Hüpnotisöör. Lars Kepler

mulle väike kalli, ma tahan ainult kalli.”

      Simone vabandab läbi hammaste, tõukab eemale mehe käsivarre ja tunneb tema pihku oma tagumikul. Samal silmapilgul jääb rong seisma, mees kaotab tasakaalu ja räntsatab raskelt taas istuma.

      “Lits,” hüüab mees talle täiesti rahulikult järele.

      Simone lahkub rongist, jookseb metroojaamast välja, üle pleksiklaasiga kaetud silla ja trepist alla. Kaubanduskeskuse ees istub pingil kolm purjakil meest ja vestleb käredal häälel. Simone kiirustab peasissekäigust sisse ja püüab taas mobiiltelefonilt Erikut kätte saada. Alkoholipoest vinab katkiläinud pudelist hapuksläinud punaveini lehka. Häälekalt hingeldades möödub ta restoraniaknast, kus silmab purgimaisist, kurgilõikudest ja kuivanud salatilehtedest koosnevat Rootsi lauda. Siseruumides asetseva väljaku keskel on suur tahvel, kus kirjas kõik ostukeskuse poed. Ta loeb seni, kuni leiab otsitu: Tensta Tattoo. Majaplaani järgi peaks salong asuma ülemise korruse kõige kaugemas sopis. Simone jookseb lapsepuhkusel emade, käe alt kinni hoidvate pensionäride ja koolist poppi tegevate teismeliste vahelt läbi eskalaatori suunas.

      Vaimusilmas näeb ta, kuidas noored kogunevad ümber lamava poisikese, kuidas ta ise ettepoole trügib ja saab aru, et see on Benjamin, et veri ei lakka tema värskeltalustatud tätoveeringu kohal voolamast.

      Simone läheb hoogsal sammul eskalaatorist üles. Ülemisele korrusele jõudmise hetkel silmab ta korruse kaugemas servas imelikku liikumist. Paistab, nagu ripuks keegi üle kaitsepiirde. Ta läheb selles suunas ning näeb lähenedes selgemini, mis seal toimub: kaks last hoiavad kolmandat üle piirde. Keegi suurt kasvu isik kõnnib kätega veheldes nende taga ringi, nagu soojendaks end lõkketule paistel.

      Hirmunud tüdrukut üle ääre hoides näivad laste näod ometi täiesti rahulikud.

      “Mis te teete?” hõikab Simone nende poole liikudes.

      Ta ei julge joosta, sest kardab, et nad ehmuvad ja lasevad tüdrukul alla kukkuda. See oleks vähemalt kümme meetrit õhulendu otsejoones alumisel korrusel asuvale katusealusele väljakule.

      Poisid märkavad teda ja teesklevad, et lasevad tüdrukust lahti. Simone karjatab, aga lapsed hoiavad tüdrukust kinni ja tõmbavad siis aeglaselt üles. Üks neist saadab Simone suunas kummalise naeratuse, enne kui mõlemad minema jooksevad. Ainult suurt kasvu poiss jääb paigale. Tüdruk kükitab kössivajunult piirdevõre ääres. Simone seisatab, süda kloppimas, ja kummardub tüdruku juurde.

      “Kuidas sul on?”

      Tüdruk raputab ainult vaikides pead.

      “Me peame turvamehe juurde minema,” selgitab Simone.

      Tüdruk raputab taas pead. Ta väriseb üle kogu keha ja tõmbub piirde ääres kerasse nagu pall. Simone vaatab seda suurt kasvu lihavat poissi, kes nüüd lihtsalt paigal seisab ja neid silmas peab. Tal on seljas tume jope ja peas mustad päikeseprillid.

      “Kes sina oled?” küsib temalt Simone.

      Vastuse asemel võtab poiss jopetaskust kaardipaki ja asub seda lappama, tõstma ja segama.

      “Kes sa oled?” kordab Simone valjemal häälel. “Kas sa oled nende poiste sõber?”

      Too ei tee kuulmagi.

      “Miks sa midagi ei teinud? Nad oleksid võinud ta ära tappa!”

      Simone tunneb adrenaliini kehasse tulvavat, kiiret pulssi meelekohtades pekslemas.

      “Ma küsisin sinult midagi. Miks sa midagi ei teinud?”

      Ta vaatab poisile teravalt otsa. Too ei vasta endiselt.

      “Idioot!” karjub Simone.

      Poiss hakkab aeglaselt eemalduma. Kui Simone talle järele läheb, et mitte lasta poisil minema lipsata, komistab too ja pillab oma kaardipaki põrandale, ühmab midagi omaette ja purjetab eskalaatoriga alla.

      Simone keerab ümber, et väikese tüdruku eest hoolt kanda, kuid too on kadunud. Simone jookseb tagasi mööda rõdukoridori, mida palistavad kaupluseboksid on tühjad ja tuledeta, kuid ta ei näe ei tüdrukut ega ühtki poistest. Ta läheb veel veidi edasi ja saab korraga aru, et seisabki tätoveerimissalongi ees. Vaateaken on musta mullitava kattega kinni kaetud ja seda ehib suur Fenrisulveni pilt. Simone avab ukse ja siseneb. Salong paistab tühi. Seintel ripuvad kõikjal fotod tätoveeringutest. Simone vaatab ringi ja hakkab just tagasi välja minema, kui kuuleb heledat värisevat häält:

      “Nicke? Kus sa oled? Ütle midagi.”

      Musta värvi eesriie läheb kaheks ja esile astub tüdruk, mobiiltelefon vastu kõrva surutud. Tema ülakeha ei kata ükski riideese. Mõned peened verenired jooksevad mööda ta kaela. Tema nägu on keskendunud ja murelik.

      “Nicke,” ütleb tüdruk tasakaalukalt oma telefoni. “Mis on juhtunud?”

      Tema rinnad on kühmulised, kuid ta ei paista ise oma poolalastusele mõtlevat.

      “Kas ma tohin ühte asja küsida?” ütleb Simone.

      Tüdruk hüppab salongist välja ja pistab jooksu. Simone järgneb talle ukse juurde, kui kuuleb ühtäkki oma selja tagant mingit heli.

      “Aida?” hõikab ängistatud poisihääl.

      Simone pöörab ringi ja näeb, et see on Benjamin.

      “Kus Nicke on?” küsib poiss.

      “Kes?”

      “Aida väikevend, tal on arengupeetus. Kas sa nägid teda seal väljas?”

      “Ei, ma…”

      “Ta on suurt kasvu, mustade päikeseprillidega.”

      Simone läheb aeglaselt tagasi salongi ja istub toolile.

      Aida tuleb koos vennaga tagasi. Too seisatab ukse taga, noogutab hirmunud pilgul kõige peale, mida tüdruk ütleb, ja pühib seejärel ninaalust. Tüdruk tuleb sisse, varjates ühe käega rindu, möödub Simonest ja Benjaminist nende poole vaatamata ning kaob eesriide taha. Simone jõuab märgata, et tema kael punetab, kuna ta on lasknud tätoveerida väikese Taaveti tähe kõrvale tumepunase roosi.

      “Mis toimub?” küsib Benjamin.

      “Ma nägin paari poissi, nad olid segi, hoidsid ühte tüdrukut üle piirdevõre. Aida väikevend lihtsalt seisis seal ja…”

      “Ütlesid neile miskit?”

      “Nad jätsid järele, kui ma lähedale jõudsin, aga paistis, et see tegi neile ainult nalja.”

      Benjamin paistab väga segaduses, ta põsed värvuvad roosaks, pilk eksleb ringi, nagu tahaks ta putku pista.

      “Mulle ei meeldi, et sa siin jõlgud,” ütleb Simone.

      “Ma võin teha, mis tahan,” vastab Benjamin.

      “Sa oled liiga väike, et…”

      “Lõpeta,” katkestab poiss summutatud häälel.

      “Misasja? Kas sa mõtlesid endale ka tätoveeringu teha?”

      “Ei, seda ma ei mõelnud.”

      “Minu meelest on näole ja kaelale tehtud tätoveeringud kohutavad…”

      “Ema,” katkestab Benjamin.

      “See on inetu.”

      “Aida kuuleb su juttu.”

      “Kuigi minu meelest…”

      “Kas sa võiksid ära minna?” katkestab Benjamin teda teravalt.

      Simone vaatab poega, mõeldes, et ei tunne tema hääletooni äragi, kuid teab sisimas, et tema enda vestlused Erikuga kõlavad üha sagedamini samamoodi.

      “Sa pead koos minuga koju tulema,” lausub ta rahulikult.

      “Ma tulen, kui sina kõigepealt välja lähed,” vastab poiss.

      Simone lahkub salongist ja näeb Nicket seisvat pimendatud akna ees, käed risti rinnal. Ta läheb poisi juurde, katsub lahket nägu teha ja osutab tolle Pokémoni kaardipaki poole.

      “Kõigile