Papagoide päevad. Andrus Kivirähk

(Tõuseb ja jookseb minema.) (Tuleb proua Paul kohvi ja koogiga.)

      PROUA PAUL: Kas teie sõber läks juba ära? Kui kahju! Öelge, kas ma toon teile munarooga ka? Ja kas te jääte meie juurde ööseks?

      JAN: Jaa, jaa, ma jään. Aga öelge – mis on teie tütre nimi?

      PROUAPAUL: Karoliina. Kas te tahate mõlemalt poolt praetud muna või ainult ühelt poolt?

      JAN: Karoliina… Ainult ühelt poolt!

      Mõni tund hiljem. Paul pühib haigutades letti.

      PAUL: Ega ma ei imesta, et vanakuradile meie juures meeldib. Siin on ikka tõesti mõnus paik. Ma olen vahel mõelnud, et teised inimesed ju rändavad ringi, sõidavad lennukiga, rongiga, mõni teeb automatku… Olen endamisi aru pidanud, et läheks kah. Reisiks kuhugi. Aga pole nagu põhjust. Oleks siin katk või näljahäda… Aga niisama, heast peast, rabelema hakata… Misjaoks? Ja kuhu? Kuhu sõita? Öelge! Ei tea, minul pole kuhugi asja. Ei tule välja. Ma ei taha kohe üldse mitte kuhugi minna. Nii hea on siin olla et… (Haigutab.) Küll oli sügav uni, ühe külje peal magasin terve öö. (Ringutab.) (Tuleb proua Paul.)

      PROUAPAUL: Oh, vana vooster kah üles tõusnud! Vaata imet! Mis sul siis viga oli, laiskus kallal? Või oled järsku haige? Nii kaua magasid!

      PAUL: Ma läksin hilja voodisse.

      PROUA PAUL: Mis sa siis tegid siin üksi keset ööd? Lugesid?

      PAUL: Ei.

      PROUA PAUL: No aga mida siis? Istusid niisama? Imelugu! Oled öövaht või?

      PAUL: Ole tasa, ära õienda! Oma maja, lähen magama, millal tahan. Mis sest siis on? Hommikud ongi magamiseks loodud. Pole ju ühtegi hingelist.

      PROUA PAUL: Miks ei ole! Kaks härrasmeest tulid juba kell kaheksa!

      PAUL: Mis härrasmehed? Otsisid “Luike” või?

      PROUA PAUL: “Luike”! Meie juurde tulid! Üks läks küll kohe ära, aga teine pani toa kinni.

      PAUL: Toa kinni! See oli vist… kümme aastat tagasi, kui meil viimati tuba kinni pandi! Sa teed nalja!

      PROUA PAUL: Tõsijutt! Ma kloppisin voodiriided ära, praegu härra jalutab. Ole siis kraps ja tubli! Seod äkki lipsu kaela? Meie majas on alati külalislahked oldud.

      PAUL: Nojaa… Mis sa kostad! Külalisi käib öösel ja päeval! Nagu elaksime Suure Hiina tee ääres!

      PROUA PAUL: Rumal! Mis Hiina tee! Oh, Paul! Tule, ma annan sulle musi!

      PAUL: Sa vahi! Musi ka veel!

      PROUA PAUL (annab Paulile musi): Ma lähen nüüd kööki. Kes teab, kas meie toidud külalisele maitsevadki! (Läheb ära.) (Tuleb Karoliina.)

      KAROLIINA: Tere hommikust, isa!

      PAUL: No tere, tüdruk! Kuulsid, meil on külaline!

      KAROLIINA: Ma nägin teda.

      PAUL: Missugune ta on?

      KAROLIINA: Loll.

      PAUL: Rikas?

      KAROLIINA: Küllap vist.

      PAUL: Miks ta siis “Luike” ei läinud?

      KAROLIINA: Sest ta püüab mulle külge lüüa.

      PAUL: Sa oled meil siis nagu peibutis. Peaksime su katusele riputama, saaksime maja täis.

      KAROLIINA: Eks riputa.

      PAUL: Oleme alles pigis! Hea rahulik oli elada, järsku sajab mingi külaline kaela. Puhta võõras inimene. Millest ma temaga räägin?

      KAROLIINA (vaatab aknast välja): Ta läheneb uhkel sammul meie tagasihoidlikule tarele. Tule vaata, isa!

      PAUL (vaatab): Oi, oi… Kuule, sa juba tunned teda, askelda ise! Ma käin korraks teises toas ära. Kui väga külge hakkab lööma, hüüa mind, ma tulen tangidega ja tõmban jälle lahti.

      KAROLIINA: Ah, mis sa tast kardad, isa!

      PAUL: Ma ei karda, aga… Tead… Mulle ei meeldi! Ma ei taha! Ah! Ma pole veel söönud kah! Ole siis tubli! (Jookseb ära.) (Samas astub uksest sisse Jan.)

      JAN: Aa! Agnes-Matilda-Dolores-Karoliina! Nii väike tüdruk ja nii palju nimesid!

      KAROLIINA: Ma olen lihtsalt kokkuhoidlik, ei viska midagi minema. Eks aja jooksul koguneb üht-teist kribu-krabu.

      JAN: Mina olen jälle paristaja, üksainus nimi mul on ja seegi lühike.

      KAROLIINA: Te vaadake kõndides maha, ehk leiate veel. Ja pangast võite laenu võtta, saate mõnedki tähed juurde muretseda.

      JAN: Äkki laenate ise?

      KAROLIINA: Oi ei! Aga mängime kaarte! Järsku teil veab, võidate pisut, tubli mees oskab ju iga penni teenima panna.

      JAN: Te oskate kaarte mängida?

      KAROLIINA: Aga kas teie oskate?

      JAN: Noh… Muidugi oskan. Vahel mängisime kaaslastega ööd läbi, siis kui ma ülikoolis käisin.

      KAROLIINA: Olete ülikoolis käinud?

      JAN: Koguni kolmes ülikoolis.

      KAROLIINA: See võtab mu pisut põlvist nõrgaks. Mida te siis õppisite?

      JAN: Filosoofiat, politoloogiat, ajalugu… Kirjandust, keeli. Ma räägin seitset keelt.

      KAROLIINA: Mis te luiskate! Nii palju keeli pole olemas!

      JAN: Noo… (Naerab.) On veel palju rohkemgi.

      KAROLIINA: Kas te lindude keelt ka oskate?

      JAN: Ei oska. Aga tahaksin osata, sest siis võiksin ma teile midagi eriti ilusat öelda. Inimeste keel on paraku liiga tuim, selles pole küllalt kauneid sõnu.

      KAROLIINA: Jah, aga ma kardan, et ma ei saaks teie vidistamisest suurt aru! Eile öösel karjus öökull mitu tundi, võib-olla oli temalgi midagi ilusat öelda, aga mina ei mõistnud sõnagi. Mängime parem kaarte, see on lihtsam.

      JAN: Mängime.

      KAROLIINA: Mille peale?

      JAN: Suudluse.

      KAROLIINA: Raha! Mis suudluse! Mida ma teen teie suudlusega? Teil on seal sees seitse keelt!

      JAN: Raha siis raha. (Viskab lauale pataka paberrahasid. Karoliina asetab selle kõrvale samasuguse pataka.)

      JAN: Kust teil nii palju raha?

      KAROLIINA: Aga kust teil?

      JAN: No mina… Eks ma teenin. Ma töötasin senatis, hiljem avasin erapraksise… Ka mu vanemad on küllalt jõukad.

      KAROLIINA: Mina teenisin ka. Mul on ka erapraksis. Ja mu vanemad on eraettevõtjad.

      JAN: Selge, selge. Teie käite välja. (Mängivad kaarte.)

      KAROLIINA: Mida te siinkandis õieti teete?

      JAN (muigab): Mis ma ikka teen… Niisama rändan.

      KAROLIINA: Mustlane?

      JAN (hakkab naerma): Ei, seda just mitte. Tegelikult olen ma siin tööasjus,