Papagoide päevad. Andrus Kivirähk

seal olid, Aadam? Krokodillid?

      AADAM: Dinosaurused. (Tõuseb ja läheb Pauli juurde.) Nad olid nii suured nagu kraana. Tegelikult on nad välja surnud, aga kaks muna olid sohu alles jäänud ja nendest koorusid kaks dinosaurust. Aga ega need ka päris olnud, filmimehed olid need ise teinud, ema ütles.

      PAUL: Arvata võib.

      AADAM: Nad sõid terve linna tühjaks. Üks mees tahtis mootorrattaga ära põgeneda, aga politsei pidas ta kinni. Mees ütles, et laske mind läbi, mind jälitab dinosaurus! Politseinik vastu, et mis dinosaurus. Kas te olete purjus, hingake mulle! Mees karjus ikka edasi, politseinik kummardus, et protokolli kirjutada, aga samal ajal jõudis kohale dinosaurus. Politseinik hakkas mehele protokolli andma, aga meest polnudki enam. Tema ees seisis hoopis see! (Püüab etendada dinosaurust.) Ööh! Õääh! Küll politseinik ehmatas! Mehest polnud alles muud kui sandaalid. See oli naljakoht.

      RUMBASK: Hea küll, Aadam, ära sega härra Pauli. Tule parem kiigu.

      AADAM: Ma ei taha, see ajab mind oksele.

      RUMBASK: Mis sa räägid, mispärast?

      AADAM: Ma sõin suhkrut.

      RUMBASK: Täna sõid? Ma olen sind ju keelanud!

      AADAM: Mul oli hirmus suhkruisu. Küll on nüüd jäle olla! (Aadam heidab põrandale pikali.)

      RUMBASK: Aadam, nii ei ole viisakas!

      PAUL: Ei, miks mitte, las ta olla. Mis see teeb? Las poiss pikutab.

      RUMBASK: Ikkagi nagu inetu.

      IPS: Me oleme ju omad inimesed.

      RUMBASK: Mis see loeb. Aadam, sa oled suur mees!

      AADAM: Sita maitse on suus!

      RUMBASK: Nii ei räägita, Aadam! (Tuleb proua Paul.)

      PROUA PAUL: Oi, proua Rumbask! Tere! Ja Aadam on end juba nii kenasti sisse sättinud! Tere!

      AADAM: Mul on oksehaigus.

      RUMBASK: Ta on liiga palju suhkrut söönud.

      PROUA PAUL: See läheb varsti üle, Aadam. Pikuta natuke ja puhka. Kas soovite midagi, proua Rumbask?

      RUMBASK: Vahest ühe tee.

      PROUA PAUL: Otsekohe. Aga härra Aleksander! Mis see tähendab? Te olete supi ära söönud ja istute nüüd tühja taldriku taga! Miks te mind ei hüüdnud, ma oleksin teile kotleti toonud! Nüüd pidite ootama.

      IPS: Ei sest ole midagi. Polegi tarvis järjest süüa, väike vahe peab sisse jääma.

      PROUAPAUL: Te olete lihtsalt liiga tagasihoidlik. Ei julge mind kutsuda, kardate segada. Häbiasi! Milleks ma siis siin olen? (Viib supitaldriku kööki ja toob kotleti.)

      AADAM: Ema, osta mulle üks kook!

      RUMBASK: Sa oled juba isegi liiga palju magusat söönud, Aadam! See pole hea. Tõuse nüüd püsti ja ütle Tõnnole tere!

      AADAM (tõuseb): Tere, Tõnno!

      TÕNNO: Tere, Aadam!

      AADAM: Mis sa sealt aknast näed?

      TÕNNO: Jumalat.

      AADAM: Kus ta on?

      TÕNNO: Ma olen sulle rääkinud, Aadam! Kas sa siis ei mäleta?

      AADAM: Mitte tuhkagi ei mäleta.

      RUMBASK: Mäletad ikka, Aadam! Tõnno rääkis, et jumal elab kuu peal. (Tuleb proua Paul teega.)

