauale, ei ilmuta mingit märki joobest): Ei, see polnud siider, hoopis jälk jook oli. Ma lähen homme jälle kinno, uus film tuli – “Koolnu kättemaks”. Mulle meeldivad zombi-filmid, ainult hirmu ajavad naha vahele. Õhtul ei julge enam üksi kempsu minna, emake peab saatma. Ma võtsin emale ka pileti, koos läheme. Teine rida, kohad 16 ja 17.

      JAN (Lusikale): See pole küll kellegi karusnahakaupmees ja vaevalt ka Karoliina peigmees! See on… mingi…

      AADAM: Ükskord ma mõtlesin, et meie aias on ka mulla all zombi pea. Aga oli hoopis kaalikas.

      LUSIKAS: Ärge pange pahaks, väike nali. Mina olen ikka sihuke lõbus inimene olnud. Teate, vanasti pidudel…

      TÕNNO (astub ligi ja katkestab teda): Mina olen Tõnno Jehivei.

      JAN: Jan Krüllberg.

      LUSIKAS: Mul oli igas külas üks paks pruut.

      TÕNNO: Kas te teate, et jumal elab kuu peal?

      JAN: Ei tea.

      TÕNNO: Aga ta elab. Mul oli ilmutus. Täna on pilves, muidu ma näitaksin teile teda. Ega ta hästi ei paista, aga kui prillidega vaadata, siis nagu peanupp kumab. (Tuleb Rumbask.)

      RUMBASK: Mis sa teed siin, Aadam?

      AADAM: Näe, emake, jõin selle tühjaks. (Näitab pudelit.)

      RUMBASK: See on ju naps, Aadam! Seda ei tohi juua!

      AADAM: Ma mõtlesin, et see on siider.

      TÕNNO: Tulge, ma räägin teile natuke jumalast! Tulge, tulge! (Sikutab Jani käisest.)

      LUSIKAS: