Hüpnotisöör. Lars Kepler

sa võid ennast täiesti turvaliselt tunda. Ma olen siin sinu pärast, sina ei ütle midagi, mida sa ei taha öelda, ja sa võid hüpnoosi lõpetada, millal ise tahad.”

      Alles nüüd hakkab Erik aimama, kui väga ta on sellest toimingust puudust tundnud. Tema süda lööb raskelt ja tumedalt. Ta peab katsuma oma indu summutada. Sündmuste käiku ei tohi forsseerida ega tagant kiirustada. Protsess tuleb täita vaikusega, lubada sel settida ja lasta sel kulgeda omas pehmes tempos.

      Kerge on saada poissi lõdvestuma, tema keha on juba lõõgastunud olekus ja tundub igatsevat veelgi sügavama puhkuse järele.

      Kui Erik suu avab, et induktsiooni alustada, tundub, nagu ta poleks hüpnoosiga kunagi vahet pidanudki: tema hääl on kindel, rahulik ja asjalik, sõnad tulevad nii lihtsalt ja enesestmõistetavalt, tulvavad esile uinutaval langeval toonil, täis monotoonset soojust.

      Silmapilk tunneb ta Josefi poolt suurt vastuvõtlikkust. Paistab, nagu klammerduks poiss vaistlikult selle turvatunde külge, mida Erik kehastab. Tema vigastatud nägu omandab raskemad jooned ja huuled lõtvuvad.

      “Josef, kui sa nüüd tahad… Mõtle suvisele päevale,” ütleb Erik. “Kõik on lihtsalt suurepärane ja meeldiv. Sa lamad väikese puust laeva tekil, mis aeglaselt õõtsub. Vesi vuliseb ja sa vaatad üles valgete pilvede poole, mis liiguvad mööda sinist taevast.”

      Poiss vastab induktsioonile nii hästi, et Erik juurdleb, kas ta ei peaks asjade kulgu veidi pidurdamagi. Ta teab, et rasked läbielamised võivad sageli suurendada tundlikkust hüpnoosi suhtes, et sisemine stress võib toimida äraspidise mootorina, kus pidurdusprotsess käib ootamatult kiiresti ja kõrged pöörded langevad kiiresti nullini.

      “Nüüd ma loen numbreid vastupidises järjekorras, ja sina lõdvestud igat numbrit kuuldes veelgi enam. Sa tunned, kuidas sind täidab suur rahu ja kui meeldiv kõik ümberringi tundub. Sinu varbad lõdvestuvad, ja pahkluud ja sääremarjad. Sind ei vaeva miski, kõik on lihtsalt rahulik. Sa ei pea tegema muud, kui vaid mu häält kuulama, jälgima numbreid, mida ma loen. Sa lõõgastud nüüd veelgi enam, muutud veelgi raskemaks, su põlved lõdvestuvad, ja reied kuni niueteni. Tunned, et sa vajud samal ajal allapoole, pehmelt ja meeldivalt. Kõik on lihtsalt vaikne ja rahulik ja sina täiesti lõõgastunud.”

      Erik asetab käe poisi õlale, pilk suunatud tema kõhule, ja loetleb iga väljahingamise ajal numbreid kahanevas järjekorras. Aeg-ajalt katkestab ta loogilise mustri, kuid jätkab kogu aeg loetlemist. Protsessi edenedes täidab Erikut unelmataoline kergus ja füüsiline tugevus. Ta loetleb numbreid ja näeb end samal ajal laskumas valgusküllasesse hapnikurikkasse vette. Ta oli peaaegu unustanud sinise mere, ookeani tunde. Naeratades langeb ta alla piki hiiglaslikku kaljumoodustist, mandrilõhet, mis edasi üüratusse sügavusse laskub. Vesi kihiseb väikestest mullidest. Õnnetunne kehas surisemas, langeb ta kaalutult piki krobelist kaljuseina allapoole.

      Poisike ilmutab hüpnootilise une selgeid tunnuseid. Suur lõtvus on levinud üle ta põskede ja suu. Erikule on alati tundunud, et patsientide näod muutuvad hüpnoosi käigus justnagu laiemaks, lamedamaks. Vähem kauniks, kuid õrnaks, ilma igasuguse ebaloomuliku maneerita.

      Erik langeb sügavamale, sirutab käe välja ja puudutab möödalibisevat kaljuseina. Hele merevesi muutub aegapidi roosaks.

      “Nüüd oled sa sügavalt lõdvestunud,” lausub Erik rahulikult. “Ja kõik on väga, väga meeldiv.”

      Poisi silmad helgivad pooleldi suletud laugude vahelt.

      “Josef… püüa meenutada, mis eile juhtus. See algas nagu tavaline esmaspäev, aga õhtul tuleb keegi teile külla.”

      Poiss on tasa.

      “Nüüd räägi mulle, mis toimub,” ütleb Erik.

      Poiss noogutab õige vähe.

      “Sa istud oma toas? Kas on nii? Kuulad muusikat?”

      Poiss ei vasta. Suu liigub küsivalt, otsivalt.

      “Sinu ema oli kodus, kui sa koolist tulid,” ütleb Erik.

      Poiss noogutab.

      “Miks? Kas sa tead? Kas sellepärast, et Lisal tõusis palavik?”

      Poiss noogutab ja niisutab keelega huuli.

      “Mis sa koolist tulles teed, Josef?”

      Poiss sosistab midagi.

      “Ma ei kuule,” ütleb Erik. “Ma tahan, et sa räägiksid kuuldavalt.”

      Poisi huuled liiguvad ja Erik kummardub ettepoole.

      “Tuli, täpselt nagu tuli,” pomiseb poiss. “Ma püüan silmi pilgutada, lähen kööki, aga midagi on valesti, toolide all praksub ja mööda põrandat levib leekivpunane tuli.”

      “Kust see tuli tuleb?” küsib Erik.

      “Ma ei mäleta, midagi juhtus enne…”

      Ta jääb uuesti vait.

      “Mine veel natuke tagasi, enne kui see tuli kööki jõuab,” ütleb Erik.

      “Keegi on seal,” ütleb poiss. “Ma kuulen, et keegi koputab uksele.”

      “Välisuksele?”

      “Ma ei tea.”

      Poisi nägu tõmbub järsku pingule, ta oiatab hirmunult ja paljastab veidra grimassiga alumise hambarea.

      “Sul pole midagi karta,” rahustab Erik. “Mingit ohtu pole, Josef, siin oled sa kaitstud, sa oled turvalises kohas ja ei tunne mingit hirmu. Sa vaatad seda, mis toimub, sind seal ei ole, sina vaatad asjade käiku paraja vahemaa tagant ja see ei ole vähimalgi määral ohtlik.”

      “Jalad on helesinised,” sosistab poiss.

      “Kuidas?”

      “Uksele koputatakse,” ütleb poiss pominal. “Ma teen lahti, aga kedagi pole, ma ei näe mitte kedagi. Aga koputamine jätkub. Ma arvan, et keegi teeb niisama nalja.”

      Patsient hingab kiiremini, tema kõht liigub jõnksatades.

      “Mis edasi juhtub?” küsib Erik.

      “Ma lähen kööki ja teen saiaga võiku.”

      “Sa sööd võileiba?”

      “Aga nüüd hakkab jälle kopsimine, hääl tuleb Lisa toast. Uks on praokil ja ma näen, et printsessilamp põleb. Ma urgitsen noaga ukse lahti ja vaatan sisse. Lisa lamab voodil. Tal on prillid ees, aga silmad on kinni ja ta hingab lõõtsutades. Ta on näost valge. Jalad ja käed on täiesti kanged. Siis ta painutab pea taha, nii et kael läheb täiesti pingule, ja hakkab jalgadega vastu voodivõret peksma. Ta peksab aina kiiremini ja kiiremini. Ma ütlen, et ta lõpetaks, aga ta jätkab aina kõvemini. Ma karjun ta peale ja nuga on juba hakanud lõikama ja ema jookseb tuppa ja sakutab mind ja ma keeran ringi ja nuga jõuab kohale, see lihtsalt tuleb minust, ma toon uued noad, ma kardan lõpetada, ma pean jätkama, ma ei saa järele jätta, ema roomab läbi köögi, põrand on täiesti punane, ma pean nugasid igal pool kasutama, iseenda peal, mööbli peal, seinte peal, ma löön ja raiun ja lõigun, ja siis ma väsin äkki ära ja heidan magama. Ma ei tea, mis juhtub, mul on kehas valus ja ma tahan juua, aga ma ei jaksa liigutada.”

      Erik tunneb, kuidas ta hõljub koos poisiga heledas vees, nende jalad liiguvad pehmelt ja ta saadab pilguga kaljuseina, madalamale ja madalamale, sel ei tulegi lõppu, vesi lihtsalt tumeneb ja muutub sinakashalliks ning lõpuks peibutavalt mustaks.

      “Sa olid kohtunud…” küsib Erik ja kuuleb omaenda hääle värinat. “Sa olid enne oma isa näinud.”

      “Jah, jalgpalliplatsi juures,” vastab Josef.

      Ta jääb vait, näol küsiv ilme, vaatab magaja pilgul otse enda ette.

      Erik näeb, et poisi pulss kiireneb ning mõistab, et samal ajal vererõhk langeb.

      “Ma tahan, et sa läheksid sügavamale,” lausub Erik summutatud häälel. “Sa langed allapoole, tunned end rahulikumalt, meeldivamalt ja…”

      “Mitte ema?” küsib poiss katkeval häälel.

      “Josef,