Papagoide päevad. Andrus Kivirähk

härra Paul. Õigesti kuulsite. (Tõesti, temas on midagi, mis sunnib Pauli tema sõnu uskuma. Paul joob paar lonksu õlut, et end koguda.)

      PAUL: Ah vaat siis! Nojah, seda see tähendas: kaugelt ja lähedalt. Põrgust!

      KURAT: Toote äkki veel kaks õlut?

      PAUL: Jaa, muidugi! Aga lubage, nüüd teen mina teile välja! Niisugune külaline ikkagi! (Toob õlut juurde.)

      KURAT: Ei, härra Paul, see pole võimalik! Teie ei saa mulle õlut välja teha. See ei sobiks.

      PAUL: Mispärast, see on minu õlu, minu kõrts!

      KURAT: Härra Paul, ärme vaidle. Mina maksan.

      PAUL: No ise teate. Kui teil just raha taskust välja kipub, eks tehke talle siis uks lahti. Teie terviseks!

      KURAT: Teie terviseks samuti!

      PAUL: Miks te siis just minu ubriku välja valisite? Kõrtse on ju ilm täis, minu omal pole isegi nime. Teie ees peaksid ometi kõik uksed lahti olema.

      KURAT: Ega ma ei valinud umbropsu. Küllap teil on siin midagi, mis mulle meeldib. Kas lubate mul teie kliendiks hakata?

      PAUL: Mis mul siin lubada! Olge lahked!

      KURAT: Aga ma hakkan käima öösiti, nii et uneaega jääb teil napiks.

      PAUL: Oh, küll ma hommikuti jõuan põõnata, enne lõunat ei tule siia keegi. Tulge aga, millal tahate, ega ma ust lukku ei panegi.

      KURAT: Suur tänu, härra Paul. Teate, kuidas ma vajan sellist paika, kui väsinud ma vahel kõigest olen… Kas ma tohin kiiktooli istuda?

      PAUL: Jaa, jaa! Istuge! See on mu pulmakink naisele. Ega tema, tõsi küll, seal suurt ei istu, aga ma ise armastan kiikuda. Istuge julgesti!

      KURAT (istub kiiktooli): Kui laulaks, härra Paul? Kas te seda Oskari laulu teate?

      PAUL: “On Oskar vahva meremees”? Tean küll, eks laulame.

      Ainult tasa, mul naispere magab.

      KURAT ja PAUL (laulavad): On Oskar vahva meremees, ta käis kord Aafrikas ja ostis väikse pärdiku, kel händ kui juurikas! Kui Oskar ahvi koju tõi, lõi naine kokku käed. Kas võsamees on see või nõid? Nii karvased ta käed! See pärdik on, ja mitte mees, nii ütles Oskar hea, ja naine kohe rahunes ning paitas kaasal pead!

      Hommikuke kõrts. Sisse astuvad Jan Krüllberg, umbes 30-aastane elegantne noormees, ja Schmidt, vanem härrasmees.

      SCHMIDT: Kop, kop! On siin keegi?

      JAN: Ahoi!

      SCHMIDT: Ei tea, magatakse vist veel. Seda parem, saame rahulikult rääkida.

      JAN: Me oleksime võinud ju ka “Luiges” juttu ajada.

      SCHMIDT: Mina “Luike” ei tule, seal võidakse mind ära tunda. Ja ma ei taha, et meid praegu koos nähtaks. Räägime siin.

      JAN: Pentsik koht. Ei tea, kes siin käib?

      SCHMIDT: Ega neil suurt läbimüüki loomulikult olla ei saa. “Luik” on ju siinsamas kõrval, aga tead, palju ühele tavalisele inimesele vaja on? Kõht täis ja katus pea kohal, teda muu ei huvitagi.

      (Mehed istuvad.)

      JAN: No räägi. Kuidas reis läks? Mis otsustati?

      SCHMIDT (häält tasandades): Ühesõnaga, otsus jääb jõusse. Tema ambitsioonid on juba ammu liiga priskeks paisunud ja seaduslikud võimalused on ammendunud. Meil ei jää muud üle. See on meie kohus.

      JAN: Millal siis?

      SCHMIDT: Nädala pärast. Caesar tuleb järgmisel reedel siia jahile. Meie oleme ka kutsutud.

      JAN: Südamerabandus?

      SCHMIDT: Jälgi ei jää. See on juba korraldatud.

      JAN: Tegelikult on see ikkagi mõrv.

      SCHMIDT: On küll, aga me peame valima. Ta on takistuseks, ja mitte ainult meie riigi huvidele, vaid lausa rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Me ei otsustanud uisapäisa, selle taga on põhjalik analüüs. Tegu ise on muidugi ebameeldiv, aga me oleme vandunud!

      JAN: Jaa, jaa, ma tean. Ega ma ei vaidlegi.

      SCHMIDT: Niikaua ela “Luiges”, seal on lõbus, käib palju neiusid.

      JAN: Eks näis.

      SCHMIDT: Linnas on ka päris hea ooper.

      JAN: Nii? Küll ma leian. Pealegi on mul üks kirjatöö pooleli.

      SCHMIDT: No näed. Kasuta vaba nädalat hästi. (Tuleb proua Paul.)

      PROUA PAUL: Oh armas aeg! Külalised!

      SCHMIDT: Tere hommikust, proua! (Mehed tõusevad viisakalt.) Me astusime ainult hetkeks sisse.

      PROUA PAUL: Väga tore! Mida te soovite? Kohvi? Teed? Süüa? Veini? Andke andeks, et ma teil oodata lasin! Kas te olete reisil? Vahest soovite hoopis tuba? Mul on väga head toad! Odavad, päike paistab sisse, aknad avanevad aeda. Kas te tahate eraldi või kokku?

      SCHMIDT: Proua, ma pean teid kurvastama. Me ei jää teie juurde ööbima.

      PROUA PAUL: Miks ometi? Jääge! Meil on ruumi! Ja tassi kohvi peate igal juhul jooma! Kas soovite suhkruga?

      JAN: Ei, aitäh! Meil on paraku kiire.

      SCHMIDT: Kunagi teine kord.

      PROUAPAUL: Mis tähendab teine kord! Ma keedan teile kohe kohvi! Istuge!

      SCHMIDT: Me vist ütlesime, et meil on kiire! (Teisele korrusele ilmub Karoliina. Jan märkab teda.)

      JAN: Tervist, preili!

      KAROLIINA: Tere.

      PROUA PAUL: See on mu tütar. Härrased, aga mida see siis tähendab! Astute sisse ja ei soovi midagi! See ei kõlba.

      JAN: Hea küll, tooge üks kohv.

      PROUAPAUL: Otsekohe! (Tõttab minema.) Ma toon kooki ka!

      SCHMIDT: Sa pidid ju “Luike” kiirustama.

      JAN: Mul tuli idee üheks ööks siia jääda.

      KAROLIINA: Meil on palju sääski.

      JAN: Ehk leiab nende vastu rohtu.

      SCHMIDT (silmitseb Karoliinat): Nojah, ma mõistan. Olgu siis, Jan. Kohtume nädala pärast. Head õnne!

      JAN: Kohtumiseni.

      SCHMIDT: Head päeva, preili! (Lahkub.)

      JAN: Äkki tulete alla ja istute minu juurde?

      KAROLIINA: Ma võin ju tulla. (Tuleb trepist alla ja istub.)

      JAN: Saame tuttavaks. Minu nimi on Jan.

      KAROLIINA: Minu nimi on Agnes.

      JAN: Väga ilus nimi.

      KAROLIINA: Arvate? Kas teile tõesti meeldib see nimi?

      JAN: Väga meeldib. See tuleb nii kergelt üle huulte. Agnes…

      KAROLIINA: Siis te olete kindlasti väga pettunud, kui ma ütlen, et mu nimi ei olegi Agnes.

      JAN: