Hüpnotisöör. Lars Kepler

pöördub ringi ja vaatab küsivalt Joona poole.

      “Nii et sa ei vajagi meie nõusolekut?” küsib ta.

      “Ei,” vastab Joona.

      “Mida sa siis ootad?”

      “Ma leian, et Josef on juba rohkem kannatanud, kui keegi kunagi kannatada tohiks,” kostab Joona. “Ma ei taha teha midagi, mis võiks teda kahjustada, kuid samas pean ma leidma tema õe, enne kui seda teeb mõrtsukas. Ja poiss on arvatavasti näinud kurjategija nägu. Kui sina ei aita mul teda üle kuulata, siis me toimime tavapärasel moel, aga on täiesti selge, et ma eelistaksin moodust, mis oleks parim.”

      “Mis moodus see on?” küsib Erik.

      “Hüpnoos,” vastab Joona.

      Erik vaatab tema poole ja ütleb siis aeglaselt:

      “Mul puudub hüpnotiseerimiseks isegi luba…”

      “Ma rääkisin Annikaga,” ütleb Daniella.

      “Mis ta ütles?” küsib Erik, suutmata naeratust tagasi hoida.

      “Vaevalt see mingi populaarne otsus on, lubada rakendada hüpnoosi ebastabiilse patsiendi puhul, kes pealegi on alaealine, aga kuna mina vastutan patsiendi eest, laskis ta minul ka hinnangu anda.”

      “Mina tahan sellest tõesti kõrvale jääda,” ütleb Erik.

      “Miks?” küsib Joona.

      “Ma ei kavatse sellest rääkida, aga ma olen lubanud mitte enam hüpnotiseerida. See oli mu enda otsus ja ma pean seda senimaani õigeks.”

      “Kas see on õige ka käesoleva juhtumi puhul?” küsib Joona.

      “Tegelikult ma ei tea.”

      “Tee erand,” pakub Daniella.

      “Niisiis hüpnoos,” ohkab Erik.

      “Ma tahan, et sa teeksid katset niipea, kui sinu hinnangul on patsient hüpnoosile vähegi vastuvõtlik,” ütleb Daniella.

      “Oleks hea, kui sina juures viibiksid,” ütleb Erik.

      “Ma langetan otsuse hüpnoosi kohta,” selgitab Daniella. “Eeldusel, et sa ühtlasi võtad üle vastutuse patsiendi eest.”

      “Nii et ma olen nüüd üksi?”

      Daniella vaatab teda väsinud näol ja kostab:

      “Ma olen öö läbi tööl olnud, lubasin Tindra kooli saata, selle konfliktiga hakkan tegelema õhtul, aga praegu pean ma koju sõitma ja magada saama.”

      Erik näeb, kuidas naine mööda koridori kaugeneb, punane mantel selja taga lehvimas. Joona heidab pilgu patsiendile. Erik läheb tualetti, paneb ukse riivi, peseb nägu, tõmbab hoidikust mõned pleegitamata paberkäterätid ning kuivatab laupa ja põski. Ta võtab telefoni ja helistab Simonele, kuid keegi ei vasta. Ta proovib kodusel numbril, kuulab kutsuvaid signaale ja automaatvastuvõtja tervitusteksti. Salvestamist märkiva piiksu järel ei tea ta enam, mida öelda.

      “Sixa, ma… sa pead mind kuulama, ma ei tea, mida sa arvad, aga mitte midagi ei ole juhtunud, sind võib-olla ei huvita, aga ma luban, et ma leian mingi viisi, kuidas sulle tõestada, et ma olen…”

      Erik vakatab, teades, et tema sõnadel pole enam mingit tähtsust. Ta valetas naisele kümne aasta eest ja tal pole ikka veel õnnestunud oma armastust mingilgi viisil tõestada, mitte piisavalt, mitte nii, et naine teda uuesti usaldama oleks hakanud. Ta katkestab kõne ja väljub tualetist, läheb klaasaknaga ukse juurde, kus kriminaalkomissar seisab, ja vaatab sisse.

      “Mis hüpnoos õigupoolest on?” küsib komissar hetke pärast.

      “Tegemist on lihtsalt muutunud teadvusseisundiga, sellega külgnevateks mõisteteks on sugestioon ja meditatsioon,” vastab Erik.

      “Okei,” lausub Joona mõtlikult.

      “Hüpnoosi all mõtled sa tegelikult niinimetatud heterohüpnoosi, kus üks isik mingil eesmärgil teist hüpnotiseerib.”

      “Nagu näiteks?”

      “Näiteks selleks, et kutsuda esile negatiivseid hallutsinatsioone.”

      “Mis need on?”

      “Kõige tavalisem on, et matkitakse valu teadlikku registreerimist.”

      “Aga valu jääb alles.”

      “Oleneb sellest, kuidas sa valu defineerid,” kostab Erik. “Patsient vastab valukeskuse stimuleerimisele muidugi füsioloogiliste reaktsioonidega, kuid tegelikku valu ei koge – kliinilises hüpnoosis saab koguni kirurgilisi operatsioone teha.”

      Joona kirjutab midagi märkmikusse.

      “Puht neurofüsioloogiliselt funktsioneerib aju hüpnoosi ajal erilisel kombel,” jätkab Erik. “Ühtäkki aktiveeruvad aju osad, mida me muidu harva kasutame. Hüpnoosis on inimene ju sügavalt lõõgastunud ja paistab peaaegu magavana, aga entsefalogramm näitab pilti hoopis ärkvel ja tähelepaneliku inimese ajust.”

      “Poiss teeb mõnikord silmad lahti,” ütleb Joona aknast sisse kiigates.

      “Olen näinud.”

      “Mis nüüd edasi toimuma hakkab?” küsib ta.

      “Patsiendiga?”

      “Jah, kui sa ta hüpnoosi viid.”

      “Dünaamilise hüpnoosi puhul, see tähendab teraapia olukorras, lõhestub patsiendi isiksus peaaegu alati üheks vaatlevaks minaks ning mitmeks kogevaks ja toimivaks minaks.”

      “Näeb ennast nagu teatris?”

      “Just.”

      “Mida sa siis talle ütled?”

      “Esmajoones tuleb mul talle turvatunnet sisendada, kuna ta on pidanud nii kohutavaid asju läbi elama, nii et alustuseks selgitan oma arvamust ja lähen siis edasi lõõgastumise juurde, räägin rahustavalt, kuidas silmalaud muutuvad raskemaks, et ta tahab silmad sulgeda, sügavatest hingetõmmetest läbi nina, võtan ülevalt alates kogu keha läbi ja liigun siis tagasi üles.”

      Erik ootab, kuni Joona märkmeid teeb.

      “Pärast tuleb niinimetatud induktsioon,” jätkab ta seejärel. “Pikin jutu sisse erilaadseid peidetud käsklusi ja palun patsiendil kujutleda paiku ja sündmuste arenguid, sugereerin mõtterännakuid sündmusteni, mis on leidnud aset üha kaugemal minevikus, kuni situatsiooni kontrollimise vajadus peaaegu kaob. Tundub, nagu loeks patsient raamatut, mis läheb nii põnevaks, et enam isegi ei teadvusta, et parajasti loed.”

      “Saan aru.”

      “Kui patsiendi käsi üles tõsta ja siis lahti lasta, jääb käsi ülestõstetuks, kataleptiliseks, kuni induktsiooni lõpuni. Pärast induktsiooni loen ma numbreid vastupidises järjekorras ja süvendan hüpnoosi veelgi. Mina tavaliselt loetlen numbreid, teised lasevad patsiendil visualiseerida halli värviskaalat, et hajutada mõtlemise piire. Puhtpraktiliselt toimub lihtsalt see, et lülitub välja hirm või kriitiline mõtlemine, mis mõningaid mälestusi blokeerib.”

      “Kas sul õnnestub teda hüpnotiseerida?”

      “Kui ta vastupanu ei osuta.”

      “Mis sellisel puhul juhtub?” küsib Joona. “Mis juhtub, kui ta vastupanu osutab?”

      Erik ei vasta. Ta jälgib poissi läbi klaasi, püüdes tema näolt vastuvõtlikkuse astet välja lugeda.

      “Raske öelda, mida mul õnnestub temalt kätte saada, info tähtsus võib oluliselt varieeruda,” selgitab ta.

      “Ma ei tahagi täismõõdus tunnistust saada, mul on vaja ainult vihjet, mingitki niidiotsa, millest kinni hakata.”

      “Nii et ma pean otsima ainult seda inimest, kes neile seda tegi?”

      “Mingit nime või kohta või seost.”

      “Mul pole õrna aimugi, kuidas meil läheb,” ütleb Erik hinge tõmmates.

      Joona järgneb talle palatisse,