      RUMBASK: Aitäh, proua Paul.

      PROUAPAUL: Jooge see ära, ma panin uue tee juba tõmbama. (Proua Paul läheb tagasi kööki.)

      TÕNNO: See oli kaheksa aastat tagasi, keset ööd. Ta ilmus kollases pilves, terve tuba oli pilve täis.

      AADAM: Ma lähen jälle kiikuma. (Istub kiiktooli.)

      RUMBASK: Aadam, teine inimene tuleb ikka ära kuulata.

      AADAM: Ma olen seda sada korda kuulnud. (Kiigub.) Õuh! Õuh!

      PAUL: Tõnno, tahad teed?

      TÕNNO: Eks sa vala. (Trepist tuleb alla Karoliina, ilus ja noor tüdruk hommikumantlis.)

      KAROLIINA: Tere päevast kõigile! (Kõik teretavad teda.)

      PAUL: Oled sa söönud, Karoliina? Mine ema juurde kööki.

      KAROLIINA: Küll ma jõuan. (Istub laisalt.) Onu Harald pole veel tulnud?

      PAUL: Ei veel.

      RUMBASK: Ehk saab ometi rahus järjejuttu kuulata!

      KAROLIINA: Oo, täna on järjejutt! Siis tuleb ta kindlasti!

      RUMBASK: Heldus küll! Teda see ju ei huvita! Tulgu kümme minutit hiljem!

      PAUL: Teda huvitab see väga.

      TÕNNO: Kuhu järjejutt eelmine kord pooleli jäi?

      RUMBASK: Doktor Frank otsustas oma naist kättemaksuks petta.

      TÕNNO: Kellega?

      RUMBASK: Vivianiga. Teate küll, see vastik mesise häälega nõid. (Saabub Harald Lusikas, vana ja kidur mees, kes püüab siiski nooruslik ja reibas välja näha.)

      LUSIKAS: Tervist, mu daamid ja härrad!

      KAROLIINA: Tere, onu Harald!

      LUSIKAS: Minu kallis mesikook! (Suudleb Karoliinat põsele.)

      RUMBASK: Teie, härra Lusikas, ei jää ka kunagi hiljaks.

      LUSIKAS: Härrasmees ei hiline mujale kui oma matustele.

      RUMBASK: Täna on järjejutt.

      LUSIKAS: Ma tean. See on ilge.

      RUMBASK: Miks te siis hiljem ei tulnud? Tahate ikka kuulata?

      LUSIKAS: Olge nüüd! Ükski intelligentne inimene ei taha seda kuulata. Härra Aleksander, kas teie tahate järjejuttu kuulata? Kas teile see meeldib?

      IPS: Kuidas võtta… See on omapärane, selline naiivne… Ega see mulle nüüd lausa ei meeldi, aga…

      LUSIKAS: No mis te keerutate! Ei meeldi, selge see! Aga sulle, Aadam, mis sina ütled?

      AADAM: Meeldib. Mulle meeldib Peer.

      RUMBASK: Mitte Peer, Aadam, vaid Pier! Ma olen sulle ju seletanud!

      TÕNNO: Aga mulle meeldib. See on ilus ja liigutav. Ma mõtlen sellele õhtuti.

      RUMBASK: Tõnno on hea inimene. Väga õige, see on ilus lugu, armastusest.

      PAUL: Ma panen raadio mängima, kohe hakkab. Mutike! Kas tahad ka kuulata?

      PROUA PAUL (tuleb köögist): Mis on, kas järjejutt? Ma korra kuulan, kuidas doktoril läheb. (Raadio hakkab mängima.)

      HÄÄL RAADIOS: Kui doktor Frank oli lahkunud, viskus Eva oma voodisse, surus pea patja ning muudkui nuttis ja nuttis, lohutamatult ja haledalt. Ta sai aru, et oli meest millegagi pahandanud, kuid ei teadnud millega. Keegi on mu peale valetanud, arvas Eva. Kuid kes?

      RUMBASK: