Teraspoiss. Jüri Parijõgi

Mõned kooliraamatud, Robinsoni loo, ajalehist väljalõigatud jutud ja pildikogud korjas kokku ja andis kojanaise kätte, kes need ühes pesuga kompsu köitis. Kojanaine nuttis, kojamees ajas enese jalule ja tuli saatma, poeprouagi tuli hooviväravale, pühkis põllenurgaga silmi ja andis kaasa saiakompsu.

      Kuigi Jaanil oli kahju lahkuda, ometi ei meeldinud talle nutt ega haletsemine, mistõttu kiirustas sulast ärasõiduga. Kui nad mõnikümmend sammu hooviväravast olid edasi jõudnud, jooksis kojanaine neile järele, hõikas tagasi ja pidas kinni.

      „Raha… Jaan, oma raha pidid maha unustama,” hüüdis ta lõõtsutades ja ulatas Jaanile tagasi kaks krooni, mis ta kogu aja teekarbis alal oli hoidnud. „Selle kiiruga unustasime sinu raha maha. Pane taskusse, ehk läheb seal tarvis.”

      Väriseva käega surus ta raha Jaani pihku ja jooksis siis nii ruttu tagasi kui vanad jalad võisid. Jaan vaatas tagasi – kui naljakas ja… kallis ta on! Nüüd jookseb tänavakividel komistades, nagu ajaks teda keegi tagi. Ja raha endale ei jätnud, hoidis kogu aja teekarbis alal, nüüd tõi tagasi… Jaan tundis, kuidas kurgus hakkas kipitama ja silmad läksid niiskeks. Ta pigistas huuled kõvasti kokku ja surus nutu tagasi. Siis pöördus ta veel kord ümber ja vaatas tagasi – paistis hoovivärav, poesilt ja nende endise korteri aken. Ja nüüd meenus Jaanile selgesti endine kodu, kardinad akna ees, kummut, ema ja matused… midagi valusat lõikas rinnust läbi. Ta toetas pea kätele, kuid ei suutnud enam pisaraid hoida, nutt tuli sellise hooga, et keha hakkas tuksuma nutukrampides.

      Vana sulane ta kõrval vangutas pead ja pomises omaette:

      „Ei ole su eluke vist kerge”.

*

      Varjupaik asetses mõni kilomeeter linnast väljas endise mõisa hoonetes. Jaan oli kord kooli õpireisuga siit läbi käinud ja varjupaiga poistega võrkpalligi mänginud. Siis ei võinud ta muidugi aimata, et seesama varjupaik saab kord temagi koduks.

      Ta teadis, et mõisa peahoones asetses varjupaiga kool, nüüd suvel see muidugi seisis. Kõrvalhoonetes olid magamisruumid, söögituba ja köök. Talle näis, et siis, kui ta õpireisuga siin käis, oli kogu asundus nagu suurem ja rõõmsam.

      „Siis oli kevadine aeg, sellepärast…” arvas ta ja vaatas võõrastades ringi.

      Sulane peatas hobuse ühe valge majakese ees ja teatas, et nüüd ollakse päral. Siin on kantselei ja juhataja elab ka siinsamas. Küllap tuleb varsti vastu võtma, ütleb, kuhu minna ja mis teha. Siis sõitis ta talli ette, mis asetses teisel pool platsi, ja hakkas hobust lahti rakendama.

      Jaan jäi majakese ukse ette maha, sirutas sõidul kangeks jäänud liikmeid ja hakkas seda vastuvõtmist ootama. Asetas pambu ukse kõrvale maha ega osanud muud midagi ette võtta. Kogu õu oli tühi ja vaikne. Vanad leinakased peahoone ees näisid tukkuvat, neis ei liikunud ükski leht. Mänguplats eemal, mida läbistasid võrk- ja korvpalli postid, oli rohtunud, nagu poleks seal kaua aega mängitud. Pääsukesed lendasid pargi poolt kiirete tiivalöökidega ja kadusid üksteise järel suure maja räästa alla.

      „Seal on neil vist pesad, viivad poegadele süüa,” arvas Jaan, otsides silmadega ümbrusest uut liikumist ja elu. „Ime, et need mänguplatsid nii rohtunud on. Kas neid ei lastagi suvel mängida või mängitakse kuski mujal. Ja kus need varjupaiga lapsed peaksid olema, ühtki hingelist ei ole kusagil näha?”

      Nüüd tuli ühe majanurga tagant naine veepaaridega ja siirdus kaevule. Kui suur rattaga kaev – märkas nüüd Jaangi kaevu ja imestles, kuidas ta seda kohe tähele ei pannud. Neil siin ei olegi vist pumbakaevusid nagu linnas. Peaks õige proovima, kuidas sealt vett võetakse, arvas ta edasi ja tahtis juba joosta kaevule naisele appi. Seal aga avaneski majakese uks ja pikk kõhetu mees astus välja. Jaan kohmetas – ta ei teadnud, kas nüüd kaevule joosta või mehega juttu alustada. Mees jäigi tema ette seisma, silmitses teda pealaest jalatallani, siis lausus terava, veidi läbi nina häälega:

      ”Kuhu tere jäi?”

      Jaan kohmetus veel enam ja tundis vaistlikult, et see kõhetu mees talle ei meeldi. Tema hallide silmade rahutu pilk oli kuidagi luurav ning umbusklik, kuna ta terav hääl lõikas kõrvadesse ärritavalt ning rahutuks tegevalt. Ta taipas kohe, et see on juhataja, ja talle ei meeldinud sugugi, et talle teretamise unustamist ette heideti. Trotslikult otsustas ta nüüd üldse mitte teretada ja sellest mööda minna. Ta heitis pea püsti, astus juhatajale paar sammu vastu ja ütles:

      „Vabandage, kas teie oletegi varjupaiga juhataja? Mina olen see uus poiss linnast. Sulane tõi mu siia ja käskis oodata. Minu nimi on Jaan Kattai.”

      Ta raius neid sõnu kõlavalt ning selgelt, nagu esineti ettekannetega noorkotkaste koondusil. Siis jäi sirgelt, pisut trotslikult seisma ja ootas, mis edasi tuleb.