Hüpnotisöör. Lars Kepler

ta viivitamatult ei ava.

      Sorab laskis ta sisse, palus sinisel nahksohval istet võtta, pakkus kummeliteed ja palus oma sõprade pärast vabandust.

      Ta oli kahvatu mees, juuksed hobusesabas. Rahutult vaatas ta kogu aeg ringi, vabandas taas toimunu pärast, kuid selgitas, et tal on viimasel ajal palju probleeme olnud.

      “Sellepärast ma endale ihukaitsjad hankisingi,” lausus ta vaikselt.

      “Mis probleeme teil olnud on?” küsis Joona kuuma teed limpsides.

      “Keegi jälitab mind.”

      Sorab tõusis ja piilus aknast välja.

      “Kes siis?” küsis Joona.

      Sorab kostis seljaga tema poole seistes monotoonselt, et ei soovi sellest kõnelda.

      “Kas ma pean rääkima?” küsis ta. “Kas mul pole õigust vaikida või?”

      “Teil on õigus vaikida,” nõustus Joona.

      Sorab kehitas õlgu.

      “Jääb siis nii.”

      “Aga ma tahaksin väga, et minuga räägiksite,” tegi Joona siiski katset. “Ma saan teid võib-olla aidata, sellele olete mõelnud?”

      “Tänan väga,” pillas Sorab akna poole.

      “Kas Evelyni vend on…”

      “Ei,” katkestas mees järsult.

      “Nii et Josef Ek siin ei käinud?”

      “Ta pole Evelyni vend.”

      “Kes ta siis on?

      “Kust mina tean, aga tema vend ta ei ole, ta on miskit muud.”

      Olles lausunud, et Josef ei ole Evelyni vend, muutus Sorab taas närviliseks, rääkis jalgpallist, Saksa liigast, ega vastanud järgnevatele küsimustele enam korrektselt. Joona mõtles, mida Josef oli Sorabile öelnud, mida ta oli teinud, mil moel ta oli suutnud meest niivõrd hirmutada, et too oli Evelyni asukoha reetnud.

      Joona pöörab kaarega neuroloogiakliiniku ette, pargib auto, siseneb peauksest, sõidab liftiga kuuendale korrusele, kõnnib piki koridori, tervitab valves olevat politseinikku ja astub siis Josefi palatisse. Keegi naine tõuseb voodi kõrvalt toolilt ja esitleb ennast:

      “Lisbet Carlén,” lausub ta. “Ma olen sotsiaalosakonna sekretär, ma olen ülekuulamise ajal Josefi tugiisik.”

      “Kui meeldiv,” ütleb Joona tema kätt surudes.

      Naine vaatab tema poole pilguga, mis talle mingil põhjusel sümpaatne tundub.

      “Kas teie teostate ülekuulamist?” pärib ta huvitatult.

      “Jah. Vabandust, minu nimi on Joona Linna ja ma olen riiklikust kriminaalametist, me rääkisime ennist telefonis.”

      Korrapäraste vaheaegade järel lööb palatis mulisema Bülowi drenaaž – pump, mis on vooliku abil ühendatud Josefi augustatud kopsuga. Kunstlik äravool asendab seda alarõhku, mida loomulikul kombel enam ei eksisteeri, nii et tema kops saaks paranemisprotsessi vältel töötada.

      Lisbet Carlén ütleb tasa, et doktor käskis Josefil lamada täiesti vaikselt, et maksas ei tekiks uusi verejookse.

      “Ma ei hakka tema tervisega riskima,” selgitab Joona, asetades diktofoni Josefi näo juures asetsevale lauale.

      Ta teeb Lisbeti suunas küsiva liigutuse, mispeale too talle noogutab. Ta paneb diktofoni käima, kirjeldab ülekuulamissituatsiooni, lausub selgituseks, et kuulatakse üle Josef Eki, et on reede, üheteistkümnes detsember ja kell on 8.15 hommikul. Seejärel mainib ta ära ruumis viibivad isikud.

      “Tere,” ütleb Joona.

      Josef heidab talle raskete laugude alt pilgu.

      “Minu nimi on Joona… ma olen kriminaalkomissar.”

      Josef paneb silmad kinni.

      “Kuidas sa ennast tunned?”

      Sotsiaalosakonna sekretär vaatab aknast välja.

      “Kas sa saad magada selle muliseva aparaadiga?” küsib Joona.

      Josef noogutab tasakesi.

      “Kas sa tead, miks ma siin olen?”

      Josef avab silmad ja raputab aeglaselt pead. Joona ootab, jälgides tema näoilmet.

      “On juhtunud õnnetus,” ütleb Josef. “Kogu minu perekonnaga on juhtunud õnnetus.”

      “Kas keegi pole sulle rääkinud, mis juhtus?” küsib Joona.

      “Võib-olla natuke,” kostab poiss nõrgal häälel.

      “Ta keeldub kohtumast psühholoogi ja nõustajaga,” lausub sotsiaalosakonna sekretär.

      Joona mõtleb, kui teistmoodi Josefi hääl hüpnoosi all kõlanud oli. Nüüd on see korraga habras, peaaegu olematu ja kogu aeg küsiv.

      “Ma usun, et sa tead, mis juhtunud on.”

      “Sa ei pea vastama,” lausub Lisbet Carlén kiiruga.

      “Praegu oled sa viieteistkümneaastane,” jätkab Joona.

      “Jah.”

      “Mida sa oma sünnipäeval tegid?”

      “Ei mäleta,” ütleb Josef.

      “Kas sa kingitusi said?”

      “Telekat vaatasin,” vastab Josef.

      “Kas sa sõitsid Evelyni juurde?” küsib Joona neutraalselt.

      “Jah.”

      “Tema korterisse?”

      “Jah.”

      “Kas ta oli seal?”

      “Jah.”

      Vaikus.

      “Ei, teda polnud seal,” parandab Josef ebakindlalt.

      “Kus ta siis oli?”

      “Suvilas,” vastab poiss.

      “Kas see on kena suvila?”

      “Mitte kena… aga selline hubane.”

      “Kas tal oli hea meel?”

      “Kellel?”

      “Evelynil.”

      Vaikus.

      “Kas sul oli midagi kaasas?”

      “Tort oli.”

      “Tort? Kas oli hea tort?”

      Josef noogutab.